«Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud [ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.» Mt 11:28

Ma olen juba alguses öelnud, et nende sõnadega kutsutakse meid söömaajale, risti juurde ja puhkama. Söömaajale kutsutakse meid suurel neljapäeval, risti juurde suurel reedel, puhkama aga vaiksel laupäeval. See hingamispäev on hingamispäevade hingamispäev. Mida tahes maailma algusest peale on kõneldud hingamispäeva pidamisest, seda on kõneldud puhkamisest. Peale kõige loomist puhkas Issand seitsmendal päeval. Psalmis loeme: «Seepärast rõõmustab mu süda ja ülistab mu keel ja mu ihu puhkab lootuses» (Ps 16:9); ja teisal: «Rahus ma heidan maha ja puhkan» (Ps 4:9); samas veel: «Sina üksi, Issand, oled lootuses mind tugevdanud» (Ps 4:9); teisal: «Sina ei jäta mu hinge surma kätte...» (Ps 16:10). Kuna see [hingamispäeva] puhkus sarnaneb loomisloole, öeldakse, et «Issand puhkas seitsmendal päeval ning õnnistas ja pühitses seda» (1Ms 2:2–3). Kuigi on tõsi, et Issand töötas asjade loomise kallal kuus päeva ja seitsmendal puhkas, avaldub tõde sügavamal moel just uueksloomisega seoses, sest Issand töötas kuus ajastut, aga seitsmendal puhkas. Kristus oli sündides vaene ja «nägi vaeva oma noorpõlvest saati» (Ps 88:16). Tema vaevad hakkasid aga iseäranis peale kuus päeva enne ristilöömist, mil ta tegi end avalikuks, kui ta tuli Betaaniasse ja kuulutas. Seitsmendal päeval kannatamise algusest asetati ta hauda ja ta puhkas. Tänasel päeval on Kristuse kõige õnnistatum hing viinud kõik pühade hinged endaga ühes igavese rõõmu karjamaale, et nad saaksid õndsas nägemises puhata. Meidki kutsutakse sellele hingamisele ja me peame selle üles leidma [siinses] elus. Kogu vaev on ju puhkamise nimel ja kogu liikumine igavese puhkamise pärast. On neli asja, mille kaudu inimene jõuab sellesse hingamisse: esimene on harjutamine, teine kibedas kahetsuses ägamine, kolmas kontemplatsiooni rahu, neljas igavese tasu saamine. Esimeses alustatakse puhkamist, teises edendatakse, kolmandas täiustatakse ja neljandas põlistatakse.

Niisiis, esiteks peame otsima puhkamist heade tegude harjutamise kaudu, mille kohta teises Moosese raamatus öeldakse: «Kuus päeva tee oma töid ja toimetusi, aga seitsmendal päeval pühitse Issanda, sinu Jumala, hingamispäeva» (2Ms 20:9). Kuus päeva tee oma töid, see tähendab kuue vooruse harjutamist, mille kohta öeldakse Psalmis: «Kes võib elada sinu tabernaaklis või kes puhata sinu pühal mäel? Kes läheb sisse veatult ja teeb õigust, kes räägib tõtt oma südames ja kelle keelel pole valskust ning kes ei tee ligimesele kurja. Õelat ei pea ta oma silmis millekski, austab aga neid, kes kardavad Issandat» (Ps 15:1–4). Siin nimetatakse kuut [viisi], milles hing peab end õiguse suhtes harjutama, nimelt vooruse, pühaduse, õiguse ja tõe kujul, mille kohta käivad sõnad: «Kes iganes veatuna sisse läheb ja teeb õigust, kes räägib tõtt oma südames...» See on mõeldud inimese sisemiseks puhastumiseks. Aga edasi peab inimene õiguse kaudu laienema oma ligimeseni, sest voorus sillutab teed tõe valgusele. Tõel aga on olemine ainult siis, kui inimene laiendab end ligimeseni, tahtmata teha oma ligimesele halba ega tema õnnetusest rõõmu tunda, mille kohta öeldakse: «Süütu kätelt [ja puhas südamelt]» (Ps 24:4), ehk teisisõnu, et inimene harjutab laitmatust ja suhtub nii ka oma ligimesesse, mille kohta öeldakse: «Ei tee oma ligimesele kurja ega laima oma ligimest» (Ps 15:3). Peale seda jääb üle vaid omada armastust, mille kohta öeldi: «Õelat ei pea ta oma silmis millekski, austab aga neid, kes kardavad Issandat». Kardab aga Issandat see, kes «ei tunne rõõmu ülekohtust», mis saab teisele osaks, vaid kes «rõõmustab tõest» (1Kr 13:6). Kuuendaks peab inimene endas harjutama täielikku halastust, et mitte üheski asjas ei oleks valskust, mille kohta öeldakse: «Kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet, kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada, ega võta altkäemaksu süütu vastu. Kes nõnda teeb, see ei kõigu eal» (Ps 15:4–5). See psalm puudutas hingamist. Õpetussõnades öeldakse nende asjade kohta: «Kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata» (Õp 1:33). Kes aga ei taha Issandale kuuletuda, see ei leia rahu ka iseendas, seetõttu öeldakse psalmis: «Täna, kui te kuulete ta häält, ärge siis tehke kõvaks oma südant» (Ps 95:7). Edasi öeldakse: «Nad ei pääse minu hingamisse» (Hb 4:3,5,11), mis tähendab voorust, pühadust, õigust ja tõde, süütust ja ligimesearmastust, mille kaudu jõutakse puhkamiseni, kuhu Apostel meid kutsub, öeldes: «Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse» (Hb 4:11), see tähendab, vooruslike tegude kaudu, mistõttu ütleb Koguja: «Mida su käsi suudab korda saata, tee seda nüüdsama» (Kg 9:10). Ka psalm lausub nende vooruste teede kohta: «Sina annad mulle teada elu teeraja» (Ps 16:11). Iisraeli pojad ei pääsenud tõotatud maale, sest nad ei harjutanud end vooruste teedel. Niisiis on selge, mismoodi me vooruslike tegude harjutamise kaudu hingamiseni jõuame.

