Miks ei mõista teletegijad, et kiriku püha rituaali ülekannet tuleb teha teisiti kui uudistelõiku või meelelahutussaadet? Selle ülekande eesmärgiks peab olema kiriku avamine, inimestele lähemale toomine, mitte lihtsalt ühe pisut teistsuguse ajaviite või meelelahutuse pakkumine.
Teletegijad peaksid olema teadlikud oma võimust vaataja üle. Ja sellega seoses ka vastutusest. Vahetpidamatult hüplev kaamera, kiirelt vahelduv telepilt ei lase vaatajal keskenduda, sagedane televaataja kaotab lõpuks üldse võime millelegi rahulikult keskenduda. Just sellest on tingitud nii paljude laste pöördumatud tähelepanuhäired, süvenemisvõimetus ja tühiste pisiasjadega ülekoormatud mälu.
Jumalateenistuse ülekanne mõnel korral aastas võiks ometi olla üks selline katse televaatajat süvenema suunata. Sõnum on kirikus oluline, mitte pilt. Sõnum toimib sõna kaudu, selle maksimaalset mõju ei tohi pildiga kahandada. Pilt peab teksti või rituaali toetama, aitama avada, mitte segama ega hajutama. Mitte juhtima vaataja mõtteid rituaalilt või sõnumilt kõrvale. Jumalateenistuse ülekannet ei tohi teha pealiskaudselt, sisusse süvenematult.
Jumalateenistus on terviklik rituaal. Kui inimene aina niheleb, vaatab ringi, uurib asju kiriku ruumis, või kaasinimesi, siis see rituaal tema jaoks ei toimi. Rituaali mõte – ka televaataja jaoks – on selles osalemine nii süvenenult kui võimalik. Mitte kõrvaltvaatamine, et mis kirikus toimub, kes seal pinkides istuvad ja mismoodi nad seal istuvad.
Vaataja peab nägema seda, kellel on mingil hetkel rituaalis oluline osa. Võiks näha ka tervet misanstseeni, ka liturgide liikumist altarisse, jutlustaja liikumist kantslisse ja nii edasi.
Altariliturgia ajal peaks kogu aeg olema kaadris liturg, koorilaulu ajal koor ja koorijuht, soololaulu ajal solist, jutluse ajal peaks tingimata olema kaadris jutlustaja, suures plaanis, jutluse algusest lõpuni, ilma katkestusteta. Iga pildikatkestus katkestab vaataja jaoks ka kõneleja mõtte, sest vaataja mõte liigub alati pildiga kaasa.
Ja üksnes koguduselaulu ajal tohib kaamera näidata kirikupingis istuvaid inimesi, sest see osa on jumalateenistuses määratud kogudusele. On äärmiselt eksitav, kui liturgia või jutluse ajal näidatakse suures plaanis üksikuid kirikulisi. Pilt ei ole ju suvaline kõrvalepõige, vaid illustreerib teksti. Kui pilt ei lähe tekstiga kokku, siis ta ju eksitab vaataja mõtte kuhugi mujale.
Jumalateenistuse ülekanne televisioonis peab olema intensiivne ja täpne lavastus, mis lähtub pealisülesandest, mitte teletegijate tujudest ja teadmatusest.
Jumalateenistus on ometi alati ette valmistatud, kõik on koguni kirja pandud, niisiis peaks olema võimalik kanda seda üle nii, et selle mõte ei läheks kaduma ega saaks kildudeks hakitud.
Teleülekannet ei tohi teha suvaliselt, operaatori, režissööri või kunstniku tuju või soovi järgi, et pilt oleks põnev ja vaheldusrikas. Selline suhtumine tuleb kirikus ära unustada!
Jumalateenistus on ise põnev ja vaheldusrikas. Teleülekannet tuleb teha nii, et vaataja saaks maksimaalselt osa sellest, mida üle kantakse.
Nagu teatrietendust televisioonist jälgiv inimene kujutleb end teatrisaali, nii peaks ka jumalateenistust kodus vaataval inimesel olema võimalus osaleda sellel teenistusel. Justnagu olla selle rahva hulgas, mitte jääda kõrvaltvaatajaks.
Kaamera peaks olema kirikus nagu kirikulise silm. Sealjuures, täiskasvanud, haritud kirikulise silm, mitte lapse, kes millestki aru ei saa ja kelle pilk igavlevalt mööda kirikut ringi uitab. Kaamera peaks juhtima vaataja tähelepanu rituaali sisule. Teletöötajad ei tohi vaataja tähelepanu kõrvale juhtida olulistelt asjadelt, killustades seda kõikvõimalike pisiasjade näitamisega, jättes kaadri taha kirikus toimuva tegevuse või kõneleja.
Televisioon on imeline leiutis, nagu ka internet. Ent missuguse sisu meie, inimesed, anname nendele imelistele leiutistele? Kas me külvame nende kaudu maailma häid seemneid – või halbu?
On päris kindel, et kogu see kriitika ei ole minu väljamõeldis ega minu soov oma tahet maksma panna. See on minu sügav mure, mitte ülbus, mis mind seda kirjutama sunnib.
Minu ettepanek on järgmine: jumalateenistuse ülekannet tuleb korraldada teletegijatel KOOS kirikuga, režissööri kõrval peab tingimata istuma kirikuinimesest asjatundja, kes TEAB, mis on ülekantaval teenistusel oluline ja mis vähemoluline, mis peaks olema keskmes ja mida ei ole üldse vaja näidata. Jumalateenistust ei tohi kasutada selleks, et kirikuhoones (uudishimulikele) pildilist ajaviite-ekskursiooni teha. Kirikul on õigus seda televisioonilt nõuda!
Kuid seda oleks alguses mõnel korral tehtud, siis oleks teletegijatel ammugi käes jumalateenistuse ülekande tegemise oskus ja kogemused. Nüüd on aina korratud samu vigu ja kujundatud täiesti vigane šabloon – ei mingit «kastist välja» mõtlemist, nagu tänapäeval uhkustades tahetakse kuulutada.
Mitte keegi ei ole isegi kunagi katsetanud jumalateenistuse täielikku sisulist ülekandmist!
