Lääne-Harju praostkond on tõstatanud küsimuse luterlikust armulauaõpetusest seoses eelpühitsetud andide jagamise ja pühitsetud armulaualeiva tabernaaklis hoidmisega. Võrguväljaanne Meie Kirik avaldab taas algselt 2007. aastal ilmunud Soome luterliku vaimuliku Esko Murto artikli, mis heidab valgust luterliku armulauakäsituse erinevatele aspektidele.

Armulaual käijate arv Soome luterlikus kirikus on pärast 2000. aastal toimunud liturgiareformi rõõmustaval kombel kasvanud. Samas on liiga sageli jäänud tahaplaanile küsimused armulauapraktikast. Võimaliku järelkonsekratsiooni ja armulauaainete lõpuni kasutamise probleemid ei ole mitte lihtsalt teoloogilised peensused, vaid on seotud luterliku reaalpresentsi õpetusega.

Sissejuhatuseks

Luterlike koguduste seas peaks armulaua sakrament olema hinnaline, püha talitus. Leib on Kristuse ihu ja vein on Kristuse veri, antud ja valatud meie pattude andeksandmiseks. Sellele, kes Jumala tõotustele tuginedes neist osa saab, annavad need pattude andeksandmise ja igavese elu.

Kui see õpetus on meie seas selge ja puhas, siis oleks hea pöörata tähelepanu asjaolule, et tavad, kuidas me sakramenti talitame ja sellest osa saame, on osaks meie usust. Ehkki paljudes asjades saab usu sisu ja omaksvõetud jumalateenistuslikud tavad teatud ulatuses üksteisest lahutada (nagu sedastab Confessio Augustana VII), on siiski asju, kus theoria ja praxis on teineteisega ühendatud nõnda, et üht ei saa muuta, muutmata teist. Armulaua puhul esineb mõlemat. Näiteks põlvitamine altarivõre ääres või armulaualeiva andmine kätte või suhu on asjad, mis võivad erinevates kogudustes olla korraldatud erinevalt.

Ehkki liturgia on enamuses adiafora, on siiski hea neis asjus pidada meeles vana kiriku reeglit: lex credendi (est) lex orandi – usu reegel on palve reegel. See, mida me usume, mõjutab seda, kuidas me palvetame ja muul viisil usklikena elame. Samuti ka see, kuidas me usklikena elame, mõjutab ajapikku seda, kuidas me usume. Liturgia ei väljenda üksnes usku, vaid ka õpetab seda. Teatud teguviis õpetab alati teatud usku. Seetõttu on  asju, mis ei ole tingimata vajalikud, kuid on ometi kasulikud.

Selles lühikeses seisukohavõtus on mu eesmärgiks vaadelda peamiselt järelkonsekratsiooni ja ülejäänud armulauaandidega toimimist ja selgitada, kas nende puhul on tegemist kiriklike tavadega, mille puhul peaks võimaldama vabadust või nõuab teatud teoloogia neis asjus ka teatud praktikat. Tuletan lugejale meelde, et minu eesmärk ei ole väita, et need, kes praktikas toimivad minu esitatust erinevalt, esindaksid automaatselt ekslikku armulauateoloogiat. Pigem peaksime küsima: kui meil juba on õige armulauateoloogia, siis kuidas me peaksime lahendama praktilised küsimused, et see teoloogia ja praktika oleksid omavahel kooskõlas?

1. Mis on järelkonsekratsioon?

Järelkonsekratsiooni all mõeldakse seda, et talituse ajal õnnistatud elementide lõppemisel konsekreeritakse uued leivad ja vein. Järelkonsekratsioon ei tähenda seda, et uutele leibadele tehakse ristimärk. Järelkonsekratsioon ei tähenda ka seda, et preester ütleb pateenile uusi leibu asetades näiteks: «See on Jeesuse ihu». Järelkonsekratsiooni all mõeldakse seda, et preester loeb kas vaikselt või koguduse kuuldes uute elementide kohal seadmissõnad. (Minu arvates ei ole mingit mõtet rääkida justkui kahest konsekratsioonist. Selles mõttes, et esimene konsekratsioon oleks olemuselt midagi muud kui järelkonsekratsioon. Loogiline on mõelda, et on vaid üks konsekratsioon. Kui järelkonsekratsiooniks on vajadust, siis peaks see olemuslikes osades olema samane esimese konsekratsiooniga – juhul, kui me tahame seda nimetada järelkonsekratsiooniks. Loomulikult on hoopis omaette küsimus see, kui keegi tahab uusi leibu välja tuues teha mingeid austavaid rituaale, tegemata siiski konsekratsiooni.)