Aga kuna inimene vahel ka komistab või rajalt kaldub, on vajalik veel teine tee, nimelt puhkamise saavutamine kibedas kahetsuses ägamises. Sest kõik «meie õigus on nagu menstruatsiooni[vere]lapp» (Js 64:6). Vaevalt leidub kedagi, kellel poleks piisavalt põhjust oma pattude pärast silmavett valada, mistõttu ütleb ka psalm: «Kes annaks mulle küll tiivad nagu tuvil, et ma saaksin lennata ära puhkepaika?» (Ps 55:7). Tuvil on laulu asemel ägamine ja see sümboliseerib inimest, kes pingutab kahetsuses ägamisega, kellest prohvet Jesaja räägib: «Nagu pääsupoeg, nõnda ma hüüan, kudrutan otsekui tuvi» (Js 38:14). Tuvi, kes leidis õlipuuoksa, lendas tagasi Noa laeva, see tähendab, kotta, sest selles on puhkus. Selle kohta öeldakse Matteuse evangeeliumis: «Maailmas leiate te ahistuse, minus aga rahu» (Jh 16:33). Hing on tuvi, kes ei leia asu väljaspool Noa laeva, ja seepärast on öeldud sellele, kes peab klammerduma maiste tegevuste külge: «Kes annaks mulle küll tiivad nagu tuvil, et ma saaksin lennata ära puhkepaika?» (Ps 55:7). Kui sa tahad hingamiseni jõuda, peab sul olema kuus tiiba, mis on: häbi, hirm, valu, nutt, karmus, tulihingelisus. Häbi peab olema pattude meenutamises, hirm tulevase kohtupäeva üle mõtisklemises, valu kaotatu hoomamises, nutt pääste anumises, karmus enda vaevamises, ja tulihingelisus igatsevas püüdlemises, millele siis järgneb uni ja puhkus. Seega ma ütlen, et esimene tiib, mis peab tulema, on häbi pattude meenutamisest, et inimene tunneks piinlikkust oma pattude pärast. Mõned küll ei häbene, kelle kohta ütleb Jeremia: «Sul on hooranaise laup, aga sa ei häbene» (Jr 3:3). Nende vastu lausutakse: «Ma olen segaduses ja ei punasta, sest ma kannan oma noorpõlve teotust» (Jr 31:19). Teine tiib on hirm, mis valdab, kui mõeldakse saabuvale kohtupäevale, mil kõige üle peab aru andma, samuti sellele, mis on kirjutatud: [«Kõik me astume Kristuse kohtujärje ette» (Rm 14:10)], «kui juba õige pääseb vaevu» (1Pt 4:18), ja Iiob lausub: «Ma tundsin hirmu kõigi oma tegude pärast, teades, et sa ei halasta õelatele...» (Ii 9:28). Kolmas tiib on valu tundmine sooritatud kahju pärast, kui inimene mõistab, et ta on pillanud oma aega ja Püha Vaimu armu ning et ta on Jumalat solvanud. Kas ta ei peaks siis tundma suurt valu? Sel põhjusel öeldakse: «Väänle ja vaevle, Siioni tütar» (Mi 4:10). Neljas tiib on see, kui palves hüütakse ja anutakse parandava abi järele. Psalm ütleb: «Ma oigan oma südame ägamise pärast» (Ps 38:9), ja teisal: «Issand, ma kisendan päeval...» (Ps 88:2). Siin peab inimene endale vastu rinda lööma. Viies tiib on karmus enda vaevamises. Psalm ütleb: «Ma olen valmis vastu võtma hoope...» (Ps 38:18). Kuues tiib on tulihingeline püüdlemine saavutada Püha Vaimu and. Püha Vaim ilmus tuvi kujul ja Püha Vaim on tuli. Kui kellelgi on need kuus tiiba, varjab Püha Vaim teda pattude leegi eest, et ta saab öelda: «Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus» (Ül 2:3). Kui inimene põgeneb pattude kuumuse eest ja tuleb Jumala juurde, siis ta puhkab, kui kuuleb: «Sinu patud on sulle andeks antud» (Mt 9:2). See on teine viis jõuda hingamiseni. Ärge niisiis põgenege hingamise leidmise teelt. Mõnikord läheb inimene «rasket teerada» (Ps 16:4), et leida hea puhkease. Puhkease on aga südametunnistus. Mõned küll lesivad heal asemel, kuid ometi tundub neile, nagu lamaksid nad ilmalike asjade pärast muretsemise ja ärevuse tõttu okastel.

