Mis on rooma keisriusk? Aastal 44 eKr tapeti Gaius Julius Caesar Rooma senati istungitesaalis. Pisut aega hiljem tegi seesama senat üliametliku dekreediga teatavaks, et Caesar on vastu võetud jumalate hulka. Sellest peale kandis tema adoptiivpoeg ja järeltulija Octavianus lisanime Divi Filius, kreeka keeles Hyies Theou, eesti keeles «jumala poeg». Aastal 27 eKr sai seesama Octavianus aunimetuse Augustus, kreeka keeles Sebastos, eesti keeli «jumalik». Mõlemad aunimed – Jumalapoeg ja Jumalik – kuuluvad nüüdsest peale keisri titulatuuri hulka. Hiljem lisanduvad uued nimed ja vormelid. Keisrit nimetatakse «Issand, meie Jumal», ühel mündil on ta «Jumal ja Issand sünnist peale» (Aurelianuse (270–275) münt Sofiast); teda peetakse õnnistusetoojaks, keda ammust ajast on ette kuulutatud, jumalikuks lunastajaks, keda on oodatud aastatuhandeid. Herkules ja teised ürgaja üliinimesed on temas kehastunud (Commodus (180–193) – Pius Felix saab keisrite nimetuseks). Vähe sellest, keiser on üksnes inimlik ilmumiskuju, milles taevajumal Zeus või päikesejumal Helios maa peale on laskunud (Diocletianus saab nimeks Jupiter ja tema kaasvalitseja Maximianus saab lisanimeks Herkules).
Rooma riigipea jumalik kirgastumine saavutab oma täiuse keisri austamises jumalana. Vannutakse keisri jumaliku vaimu nimel. Keisri pilti kummardatakse avalikult. Kõikjal riigi suurlinnades püstitatakse keisri templeid keisri kujudega ja altaritega nende ees, milledele tuuakse ohvreid ja viirukit keisri pildile. Kasarmutes ja välilaagrites seisab keisri pilt lipupühamu keskel, selle ümber paiknevad Rooma riigi aumärgid, ning keisri pildi kummardamine kuulub teenistuskorra juurde ja on sõduri kohus.
Rooma ülemused olid religioossetes küsimustes põhimõtteliselt tolerantsed. Suures Rooma riigis võis iga rahvas olla oma usku ja iga riigialam võis oma äranägemise järgi õndsaks saada. Ühtki usuühingut ei keelatud, kui see mahtus avaliku korra raamidesse. Üksnes keisri kummardamine oli kohustuslik kõigile, sest see oli riigiõiguslikult kindlaks määratud, ja õigusküsimustes ei mõistnud rooma võimud nalja. Nõnda ei olnud keisriusk põhiliselt mitte niivõrd usu asi, kuivõrd avaliku korra ja distsipliini asi, kodanikukohus eraisikule ja teenistuskohus sõdurile – esmalt ja viimselt aga aukohus, mille täitmiseks lojaalsed alamad vabatahtlikult üksteisega võistlesid.
Nõnda juhtus, et keisrikultus ilma keisri initsiatiivita ja ilma võimude sunnita täiesti spontaanselt levis ja üha kasvas, ning et ta muutus selleks, mida juba Augustus Jeesuse ajal oli tahtnud: vaimseks sidemeks, mis sisemiselt hoiaks koos kogu Rooma maailmariigi arvutuid rahvaid ja usuühinguuid. Üks keisririik, üks keisriusk kogu maailmas! Säärane on suurejooneline pilt Imperium Romanum’ist, mis III sajandil pKr ajalooliselt teoks sai, aga mida prohvetlikult on nähtud juba Johannese Ilmutusraamatu 15. peatükis.
+ + +
Kui paganad, kes end soojendasid keiserliku soosingu paistel, oma jumaluste altaritel tõid ohvreid ja tõotusi oma keiserlikule isandale, siis kristlus, kes seisis keiserliku ebasoosingu varjus, ei loobunud palvetamast riigipea ja selle tegemist eest. Kirik tegi seda väsimatult ega lasknud end millestki häirida või kibestada. Sest ta oli veendunud, et Jumal nõnda tahab. Ta teadis, et riigi käekäik ja tema rahvaste tulevik sõltub keisri isikust. Ning ta oli kindel, et oma eestpalvega osutab ta riigipeale suurimat teenet, mida kirik keisri ja riigi heaks teha suudab.