Seega ei loeta veini lõppedes seadmissõnadest enamat kui seda, et Jeesus õnnistas karikat jne, ning loomulikult toimitakse samuti, kui omakorda leibu ei jätku.

Esitan siin minu isikliku ja mitmete konfessionaalsete luterlike teoloogide arusaama, et talituse ajal armulauaandide lõppemisel tuleb uued annid konsekreerida lugedes seadmissõnad. Lihtsalt ristimärgi tegemine või preestri suuline kinnitus ei ole piisav.

Oma väite puhul tuginen eelkõige Jari Jolkkoneni doktoridissertatsioonile «Usu ja armastuse sakrament. Õpetuse ja praktika ühtsus Martin Lutheri armulauateoloogias» ning Jürgen Diestelmanni artiklile «Usus ja actio. Konkordiavormeli armulauateoloogilisi aspekte».

(Diestelmanni artikkel on avaldatud soome keeles Reijo Arkkila 60. juubeli väljaandes Astu Arkkiin (Soome Luther-Säätiö 2002) ja ajakirja Concordia numbrites 6/2005 ja 1/2006. Käesolevas artiklis esitatud viited tuginevad esimesele nimetatuist.

2. Seadamissõnad loovad sakramendi

Luterlikku armulauateoloogiat on ühelt poolt piiritletud reformeeritute sümbolismi ja teisalt roomakatoliku transsubstantsiatsiooniõpetusega. Reformeeritutel redutseerus armulaua tähendus usklike omavahelise osaduse kinnitamiseks, Jeesuse järgimise avalikuks tunnistamiseks ning kannatusloo meenutamiseks. Roomakatoliiklaste juures viis puhtal kujul viljeldud transsubstantsiatsiooniõpetus praktikani, mille luterlased tagasi lükkasid: leiva kummardamine, elementide õnnistamine kavatsuseta neid süüa ning harimatu rahva seas nõidumiseni õnnistatud armulaualeivaga.

Nende eksiõpetuste vahel asuv luterlus on teatud puhkudel mõnede väljendite suhtes muutunud liigagi allergiliseks. Minu arvates võib puhta südamega öelda, et armulaud on Kristuse mälestussöömaaeg (ta ise ju ütles: tehke seda minu mälestuseks), kuni me reformeeritute kombel ei väida, et see ongi üksnes mälestussöömaaeg.

Hoopis suuremaks komistuskiviks tundub olevat roomakatoliiklik transsubstantsiatsiooniõpetus. Seepärast näib verb «muutumine» luterlikus armulauateoloogias otsekui kirikuvande all olevat. Ometigi on raske mõista Kristuse tõelist ligiolekut, kui seda verbi üldse ei kasutaks. Minu arvates võib täiesti kindlalt väita, et kui võrdleme oblaati enne konsekratsiooni ja pärast konsekratsiooni, ei ole tegemist sama asjaga. Midagi on toimunud, mille pärast see leib on nüüd Kristuse ihu. Seda «miskit», mis on toimunud, võib minu arvates nimetada ka «muutumiseks» selles tähenduses, et me teeme vahet õnnistamata ja õnnistatud leiva vahel. Õnnistamata leib on lihtsalt leib, õnnistatud leib on aga Kristuse ihu. Midagi muutub, isegi kui me ei soovi täpsemalt määratleda, mis.

Mõistmaks õigesti järelkonsekratsiooni vajadust, tuleb armulauateoloogias mingis ulatuses aktsepteerida mõtet «muutumisest». Armulaua imes toimub midagi, mille tulemusel saab tavalisest leivast ja veinist Kristuse tervendav sakrament. Millised tingimused peavad olema täidetud, et võime täie kindlusega võtta leiva ja öelda: see on tõesti Kristuse ihu? See kindlus peab meil kindlalt olema. Armulaud on «püha müsteerium», kuid selle olemusse kuulub ka see, et südametunnistus võib selle juures olla kindel selles, mida ta saab.

Vana augustiinliku vormeli järgi sakramendis «sõna ühineb mateeriaga». Luterlikus armulauakäsitluses ei ole see sõna mingi vormi või kujuta mõiste, mingi kõikjal heljuv logos, määratletamata sõna, vaid konkreetne, alati sama ja selge sõna. Seepärast tuleb ristimisel tingimata öelda Kristuse käsu kohaselt: «Mina ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse.» Samamoodi on armulauasakramendis mateeriaga ühinev sõna Kristuse enda sõna: «Võtke ja sööge, see on minu ihu.»

