EELK kodulehel rubriigis «Teoloogilise arutelu strateegia» on üllitatud tekst, mis juhatab ühe 2026. aasta aruteluteema, nimelt teema «Soolisus ja seksuaalsus» juurde. Kõnealune tekst peaks andma eelseisvale teoloogilisele arutelule kammertooni. Vaatame, kuidas EELK ametliku tasandi arvates tuleks soolisuse ja seksuaalsuse teemadel kirikus arutleda.
Kirikus tuleb ühist teed alles otsida?
Tekst esitab väite, et kirik asub traditsiooniliste piibellike arusaamade ning kaasaegsete ühiskondlike ja teaduslike käsitluste pingeväljas. Märgitakse, et viimase sajandi jooksul on ühiskondlikud hoiakud ja teadmised nii soolisuse kui ka seksuaalsuse kohta märkimisväärselt muutunud. «Kirikul tuleb küsida, kuidas kõnelda soolisusest ja seksuaalsusest viisil, mis oleks ühtaegu teoloogiliselt vastutustundlik, piiblitekstide suhtes aus ning inimväärikust ja õiglust edendav,» leiab tekst.
Tekst manitseb vältima nii lihtsustavaid loosungeid kui vaikimist tundlikel teemadel. Nõutakse sisulist ja vastutustundlikku arutelu, «mis toetaks üksteise kuulamist ja ühise tee otsimist». Niisiis eeldatakse, et kirikul on seni puudunud soolisuse ja seksuaalsusega seotud küsimustes läbimõeldud õpetus ning ühist teed tuleks alles otsida. Aga mida siis arvata näiteks katekismuseõpetusest, mida leerikursuse käigus jagatakse?
Uusmarksismi ideoloogiline pitser
Tekstis opereeritakse läbivalt uusmarksismile ja sooideoloogiale omaste mõistetega nagu soolised stereotüübid, soorollid, sooline õiglus, sooline ebavõrdsus, soopõhine vägivald ja diskrimineerimine, võimusüsteemid jne. Mõisteid ei avata ega põhjendata. Ei Piiblis ega usutunnistuskirjades neid mõisteid ei esine.
See oleks ootuspärane, kui kõne all oleks näiteks võitlevate feministide veebileht Feministeerium.ee, ent kindlasti ei ootaks sellist lähenemist luterliku kiriku ametlikult kodulehelt ja eriti rubriigis «Teoloogilise arutelu strateegia».
Kuhu jäi Piibli autoriteet?
Teksti autor(id) ei käsitle Piiblit sõnaselgelt Jumala autoriteetse ja siduva ilmutusena – Konkordiavormeli sõnastuse kohaselt ainsa reegli ja juhtnöörina, «millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid» –, vaid liberaalteoloogiale omaselt pigemini ajaloolise ürikuna, mis kajastab «Vana-Iisraeli ja Kreeka-Rooma ühiskonnakorraldust selle hierarhilise struktuuriga», mistõttu tuleb näiteks samasooliste seksuaalsuhete küsida, «mida need oma algses ajaloolises ja kultuurilises kontekstis tähendasid».
Pattu ei olegi?!
Mis on tõeliselt rabav – kirikut teoloogilisele arutelule suunavas tekstis ei mainita patu mõistet. Selle asemel määrab teemapüstituse ära uusmarksistlik inimese- ja ühiskonnakäsitus, mis näeb probleemina tõrjumist, diskrimineerimist, ebavõrdsust ja (rõhuvaid) võimustruktuure.
Ei küsita, kuidas juhtida patust inimest meeleparandusele, vaid näiteks seda, kuidas «märgata ja arvestada sooliste stereotüüpide, võimusüsteemide ja ebavõrdsuse mõju inimeste enesehinnangule, vaimsele tervisele ja usule».
Kirik – tõeotsijate kogukond?
Kirik ehk Jumala kogudus ei ole teksti koostaja(te) jaoks «tõe sammas ja alustugi» (1Tm 3:15), vaid – jällegi liberaalsele teoloogiale omaselt – soovitavalt «paik, kus tõe otsimine käib koos armu, hoolimise ja inimväärikuse austamisega ning kus edendatakse õiglust, vastastikust lugupidamist ja vastutust nii naiste kui meeste, aga ka kõigi inimeste suhtes».
Sellist vaatenurka esitades surutakse tegelikult traditsioonilisi arusaamu omavatele kristlastele peale liberaalset kontseptsiooni kirikust.
Teoloogilise arutelu siht
Teoloogilise arutelu siht sõnastatakse küsimusena, millist «tunnistust tahab kirik anda Kristusest ja evangeeliumist soolisuse, soolise võrdsuse ja seksuaalsuse küsimustes praeguses Eesti ühiskonnas?» Kuna tekst ise opereerib peamiselt ideoloogiliste ja mitte teoloogiliste mõistetega, võib eeldada, et kiriku tunnistus «praeguses Eesti ühiskonnas» tuleks viia vastavusse ühiskondlike ootustega, sest, nagu tekstis öeldakse, ühiskonnas «oodatakse kirikult avalikku vastutust ja selget tunnistust inimväärikuse kaitsel» (sic!).
Kas EELK on kaotanud võime mõelda teoloogiliselt?
On tegelikult uskumatu, et EELK ametlik tasand näib olevat minetanud võime mõelda teoloogiliselt ja on välja tulnud puhtalt ideoloogilise tekstiga, pealegi teemal, mis on tänapäeva kristlaskonnas kõige lõhestavam üldse.
Kõnealune tekst ei kutsu tegelikult üles teoloogilisele arutelule, vaid ühiskonnas maad võtnud ideoloogiliste suundumuste importimisele kirikusse ning teoloogia allutamisele ideoloogiale.
EELK teoloogiliste arutelude suurejooneline programm on läinud algusest peale viltu, sest seda on kavandanud ja juhtinud liberaalsed kirikutegelased, kes ei mõtle eeskätt teoloogiliselt, vaid ideoloogiliselt ning kelle taotluseks on painutada kirikut ja Jumala Sõna vastavalt oma nägemusele ja soovidele.