Kolmas viis hingamiseni jõuda on pühendunud kontemplatsiooni rahu kaudu. Selle kohta öeldakse viiendas Moosese raamatus: «Benjamin, Issanda lemmik, elab julgesti otsekui pruudikambris, ta viibib seal päeva otsa ja puhkab tema õlgade vahel» (5Ms 33:12). Benjamin, parema käe poeg, kelle sünnitusel Raahel suri, sümboliseerib seda, kes on kontemplatsiooni kaudu vaimses ekstaasis. Ta elab lootusrikkalt ja puhkab tänu tarkuse kontemplatsioonile. Teda peame jäljendama, kontempleerides igavese tarkuse üle, et meiegi võiksime leida hingamise. Seepärast võrdleb tark Jeesus Siiraki raamatus tarkust hõbedaga, sest seda on lähedal leida, öeldes: «Vaata oma silmaga, et ma olen pisut vaeva näinud ja leidnud endale [palju] hingamist» (Srk 51:35 Vlg). Jaakobi kohta öeldakse, et «Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, kuna ta teda armastas» (1Ms 29:20). Seepärast öeldakse Ülemlaulus: «Kui mees annaks armastuse eest kogu oma koja vara, siis ta peaks seda justkui eimillekski» (Ül 8:7). Seega peab inimene seitse aastat vaeva nägema, et hingamiseni jõuda. Need aastad on seitse kontemplatsiooni astet, mida õnnis Bernard ühel, Saint-Victori Richard teisel, ja teised pühad ühel või teisel moel on väljendanud. Kuid üks ilmikvend, kellele kolmekümne aasta jooksul oli antud vaimse ekstaasi armu ja kes oli ülimalt laitmatu ja karske ning kolmas vend peale õndsat Franciscust, ütles nii, et pühendunud kontemplatsiooni seitse astet on järgmised: tuli, võidmine, ekstaas, kontemplatsioon, maitsmine, lohutus, hingamine, ning kaheksandana kirkus. Ma saan sellest nii aru, et kontemplatiivne hing, püüdes jõuda hingamiseni, peaks läbima need teed: esiteks peaks ta põlema ja läbima «leegitseva ja pöörleva mõõga» (1Ms 3:24), ja [tegema] seda palavaima ihaga Jumala armastuse järele ning ennast unustades. Selle mõõgaga eraldab ta end maisest. See on kõigi teiste leviv printsiip ja on kõige tugevam. Teine aste on see, kui talle saab osaks Püha Vaimu sissevoolamine ja see on võidmine ning see võidmine on siis, kui tuline hing tunneb endasse voolavat Püha Vaimu lohutust. Kolmas aste on see, kui inimene tunneb end Püha Vaimu võidmisest üdini täidetud olevat. Seejärel eemaldutakse, mida kutsutakse ekstaasiks, mis on eemaldumine meelelisest ja kõigest sellest, mis on väljaspool iseend ning iseenda sees on teisenenud. Neljas aste on see, kui hing, kes on sedaviisi eemaldunud, on tagasi pöördunud iseendasse ja on meelepiltidest eemaldununa saanud võimeliseks igavest valgust kaema. Viies aste on see, et kui ta on kaenud igavest valgust, siis ta saab maitsta lohutust. Selle kohta öeldakse teises Moosese raamatus: «Need vaatasid Issandat, Iisraeli Jumalat, ja sõid» (2Ms 24:11) ning said kosutust. Kuues aste on embamine. Nähes, et «temaga on hea olla» (Õp 31:18), püüab ta teda hoida ja emmata, öeldes: «Tema vili on mu suulaele magus» (Ül 2:3), «Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti» (Ül 3:4). Ja siis ta saab ütelda: «Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi embab mind» (Ül 2:6). «Kuningas on mind viinud oma veinikotta ja armastus valitseb minus. Kosutage mind õitega, turgutage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige» (Ül 2:4–5). Siis talle anti asu ja ta uinus. Millele järgneb: «Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede nimel, et te ei ärataks ega ärgitaks armastust, enne kui see ise tahab» (Ül 2:7). Madalamaid hingevõimeid nimetatakse gasellideks, mida valitsetakse igavese valguse poolt kõrgemate hingevõimete kaudu. Gasellidel on terav nägemine, ent hirved hüppavad kõrgele ja nad on väledad loomad, mis kujutab seda, et hing peaks innukalt mõtisklema taevase Peiu üle, teda igatsema ja teda teravdatud pilguga vaatama. Kuid teie, lihtsad, ärge heitke meelt, kui te seda kuulete, sest lihtsail ei saa neid asju olla, ent teil saab neid olema hiljem. Meil pole vaja öelda midagi muud, kui seda, et kui hingel on need kuus, siis ta on valmis nägema kirkust. See ongi hingamine, mida me peame otsima. Igavene tarkus ütleb: «Kõiges olen ma otsinud hingamist ja jään elama Issanda pärisossa» (Srk 24:12). Kui sa tahad olla Issanda tarkuse tabernaakel, siis püüa sel viisil end ette valmistada. Kui inimene ka ei taha sellele täiusele jõuda, on ikkagi suur asi, et kristlikus [käsu]seaduses selliseid inimesi on olemas. Kõigile teistele peale kristlaste ei ole see arm kättesaadav. Seega kolmandaks jõutakse hingamiseni pühendunud kontemplatsiooni innuga.

