Meie aeg armastab sõnu «ühtsus» ja «kaasamine». Need kõlavad ülesehitavalt ja isegi kristlikult, kuid sisult ei ole need mõisted neutraalsed. Nendega kaasneb alati võimu kasutamine. Pole kaugeltki ükskõik, kelle tingimustel ühtsust luuakse ning mida selle nimel nõutakse.
Ühtsuse rõhutamine toob sageli kaasa tõe kaotamise. Kõik on teretulnud seni, kuni keegi ei hakka rääkima, mis on tõde ja mis mitte. Et ühtsus säiliks, ei tohi esitada liiga keerulisi küsimusi. Taoline ühtsus ei ole mitte vabatahtlik, vaid tingimuslik, püsides niikaua, kuni erimeelsused jäävad varju.
Seega võib ühtsusest rääkimine saada varjatud võimumänguks, kus kõiki osalejaid püütakse siduda sama visiooniga. Poola filosoof Leszek Kołakowski sõnastas selle teravalt: «Mitte kunagi pole olnud ega ka saa olema institutsionaalseid vahendeid teha inimesed teineteise vennaks. Sunnitud vendlus on moodsa aja kõige kuritahtlikum idee; see on täiuslik tee täielikku türanniasse.»
Mida kaugemale türannia areneb, seda üksmeelsem rahvas paistab. Seal, kus kõige rohkem hoiatatakse polariseerumise eest, saab sageli nähtavaks püüdlus panna kõik ühtmoodi mõtlema ning vaigistada erimeelsused.
Piibel annab selle kohta oma perspektiivi. Jeesus ütleb: «Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.» (Mt 10:34) Jeesus ei tulnud esmajoones kõiki ühendama, vaid kutsus inimesi tõe juurde. Üsna sageli evangeelium mitte ei kinnita inimeste omavahelist ühtsust, vaid paneb selle proovile.
Kristlus ei tõota mitte ühiskonda, milles puuduvad vastuolud, vaid toob esile selle tegelikud veelahkmed. Proovile pannakse isegi peresuhted, kus tütar tõuseb ema vastu ning minia ämma vastu. Jumala sõna lahutab, sest ta paljastab ning paneb inimese valiku ette.
Ühtsus sünnib Uues Testamendis tõest, mitte tõe arvel. Kristuses olev ühtsus on kutse, mitte sund. See on vabana antud vastuse tulemus, mitte süsteemi nõue.
Kristlik ühtsus ei sünni sellest, et kõiki aktsepteeritakse sellisena nagu nad on, vaid sellest et alandutakse sama tõe alla. Sellepärast Jumala sõna nii ühendab kui lahutab. See kogub kokku need, kes alanduvad tema ees ning samas teeb nähtavaks piirjooned, mida pole võimalik ületada, taganemata tõest. Piibel räägib õigest ja pahemast, valgusest ja pimedusest, lammastest ja sikkudest. Polariseerimine on igavene ja lõplik.
Sellepärast ei põrku kristlane polariseerumise ees tagasi. Hirm vastandumise ees pärineb sageli soovist hoida rahu ükskõik mis hinnaga. Evangeelium pakub teistsugust rahu. Rahu, mis sünnib tõest, mitte tõe arvel.
Tõeline ühtsus ei sünni sunnist, vaid kutsumisest. See ei põhine mitte tõe vaigistamisel, vaid selle julgel tunnistamisel. Sellepärast ei ole kiriku ülesanne mitte ennekõike kõiki ühendada, vaid olla ustav sõnale, mis viimaks ühendab need, kes selle vastu võtavad.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