Preester ei või soovi korral seda sõna asendada enda väljamõeldud seadmissõnadega, isegi kui nende tähendus ongi sisult sama. Kui me loeme liturgias Kristuse seadmissõnu, siis pole asi üksnes kogudusele teadaandmises, mis on armulaual jagatav leib ja vein. Tegemist pole pelgalt informatsiooniga, vaid ka transformatsiooniga: loetav Kristuse sõna teeb seda, mida ta ütleb. Nende sõnade kaudu saab leivast ja veinist Kristuse ihu ja veri. Need ained, mis enne missat olid lihtsalt leib ja vein, on saanud Kristuse ihuks ja vereks, sest seadmissõnad on nendega ühinenud. See sõna on võrreldav loomisel toimunuga: mida Jumal ütles, see sündis. Või Kristuse sõna Laatsarusest: «Ta ei ole surnud, vaid magab.» See ei olnud mitte üksnes sedastamine, vaid seda sõna öeldes tegi Kristus surnud Laatsaruse elavaks Laatsaruseks.

(Luther rõhutab seadmissõnade tähendust sakramendi sündmuses: «Kui me ütleme need sõnad leiva kohal (über das brot), siis Kristus on tõeliselt kohal» (Jolkkonen, 281) ning: «Niipea, kui Kristus ütleb «See on minu ihu», on tema ihu sõna ja Püha Vaimu väel kohal. Kui sealt puudub sõna, siis on see tavaline leib. Kuid niipea, kui sellele lisatakse sõna, saadavad need korda selle, mida tõotavad» (Jolkkonen, 282).)

Reformeeritutel on võimatu seda õpetust aktsepteerida. Kõige selgemalt ilmneb see küsimuses uskmatute poolt vastuvõetavast armulauast. Mida võtab oma suuga vastu armulaual osalev uskmatu? Reformeeritud ei ole heaks kiitnud arusaama, et isegi uskmatud võtavad vastu Kristuse tõelist ihu ja verd. Mispärast?

Selle taustal on arusaam, et armulaua sakramendis just koguduseliikme oma usk / koguduse ühine usk loob sakramendi. Seega, kui keegi on uskmatu, siis ei saa ta enamat kui leiba ja veini. Peamiselt nii reformeeritutel kui spiritualistidel ei ole Kristuse kohalolek seotud armulauaelementide ja Kristuse (objektiivse) sõnaga, vaid armulaua sündmusega ja koguduseliikme oma hingeolukorraga. Nende järgi on Kristus kohal cum pane ehk «koos leivaga». Leib on lihtsalt leib, kuid kui ihu sööb leiba, saab sellest Vaimu toimel Kristus.

Seevastu luterlased rõhutasid, et Kristus saadakse «ihuliku söömise», manductio corporalis, kaudu. Kristus ei ole leiva ja veiniga kaasas, vaid samuti ja eelkõige leivas ja veinis. Tihti kasutatud vormel in, cum et sub pane ehk «leivas, leivaga ja leiva all» ei ole piisav selgitus armulauast (parem oleks öelda lihtsalt: «Leib on Kristuse ihu», selgitamata seda pikemalt), kuid see on efektiivne vaidluses spiritualistidega. Kristuse ligiolekut ei saa lahutada füüsilisest armulauamateeriast.

3. Lutheri lahendus: järelkonsekratsioon on vältimatu

Järelkonsekratsiooni võib põhjendada luterliku teoloogiaga. Üks praktiline näide pärineb Bessereri kaasusest. Aastal 1545 talitas pastor Besserer armulauda, mille käigus ta kaotas (!) ühe konsekreeritud leibadest. Besserer võttis puuduva asemele leivatoosist lihtsalt uue leiva. Kui missa oli läbi ja kadunud leib üles leiti, pandi see tagasi leivatoosi õnnistamata leibade hulka.

Avalikuks saades põhjustas Bessereri tegu väikese teoloogilise tormi. Oma kirjas piiskopkonna piiskopile ütleb Luther selgelt, et Besserer toimis valesti. «Selle teenija teguviis pole mitte lihtsalt hoolimatus, vaid avalik jumalasalgamine, sest Jumala ja inimeste põlgajana on ta toiminud valesti, pidades konsekreeritud ja konsekreerimata leibu üheks ja samaks.» (Jolkkonen, 315.)