Ainult ühte asja keeldus kristlik kirik andmast Rooma keisrile – kummardamist. Vandumisele keisri jumaliku vaimu nimel, keisri ülistamisele jumalana, ohverdamisele keisri pildi ees vastas Vana Kirik ei-ga – mitte valjuhäälse ei-ga, kuid püsiva ja järjekindla ei-ga. Kristuse kirik oli veendunud, et ka oma ei-ga keisrikultusele osutab ta teene keisrile, tänamatu teene, mida ükski inimene Rooma riigis enda peale ei tahtnud võtta. Sest Vana Kirik oli Pühakirja ja ajaloo najal kindel, et Jumal inimest, kes end ise taevani ülendab, paiskab lõpuks kuristikku ja lööb hullumeelsusega. Kui ta ausa südamega Jumalat palus keisri ja riigi hea käekäigu pärast, siis pidi ta ka tegema kõik selleks, et päästa riigipea säärasest saatusest. Kui aga ta palve oli asjatu ja ta «ei» oli asjatu? Animam salvavit (Hs 33). Kui keisri saatus oli otsustatud, kui keisri tapjad juubeldasid nagu vabadusvõitlejad Shakespeare’i «Richard III-s»: «Võit on meie ja verekoer surnud», siis leinas kirik: «Kuis sa oled langenud taevast, sa ilus koidutäht!» Kuid kesk keisrikultuse ja keisrimõrva segadikku, surmatantsu ja vaga silmakirjatsemise segadikku kuulutas kirik sõnumit Jeesusest Kristusest, evangeeliumi taevasest keisrist. Tema oli maailma lunastaja, jumalapoeg, Jumal ja Issand sünnist saadik. Tema oli tõepoolest tulnud taevast, Tema tõi kaasa uue maailmaajastu, mida saatsid endaga uue loodu imed ja eesmärgid, Tema oli tõepoolest üles läinud taevasse ja istus aujärje paremal käel, kust Ta tulema pidi, selleks et rajada viimne riik, rahu, mis kestab igavesti. Temale kuulus jumalik valitsuskepp, Temale kuulus jumalik kroon. Tema valitsuskepp oli rist, Tema diadeemiks okaskroon. Temale kuulus kummardamine, Ristilöödule ja Ülestõusnule, Temale üksi.
Nõnda oli kord Johannes, Patmose vang, näinud ja kuulutanud Jeesus Kristust, keisrit taevasel aujärjel. Ning peagi ühinesid teoloogia ja jumalateenistus, luule ja kujutav kunst üheksainsaks palvekooriks Tema jumaliku majesteetsuse ülistamiseks. Säärane on Kristuse-usk, mille Vana Kirik seadis vastu rooma keisriusule. Usk jumalinimesse, vahemehesse taeva ja maa vahel, nii siin kui seal. Kui sarnased on mõlemad usuvormid üksteisele! Ja kui sügav on vastuolu! Seal jumalik keiser mõõgaga. Siin taevane keiser ristiga. Seal eksitav segu jumalast ja inimesest, religioonist ja poliitikast. Siin kõik kainelt ja selgesti läbi mõeldud, puhtalt eraldatud ja selgesti korraldatud. Seal keiserlik valitsus oma võltsi religioonipoliitikaga, mis lonkas mõlemast jalast. Siin kirik, mis oma seisukoha keisri ja riigi suhtes avalikult teatavaks tegi ja sellest järjekindlalt kinni pidas. Kaks maailma. Seal võlts vabatahtlikkus, mis kummardas keisrit selleks, et edasi jõuda. Siin tõeline vabadus, mis kummardas Kristust ka siis, kui see maksis elu. Otsustav vastuolu on minu arvates aga selles: keisriusk ei võtnud iseennast tõsiselt. Tehti küll kaasa, käsi rusikas või kontrollimatu naeratus suul, Kristuse tunnistajatel aga oli oma usuga tõsi taga, surmavalt tõsi.
Katkendeid E. Staufferi teosest «Christus und die Caesaren» (käsikirjaline tõlge eesti keelde sine anno, sine loco)