Neljandaks jõutakse hingamiseni igavese tasu kaudu ja see hingamine algab siis, kui hing kehast lahkub. Seepärast öeldakse Ilmutuseraamatus: «Ma kuulsin häält taevast ütlevat: Kirjuta: Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas» (Ilm 14:13). See hingamine läheb täide ülestõusmises. Sest hing igatseb keha järele ja hinge ei kanta täielikult taevasse enne, kui see on kehaga ühendatud. Araabia filosoofid kahtlesid, kas hing on ikka keha tõeline täiuslikkus, kuid on tõsi, et hing ja keha on üks kuju [species] ning hing on kehale omane vorm ja oma olemuselt kaldub [hing] keha poole nagu omane teokstehtus omase mateeria suhtes, sest hing on kehale omane teokstehtus. Seetõttu on vajalik, et igas kehas oleks hing selle õige vormina, mis kaldub keha poole ja on individuaalne vastavalt keha individuatsioonile. Nõnda on hinge õnnistatud täiusliku õndsusega vaid seoses kehaga. Ja see leiab aset üldises ülestõusmises. Jeremija ütleb selle õndsuse kohta: «Mu rahvas asub rahu ilus» (Js 32:18), sest rahu ja ilu saab seal olema nii palju, et seal pole midagi, mis poleks nägus; «usalduse tabernaaklites», sest keegi ei hälbi seal [teelt]; «külluslikus hingamises» sest see saab olema niivõrd tulvil naudingut, mis läheb täide ülestõusmises. See on õndsus. Seetõttu on Püha Vaim nii korraldanud, et hingamispäeva järgi tähistatakse alati Issanda päeva. Juudid aga keskenduvad loomistegudele, mitte uueksloomisele, ja kuna laupäev või sabatipäev oli seitsmes päev loomise päevast alates, peavad nad sabatipäeva pühaks. Palugem Issandat, et ta juhiks meid sellesse hingamisse. Aamen.

[Jutlus on peetus 1267. aasta 16. aprillil Pariisis]

Tõlge: Sven-Olav Paavel

Püha Bonaventura. Kolmesest teest. Tallinn, Maarjamaa, 2025, lk 51–61; 82–87.