Besserer tagandati ametist ja pagendati.

Juhtum näitab, et Luther ühendas oma teoloogias reaalpresentsi alguse kindlalt konsekratsiooniga. Leivatoosis olevad leivad ei olnud automaatselt konsekreeritud ning seega oli nende jagamine koguduseliikmetele otsekui Kristuse ihuna andestamatu pettus. Viimane koguduseliige ei saanud Lutheri järgi osa Kristuse ihust, vaid talle antud leib oli «lihtsalt leib». Oma usu pärast sai ta siiski patud andeks, ehkki ta ei saanudki sakramenti.

Lutheri reaktsioon oli kooskõlas tema varasema teoloogiaga. Kolm aastat varem dateeritud kirjas kuurvürst Georgile kirjutab Luther: «Meil tehakse nõnda, et kui hostiaid või veini on konsekreeritud liiga vähe ja neid tuleb juurde konsekreerida, siis me enam ei tõsta neid teist korda nagu see paavstlastel sel puhul kombeks on, kui tuleb juurde konsekreerida… Kuid kui keegi soovib tõsta teisegi korra, selle kohta ei ütle ma enam midagi.» (Jolkkonen, 317.)

Selle katkendi valguses tundub, et Lutheri jaoks oli järelkonsekratsioon sama, mis esimene konsekratsioon. Kui leibu vajati rohkem, tuli seadmissõnad «lugeda leiva kohal», et Kristus ühineks nende elementidega. Samas märkame, et erinevalt elevatsioonist pole seadmissõnad adiafora.

4. Filipism ikka veel meie keskel?

Jürgen Diestelmanni artiklis on kirjeldatud filipismitüli[1] Lutheri surma järgsel Saksamaal. Diestelmanni artiklit lugedes on ehmatav märgata, et juba 16. sajandi Saksamaal kritiseeritud filipistlikud praktikad on 20. sajandil täielikult naasnud Soome kirikusse, olles praeguseks asunud lausa domineerima.

Filipistlike arusaamade vastu on Johannes Saliger nn saligeritülis öelnud järgmist:

– Konsekreeritud elemente tuleb hoida eraldi konsekreerimata elementidest.

– Seadmissõnad (hoc est) viitavad pateenil olevale leivale ja karikas olevale veinile.

– Sellepärast tuleb preestril võtta õnnistamisel leib ja karikas kätte, sest Kristuski «võttis leiva ja ütles…»

– Ei ole mingit tõotust selle kohta, et loetud seadmissõnad puudutaksid ka oblaatidetoosis ja veinikannus olevat leiba ja veini, mis on küll altaril, kuid mida ei ole konsekreerimiseks eraldatud.

– Ei ole vaja konsekreerida rohkem leiba või veini kui vajatakse.

– Luther on keelanud segamast konsekreeritud ja konsekreerimata elemente omavahel. Seega ei oleks Luther heaks kiitnud sellist «üldist konsekratsiooni», milles õnnistatakse kõik altaril olevad leivad ja vein.

– Pärast sakramendi jagamist ei või õnnistatud ande üle jääda.

– Nn kontaktkonsekratsioon tuleb tagasi lükata – õnnistamata veini segamine õnnistatud veini hulka ei ole mõistlik lahendus.

(Diestelmann, 91, 92)

Diestelmanni artiklis loetletakse arvukaid 16. sajandi teise poole tülisid, mille ühisnimetaja on filipism. On tähelepanuväärne, et filipismi ja gnesioluterluse vastandumine ei realiseerunud kaugeltki armulauaõpetuses: filipism ei olnud seega hoopiski «dogmaatiliselt võitlev». Nad ei kuulutanud kantslitest suure veendumusega oma armulauaõpetust. Filipism säilis eelkõige teadvustamata hoiakuna, mis ilmnes praktikas: selles, mida pidi tegema (uskuda sakramenti reaalpresentsi saavutamiseks), mida ei pidanud tegema (järelkonsekratsioon) ja isegi, mida ei võinud teha (armulauaandide adoratsioon ehk kummardamine).

