Nelikümmend aastat on Soome evangeelset-luterlikku kirikut lõhestanud naiste ordineerimine. Erimeelsusi ei saa lahendada apelleerides võrdõiguslikkusele või naiste võimekusele, sest küsimus puudutab ameti olemust, loomiskorda ja Kristuse koguduse olemust.
Tänavu, aastal 2026, möödub nelikümmend aastat sellest, kui kirikukogu avas vaimuliku ameti naistele. Paljud arvasid toona, et arutelu selle üle vaibub peagi. Vastuseis hääbub mõne aastaga vaidlused jäävad ajalukku. Nii ei ole siiski läinud.
Miks selle üle ikka veel vaieldakse ajal, mis rõhutab võrdsust, indiviidi vabadust ja ametialast pädevust? Vastus ei peitu selles, et naisi peetaks vähem väärtuslikeks või selle töö jaoks võimetuteks. Käesolevas kirjutises vaatlen selle küsimuse piibellikke aluseid: mis on preestriamet [soome k pappi – vaimulik, preester – tlk], millel see rajaneb ning miks ei saa seda lahutada loomiskorrast, ilma et mureneks kogu piibellik terviknägemus.
Lähtumine loomisloost
Piibellik arusaam mehe ja naise vahelisest suhtest lähtub loomisest. Loomisloos luuakse kõigepealt mees ning naine luuakse mehest tema abiliseks ja kaaslaseks. See kord ei ole juhus, vaid ilmutuse oluline osa. Loomislugu on kristliku inimesekäsituse ning koguduse korralduse alus.
Paradiis on Piiblis püha paik. Varases kirikus mõisteti Eedenit kui Jumala templit maa peal. Jumal «kõnnib» paradiisis inimeste seas samal viisil nagu Ta hiljem elab kogudusetelgis ja templis. Inimese elu paradiisis on lakkamatu jumalateenistus.
Selles pühas paigas seatakse Aadam ametisse, mis oma olemuselt on preesterlik. Enne Eeva loomist kästakse tal aeda «harida ja hoida» (1Ms 2:15). Heebrea verbid abad (teenida) ja shamar (hoida, valvata) esinevad hiljem just seoses leviitliku templiteenistusega (4Ms 3:7–8).
Seega ei ole Aadam esmajoones aednik või põllumees, vaid paradiisi preester, kelle ülesanne on teenida Jumalat ning kaitsta pühadust. See käsk puudutab nimelt Aadama ülesannet pühas paigas – mitte üldist ülesannet valitseda loodu üle, mis antakse inimesele Piibli esimeses peatükis.
Aadama preesterlik vastutus saab nähtavaks ka tema suhtes Jumala sõnasse. Käsk mitte süüa hea ja kurja tundmise puust antakse ainult temale. Aadam võtab Jumala sõna vastu ning on vastutav selle hoidmise ja edasiandmise eest. Kui käsku rikutakse, nõuab Jumal aru just Aadamalt.
Ka nimede andmine kuulub preesterliku ameti juurde. Aadam annab nimed loomadele ning nimetab oma naise Eevaks. Piiblis on see võimu ja vastutuse märks. Ta annab nime sellele, mis on usaldatud tema hoole alla.
Loomiskord ja esindamine
Kui loomislugu taolisel viisil lugeda, on ilmne, et Jumal rajab oma suhte inimkonda esindajate vahendusel. See jätkub järjekindlalt läbi kogu Piibli: Aadam, Iisrael, preesterkond ja viimaks Kristus.
Loomislugu õpetab, et nii mees kui naine on mõlemad Jumala kujud ning seega võrdväärselt väärtuslikud. Siiski pole nad omavahel vahetatavad. Loomine sisaldab endas teatud korda ja esindamist. Naine luuakse mehest ning mehele abiks, kaaslaseks ja täiendajaks. Selline kord ei ole patu tagajärg, vaid kuulub loomise heasse tegelikkusesse.
Käsk mitte süüa hea ja kurja tundmise puust antakse ainult Aadamale. Tema võtab Jumala sõna vastu ning vastutab selle säilitamise ja edasiandmise eest. Kui käsku rikutakse, nõuab Jumal aru just Aadamalt.
Pattulangemine rikub Jumala algse loomiskorra ja eesmärgi. Isandaks olemine moondub valitsemiseks ja allutamiseks, kaitsmine võimu kuritarvitamiseks ning osadus võitluseks. Algupäraselt hea pöördub iseenda vastu.
