«Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.» Lk 23:44j

Kolm esimest evangeeliumi mainivad, et Jeesuse surres kärises Jeruusalemma templis keskelt lõhki vahevaip või eesriie, mis varjas pühakoja kõige pühamat paika. Sellesse ruumi tohtis minna vaid ülempreester üks kord aastas, lepituspäeval. Seal piserdas ta patuohvri verd iseenda ja rahva pattude lepitamiseks. Selleks toiminguks pidi ülempreester olema rituaalselt täiesti puhas ning vältima juhuslikku roojastumist.

Kirjas heebrealastele, milles viidatakse templile eelnenud kogudusetelgile, on öeldud: «Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse «kõige pühamaks paigaks», kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad; selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas» (Hb 9:3–4). Vahevaip varjas niisiis Jumala ja Iisraeli vahelise lepingu ja lepituse sümboleid.

Tänapäeva inimesele tundub vahevaiba lõhkikärisemine kõrvalise, tähtsusetu seigana. Ka evangelistid ei peatu sellel pikemalt. Kui aga süveneda templiteenistuse olemusse, siis pole raske mõista juhtunu täielikku sümboolset tähendust. Matteus ja Markus ütlevad, et templi vahevaip kärises «ülalt alla kaheks», Luukase järgi see «kärises keskelt lõhki». «Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks,» kirjutab Matteus. «Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks,» jutustab Markus. Väljend ülalt alla näitab, et tegemist oli jumaliku sekkumisega. Jumal ise rebis maha eesriide kõige pühama paiga eest, et anda kõigile teada: nüüdsest peale on vana lepingu kultus kõrvale heidetud ning Kristuse igavese ohvri kaudu on avatud lunastuse väravad osadusse püha Jumalaga.

Umbes tuhat aastat oli Iisraeli kogudusel olnud tempel, kus toodi vastavalt Moosese Seaduse eeskirjadele lepitus- ja tänuohvreid Jumalale. Ohvri abil lepitati patune inimene püha Jumalaga. Üks usupuhastajatest, Philippe Melanchthon, selgitab ohverdamise tähendust oma kirjatöös «Augsburgi usutunnistuse apoloogia»: «Ohvreid on kahte liiki, mitte rohkem. Üks on lepitusohver, s.o hüvitav toiming süü või karistuse eest, et lepitada Jumalat või leevendada Jumala viha või teenida ära pattude andeksandmine. Teine liik on tänuohver … mida sooritavad Jumalaga lepitatud, et Jumalat tänada ja talle andekssaadud pattude ja muude saadud hüvede eest tänu avaldada» (XXIV).

Kristlased on algusest peale mõistnud Jeesuse ristisurma ohvrina meie pattude eest. Kuid Jeesus ei olnud üksnes ohver, vaid ühtlasi ka ohverdaja ehk ülempreester. Osundagem taas Kirja heebrealastele: «Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse» (Hb 9:11–12).

Nagu näeme, kannab see näiliselt kõrvaline märkus templi vahevaiba kohta tohutu kaaluga usutõde. Meie pääste ja osadus Jumalaga ei sõltu enam sikkude ja vasikate verest, mis vana lepingu eeskirjade kohaselt patuste eest lepituseks ära valati, vaid ainult Kristusest. «…on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära,» ütleb Heebrea kirja autor (10:4). Selle asemel on meid kõiki lunastatud «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega,» nagu ütleb Peetrus (1Pt 1:19).

Kuid Kristuse ohver Kolgatal ei lepita üksnes järeltulevaid põlvi, vaid toimib ka ettehaaravalt, vana lepingu kultuse kaudu. «Tegelikult on maailmas olnud ainult üks lepitusohver, see on Kristuse surm,» selgitab «Augsburgi usutunnistuse apoloogia» (XXIV).

Jeruusalemma tempel hävis Rooma-vastase ülestõusu käigus aastal 70, umbes nelikümmend aastat pärast Kristuse ristilöömist. Kui Jeesusele näidati vaimustusega selle toreda sakraalse rajatise hooneid, kostis Ta: «Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» (Mt 24:2). Kui Rooma kindral ja hilisem keiser Titus vallutas linna, tõmbasid tema sõdurid vahevaiba maha, et mässida sellesse templist röövitud kuldnõusid.

Sellest peale ei ole juutidel enam templit olnud. Kuid templi otstarve – eesmärk, mille jaoks Jumal selle institutsiooni seadnud oli – lakkas olemast Jeesuse surmahetkel. Ajalugu kui täidesaatev jõud viis Jumala otsuse ellu omal ajal, kuid otsus jõustus otsekohe, kui Jeesus hinge heites ristil hüüdis: «See on lõpetatud!»

Jeesus Kristus on Jumala tahtel uus ja lõplik Tempel. Johannese evangeeliumis on talletatud Kristuse sõnad Jeruusalemma templi kohta: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» (Jh 2:19) Kahtlemata riivas öeldu juute, kes olid oma pühakoja toredusest vaimustatud. Evangelist Johannes täpsustab: «Aga tema mõtles «templi» all oma ihu». Kristus rääkis oma ihu templist, ristikogudusest, mis on rajatud Suure Neljapäeva, Suure Reede ja ülestõusmispüha hommiku sündmustele. Selles templis ei ole enam vahevaipa, mis eraldaks patuseid kõige pühamast.

Ja nii kutsubki Heebrea kirja autor Jeesuse rahvast üles usukülluses Jumala ette tulema, sest me oleme Jeesuse vere läbi puhtaks pestud ja kurjast puhastatud: «Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!» (Hb 10:19–22).