Seda silmas pidades on põhjust täie tõsidusega küsida, kui edukas on filipistlik armulauakäsitlus rahvakiriku liberaalsete koguduste kõrval ka äratusliikumiste jumalateenistustel? Kas tegemist on lihtsalt mõtlematusega või isegi mingi teadvustatud või teadvustamata filipistliku veendumusega? Minu arvates tekib filipism loomulikul viisil seal, kus ühinevad a) ratsionaalsus ja b) teoloogiline ebapädevus. Üldiselt esineb see vormis «ega see ei saa nüüd nii tõsine asi olla…» Sageli on isegi luterlik õpetus sakramendi mõjust ja koguni reaalpresentsi õpetus ühendatud sellega vastuolus oleva filipistliku praktikaga. Õigest teooriast tuleneva loogilise praktika tuletamine on alati suur väljakutse. Mis vaid kinnitab mu arusaama sellest, et koguduseteoloogia on just see koht, kus hinnatakse teoloogi tegelikku kaalukust. Oluline on oskus viia õpetus ellu.

5. Kas on sakramenti väljaspool sakramendi sündmust?

Varases luterluses on esinenud nn haigete armulauda, nõnda, et koguduseliikmetele on ilma eraldi konsekratsioonita jagatud armulaualt üle jäänud õnnistatud armulauaande. Ka Irenaeus ütleb oma apoloogias, et diakonid viivad jumalateenistuselt sakramendi neile, kes ei saa kohale tulla. Seda praktikat võib mõista vaid nõnda, et elemente peeti jätkuvalt Kristuse ihuks ja vereks, ehkki armulauasündmus ise oli lõppenud.

Teisalt on öeldud, et algselt Melanchtonilt pärinev Konkordiavormeli in usu-õpetus ei võimalda taolist arusaama. Siiski tõdeb ka Luther sarnaselt Konkordiavormeliga: «Dr Philippuski peab sakramendi talitust (actio sacramentalis) suhtes selle välise kasutamisega ehk sakramendi peitmisega [tabernaaklisse] ja ringikandmisega [protsessioonides] vastuolus olevaks, kuid ta ei seo oma definitsiooni talituse ajaga ega määra reeglit sakramendi enda vastu.» (Jolkkonen, 323.)

Eelnimetatud Lutheri tsitaat pärineb tema kirjast Simon Wolferinusele. Wolferinus ei olnud preestrina toimides käsitlenud armulaualt ülejäänud ande kuidagi erinevalt õnnistamata andidest. Luther astus selgelt sellise teguviisi vastu ja andis Wolferinusele kindla juhise kasutada kõik õnnistatud elemendid lõpuni armulaua ajal või vahetult pärast seda.

See juhis on põhjendatav seetõttu, et me ei saa eraldi määratleda sakramendi reaalpresentsi kestust. See leib, mille kohta me ütleme: «See on tõesti Kristuse ihu», ei saa lakata seda olemast viimase armulaualise naasmisega kirikupinki. Või millal tuleks siis lugeda reaalpresents armulauas lõppenuks? Aga kui pärast tänupalvet  tuleb üks koguduseliige paluma sakramenti – kas see leib on siis veel Kristuse ihu? Kui on, siis millal lõpeb reaalpresents? Või on nõnda, et reaalpresents lõpeb siis, kui kohalolev kogudus peab seda lõppenuks? Kui me peame koguduseliikmete usku ja armulauatalitust sakramendi sünnitajaks, kas me oleme siis jõudnud spiritualismi sohu?

In usu-õpetus ei võta seega seisukohta sakramendi kestuse kohta, ehkki vahetevahel seda nõnda väidetakse, vaid selle kohta, kas sakrament on olemas siis, kui näiteks oblaadiga püütakse tervendada haigeid või ristimisveega piseradatakse hooneid või muud sellist. Ehkki elemendis ongi olemas reaalpresents, ei ole taoline praktika sakrament selle sõna tegelikus tähenduses, sest see ei too endaga mingit õnnistust, pigem vastupidi.

Lõppkokkuvõte ja vastuseid võimalikele vastuväidetele

– Armulaua sakramendist saab sakrament (ehk reaalpresents teostub) vaid juhul, kui seadmissõnad loetakse «leiva kohal» ehk konkreetne sõna ühineb konkreetse elemendiga.

– Leib ja vein säilivad Kristuse ihu ja verena, kuni need ära süüakse või need hävivad muul viisil.

Armulauapraktikas tähendab see, et järelkonsekratsioon on vältimatu ning armulauaannid tuleb kasutada lõpuni või vähemalt alles hoida ja kasutada nõnda, et ei tekiks ohtu nende segunemiseks konsekreerimata elementidega.