Kui alamaks olemine oleks ainult patu tagajärg, eemaldaks selle Kristuse lunastustöö. Uus Testament ei tühista aga loomiskorda, vaid puhastab selle. Mehe kutsumus ei ole allutada, vaid ennastohverdavalt armastada; naise kutsumus ei ole mitte võistelda oma positsiooni pärast, vaid elada kuulekuses.
Uue lepingu koguduse kord
Uus Testament nimetab Kristuse kogudust Jumala templiks (Ef 2:20–22). Taolisel definitsioonil on oluline tähendus koguduse korra jaoks. Templis ei tegutseta omatahtsi, vaid seal teenitakse Jumalat viisil, mille Tema on ilmutanud. Sellepärast rajab Uus Testament koguduse korra loomisele. Mõte on selles, et kristlik kogudus taastab selle algse jumalateenistuse korra, mis oli kehtis paradiisis enne pattulangemist.
Sellepärast viitab Paulus (1Tm 2) otseselt loomiskorrale: «Sest Aadam loodi enne, seejärel Eeva». See ei ole kõrvalmärkus, vaid otsene alus õpetamise korraldamisele koguduses. Pauluse jaoks lähtub õpetusameti struktuur loomisest ning just sellepärast kuulub vastutus õpetamise eest koguduses mehele.
Paulus ei raja oma õpetust kohalikele oludele ega antiikkultuurile. Ta tugineb loomisele, Kristuse ja koguduse olemusele. Pauluse mõtlemine tugineb korduvalt alglugude esindamisstruktuurile, milles Aadam toimib Jumala ees kogu inimkonna esindajana pühas paigas. See ilmneb näiteks Rooma kirja viienda peatüki Kristuse-Aadama-tüpoloogias: esimesena loodu kannab Jumala ees vastutust esindajana ning Kristus võtab sarnaselt Aadamale enda kanda kogu inimkonna saatuse.
Naise pea on mees, kelle kohustused on rasked
Kirjas efeslastele Paulus võtab selle korra kokku: «Mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea.» Sama nn kefalē-struktuur esineb ka Esimeses kirjas korintlastele: «Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea.» Kefalē (pea) ei viita meelevaldsele võimutsemisele, vaid esindamispositsioonile, kus üks toimib terviku nimel selle lähtepunkti ja vastutajana.
Kristuse positsioon koguduse peana ei tähenda allutamist ega omavoli, vaid ennastandvat armastust. Samamoodi ei tähenda mehe roll peana piiramatut võimukasutust, vaid kohustust oma perekonna eest vastutada. Paulus ei kutsu mehi mitte naisi allutama, vaid ohverdama iseennast Kristuse eeskuju järgi.
Paulus osutab samas, et kord ei tähenda ebavõrdsust. Kristus allub Isale, aga ei ole sellepärast vähem Jumal. Kui kefalē tähendaks hierarhilist üleolekut, moonduks kogu kolmainuõpetus.
Paulusele tähendab pea positsiooni, millest lähtuvad elu, kord ja vastutus. Seda kirjeldab ta, rääkides Kristusest kui koguduse peast. Kirjas koloslastele nimetatakse Kristust nii peaks kui alguseks ja esmasündinuks (Kl 1:18). Kristus on pea sellepärast, et kogudus sünnib Temast, elab Temast ning püsib koos Temas.
Sama mõtteviis ilmneb mehe ja naise suhte käsitlemisel. Esimeses kirjas korintlastele põhjendab Paulus korda päritoluga: naine on loodud mehest ning mehe jaoks (1Kr 11:8–9). Seega ei raja Paulus oma õpetust mitte võimule ega võimekusele, vaid sellele, kust saab alguse elu ja vastutus.
Pea kannab ihu saatust. Kristuse ennastohverdav armastus annab mõõdupuu. Peal on kanda rasked kohustused. Nendega ei kaasne privileege, vaid need kutsuvad üles ennast ohverdama. Seepärast on kefalē-struktuur olemuslikult preesterlik ja esindav, mitte niivõrd võimustruktuur.
Rääkimise keeld Korintoses
Esimese kirja korintlastele 14. peatükk käsitleb koguduse kogunemist ning selles valitsevat vaimulikku korda. Kui Paulus manitseb naisi kogudustes vaikima, ei keela ta mitte igasugust rääkimist, palvetamist või vaimulikku osadust, vaid piirab meestega õpetavat ja hindavat kõnet, mis on seotud vaimuliku autoriteediga. Kogu peatüki kontekst puudutab seda, kes õpetab, kes hindab ja kes kasutab koguduse koosolekul avalikku vaimulikku võimu. Teksti on tõlgendatud erinevatel viisidel, aga Paulus seostab selle korra «käsuga» ehk loomiskorraga, mitte kohalike oludega. Pealegi nimetab ta seda Issanda käsuks.
See koht ei vastandu 1. Korintlaste kirja 11. peatükiga, kus Paulus eeldab, et naised palvetavad ja prohveteerivad koguduses avalikult. Vaikimine 14. peatükis viitab sellele, et peamine vastutus õpetuse eest on koguduse ametil, mis on piiratud meestega. Naine aga saab koguduse koosolekul palvetada ja prohveteerida.
Nii asetub 1. Korintlaste kirja 14. peatükk samasse ritta Pauluse muu õpetusega: mees ja naine on samaväärsed, aga koguduse õpetus- ja karjaseamet rajaneb loomises seatud esindamiskorrale, mitte võimekusele või valitsevale kultuurile.
Amet ei ole ülesanne, vaid esindamine
Kefalē-struktuur puudutab kiriku ametit, sest amet on oma loomult esindav. Preester ei tegutse enda nimel, vaid Kristuse esindajana koguduse jaoks. Ta kuulutab sõna ning jagab sakramente Kristuse volitusel ja Kristuse asemel. Sellepärast on kogudus Pauluse jaoks Kristuse ihu, kes vajab pead. See kujund ei viita mitte võimu teostamisele, vaid elule ja suunale.
Õpetamis- ja karjaseameti piiramine meestega lähtub sellest esindamisülesandest, mitte meeste erilistest võimetest või väärtusest. See saab nähtavaks Piibli kujundites peigmehest ja pruudist: Kristus on peigmees ja kogudus pruut ning amet toimib selles suhtes sakramentaalselt, mitte pelgalt ülesandena. Ameti sooneutraalseks muutmisega muutub enam kui lihtsalt praktika. Sellega muutub kiriku enesemõistmine ning kogudus hakkab kujunema tavaliseks ilmalikuks organisatsiooniks perekonna ja ihu asemel.
Traditsioon ei ole juhus
Kiriku katkematu praktika on üheselt mõistetav: enne 20. sajandit ei ole naisi preestriametisse seatud. Seega pole tegemist pelgalt ühe ajastu eelarvamusega. Selline piiblitõlgendus on pikka aega olnud ühine kõigile kristlastele.
Naiste preesterlus on oluline põhimõtteline pööre. See nihutab kiriku loomisteoloogiliselt aluselt moodsale võrdõigusmõtlemise alusele. Sellepärast hakkab see kujundama kirikut oma aja näo järgi.
Kristlik kirik ei ela mitte mugandudes, vaid jäädes ustavaks sellele, mis talle on usaldatud. Sellepärast ei ole preesterluse puhul küsimus selles, mida meie tahame. Küsimus on selles, mida Issand on seadnud. Tema ise valis apostliteks 12 meest ning andis neile varases kirikus erilise meelevalla. Koguduse amet jätkab seda Jeesuse seatud korda ka tänapäeval.
Võrdõiguslikkuse küsimus või midagi muud?
Arutelu naiste preesterluse üle lähtub pea eranditult võrdõiguslikkusest. Arvatakse, et naistel peab olema õigus samadele ülesannetele nagu meestelgi, kuna nad on samamoodi võimekad ja sama väärtuslikud. Sellest aspektis paistab vastuseis naiste preesterlusele kahtlemata diskrimineerimise ning patriarhaalse võimukasutusena.
Taoline lähenemine on aga teoloogiliselt väär. Amet ei ole kristlikus kirikus tööülesannete nimekiri, mida jagatakse kõige pädevamatele kandidaatidele, ega ole see ka esmajoones inimese sisemise kutsumuse kogemus. Amet on Kristuse seatud kord, mis kuulub koguduse olemuse juurde. Sellepärast ei saa seda hinnata samade mõõdupuudega nagu ilmalikku tööd või halduspositsiooni.
Kui vaadelda vaimulikku ametit üksnes võrdõiguslikkuse aspektist, minnakse vastuollu Jeesuse endaga. Jeesus valis apostliteks üksnes mehi. Ta ei teinud seda mitte oma aja tavade pärast, vaid teoloogilistel põhjustel, et seada Jumala rahvale uued kaksteist esiisa. Seega oli apostlitel varases kirikus ainulaadne positsioon. Kui taolist meeste valimist pidada diskrimineerivaks, kaob sellega Jeesuse positsioon moraalse eeskuju ning Jumala Pojana. Siis mureneb kogu kristlik usk.