Üldiselt esitatakse sellele praktikale kaks vastuväidet:

a) Jumala sõna vägev ja tõhus, mis mõjub ka juhul, kui preester ei loegi kõikide leibade kohal seadmissõnu.

b) Seadmissõnad loetakse kõikide altaril olevate leibade ja kogu veini kohal, seega on need kõik Kristuse ihu ja veri.

Selle vastu:

a) Jumala sõna on võimas, kuid see ei tegutse ükskõik kuidas ja kus, vaid just kõneldud ja loetud sõna kaudu. Ekstaatikud eraldasid vaimuliku «sõna» konkreetsest Jumala sõnast piiblis. Jumal tegutseb (üksnes) nende tema enda valitud viiside ja vahenditega, mis ta on meile seadnud. Hoolimatus sakramendi talitamise vastu on Jumala kiusamine. Lutheri järgi tuleb iga «leiva kohal» lugeda seadmissõnad, sest vaid seadmissõnad teevad sakramendist sakramendi – ning mitte armulauatalitus iseenesest.

b) Kristuse esimesel armulaual ei olnud kõik leivad ja kogu vein tema ihu ja veri, vaid see leib ja karikas, mille juures «ta võttis leiva/karika ja ütles…» Leivad asetatakse pateenile ja vein valatakse karikasse just seepärast, et nõnda eraldatakse konsekreeritud sakrament ja «tagavaraks» olevad elemendid. Pateeni ja karikat tõstetakse (elevatsioon) rahva nähes just seetõttu, et tahetakse öelda: «See on Kristuse ihu ja veri, eraldatuna kogu maailma muudest leibadest ja veinist.» Kristuse ihu ja verd kummardatakse (genuflectio), et rõhutada just neis ligiolevat Kristust. Jumala Talle hümni lauldakse armulauaelementidele just seepärast, et Kristus on neis ligi lahus kogu maailma muudest karikatest ja leibadest.

Oletus, mille kohaselt kõik armulaual kasutatavad ained õnnistatakse lihtsalt seadmissõnadega, eraldab teineteisest seadmissõnad ja elemendid – sel juhul jäävad sõnad õhku rippuma ja peatselt oleme taas filipismi soos, kus mõeldakse, et armulauatalitus ise loob sakramendi ning mitte seadmissõnad.

Kui keegi tõesti kogu südamest usub ja väidab, et ta seadmissõnu lugedes konsekreeris nii pateenil kui oblaaditoosis ning karikas ja veinikannus olevad ained, peab ta suutma põhjendada, miks ta konsekreeris nii palju ülejäävaid aineid ja kuidas ta nendega pärast armulauatalitust toimib. Nimelt mõeldakse enamasti, et ained muutuvad armulauatalituse lõppedes taas «lihtsalt leivaks ja veiniks». Eelöeldu põhjal on see ohtlik mõtteviis ning ei sobi varase (ja ehtsama?) luterliku armulauapraktikaga.

Mõni võib omakorda mõelda, et ained püsivad ka pärast kasutamist Kristuse ihu ja verena, kuid neile ei ole kahjuks, kui neid «kindluse mõttes» uuesti konsekreeritakse. See on aga tava, milles ei eristata konsekreerimatut ja konsekreeritut. Kui pastor võtab kätte konsekreeritud leivad ja konsekreerib need uuesti, võib see luua mulje, et tema arvates ei toimugi konsekratsioonis midagi väga olemuslikku.

Kõige eelöeldu põhjal tundub, et Lutherile ja varasele luterlusele olid nii järelkonsekratsioon kui andide lõpuni kasutamine selged järeldused nende reaalpresentsi ja sõna toimet rõhutavast armulauateoloogiast. Nõnda on omavahel ühendatud dogma ja praxis ning samal moel võiksid need olla ühendatud ka tänapäeval. Nii pastoraalsetel põhjustel (koguduseliikmete õpetamine) kui reaalsetel teoloogilistel põhjustel (et sakrament oleks tõesti sakrament) arvan, et järelkonsekratsioon ja armulauaandide lõpuni tarvitamine on õige luterlik missapraktika, mida oleks tark ja hea järgida.

Tõlkinud Illimar Toomet

[1] Filipistideks kutsuti Philipp Melanchthoni pooldajaid luterlaste seas, kelle mitmed teoloogilised rõhuasetused (s.h armulauateoloogias) lähenesid reformeeritutele. Ranged luterlased kahtlustasid filipiste krüptokalvinismis ehk varjatult kalvinismi seisukohtade pooldamises. Filipismitülid leidsid aset 16. sajandi teisel poolel. Toim. märkus.