Moodsa aja mõtteviisi kohaselt tähendavad erinevad rollid ebavõrdsust. Piibli mõtteviis on risti vastupidine. Mees ja naine on Jumala kujudena võrdselt väärtuslikud. Aga võrdsus ei tähenda ülesannete ühtesulatamist. See võimaldab erinevaid kutsumusi, ilma et neid omavahel väärtuse järgi reastataks. Sugude erinevus ei riiva inimväärikust, vaid teenib osadust.
Arutelus ameti üle viidatakse sageli kirjas galaatlastele öeldule: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses» (Gl 3:28). Piiblikoht räägib päästest ning pärandi saamisest, mitte koguduse ametist või korrast. Paulus kuulutab siin evangeeliumi tuuma: kõik on Kristuses ühtviisi õigeks tehtud ning Jumala lapsed. See ei tühista loomisele rajatud erinevusi.
Seesama Paulus õpetab ka mehe esindusülesandest perekonnas ning välistab koguduses õpetus- ja karjaseameti andmise naistele. Vastuolu tekib üksnes siis, kui võrdsed õigused defineeritakse samasugususena. Paulus määratleb seda teisiti. Lunastus uuendab loomise, mitte ei kaota seda. Uus inimene ei ole sootu ning uus kogudus ei ole struktuuritu.
LISA
Levinumad väited naispreesterluse poolt – ning miks need pole piisavad
Naispreesterlust põhjendatakse enamasti võrdsete õigustega, mõnel puhul aga esitatakse selle toetuseks ka teoloogilisi ja Piiblil põhinevaid väiteid. Järgnevalt on nimetatud neist kõige tavalisemad.
Paulus oli vaid oma aja esindaja
Antiikmaailmas oli naispreesterlus üldiselt levinud. Vesta neitsid ning Kybele ja Isise preestrinnad osutavad, et naised usuline juhtroll ei olnud Pauluse maailmas võõras. Kui Paulus oleks järginud oma aja usulisi voolusid, oleks naiste preesterluse heakskiitmine olnud lihtne. Paulus teeb aga vastupidist: ta põhjendab koguduse korda loomisega mitte valitseva kultuuriga. Tema õpetus ei peegelda tema kaasaega, vaid vastandub sellele.
Üldine preesterlus tühistab ameti
Üldine preesterlus määratleb kristlase positsiooni Jumala ees. Amet määratleb selle, kuidas Kristus teenib kogudust Sõna ja sakramentide kaudu. Kumbki räägib erinevast asjast. Uus leping ei kõrvalda esindamist, vaid viib selle lõpule Kristuses ning Tema seatud ametis.
Junia oli apostel
Rm 16:7 ei nõua tõlgendust, et Junia oleks tegutsenud apostlina. Väljendit võib tõlkida ka nii, et ta oli apostlite seas tuntud ja hinnatud. Samuti pole täiesti selge, kas Junia on naise või mehe nimi. Isegi kui Juniat peetaks naiseks, ei seo tekst teda vastutusega õpetamise või koguduse juhtimise eest. Apostli amet kuulub kitsale ringile, kelle Kristuse eriliselt seadis.
Naised oli ülestõusmise esimesed tunnistajad
Piibel eristab tunnistamist ja ametit. Naised olid ülestõusmise esimesed tunnistajad ning iga kristlane on kutsutud ülestõusmisest tunnistama. Ometi anti apostli amet meestele. Naiste roll ülestõusmises rõhutab evangeeliumi usaldusväärsust, mitte ameti ümberdefineerimist.
Priscilla õpetas Apollost
Ap 18 kirjeldab eriolukorda, kus Priscilla ja Aquila juhendavad Apollost. Tegemist ei ole koguduse avaliku õpetamise ega ametiga. Piibel ei keela naistel olla mentoriks või kedagi vaimulikult juhendada, aga ta piiritleb vastutuse koguduses õpetamise eest meestega. Priscilla tegevus sobib sellesse tervikpilti.
Jeesus kohtles naisi radikaalselt uut moodi
Jeesuse suhtumine naistesse oli omal ajal erakordselt austav. See puudutas inimväärikust ja päästet. Siiski ei seadnud Jeesus naisi apostliteks. Väärtuse taastamine ning koguduse amet ei ole üks ja seesama. Jeesus kinnitas loomiskorda, mitte ei tühistanud seda.
Foibe oli diakon
Rm 16 nimetab Foibet diakonos’eks sõnaga, mis tähendab teenijat või abilist. Tekst ei kirjelda ametisse seadmist ega vastutust õpetamise eest. Isegi kui Foibe ülesanne oli ametlik diakoonia, ei puuduta see sõna ja sakramentide ametit. Uus Testament eristab teineteisest diakooniat ja karjaseametit.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
