Paljud meie aja vaidlused on taandatavad küsimusele Piibli autoriteedist. Tegemist pole kõrvalise õpetusliku teemaga, vaid millegagi, mis puudutab otseselt meie suhet Jeesusega.
Kui Jeesus tõesti surnuist üles tõusis, siis ei ole Ta mitte lihtsalt üks vaimne õpetaja või moraalne eeskuju. Ta on Issand, kellel on meelevald taevas ja maa peal. See paneb meid Tema sõnu tõsiselt võtma. Siis pole Ta mitte pelgalt üks ekslik inimene, vaid keegi, kellel on meelevald õpetada jumaliku autoriteediga. Temas ilmutab Jumal ise ennast inimkonnale. Tema õpetus on tõene ja siduv. Sellele tuleb kuuletuda.
See paneb meid omakorda võtma tõsiselt Vana Testamenti. Evangeeliumide järgi pidas Jeesus neid kirjutisi Jumala sõnaks – Ta tugines nendele kui otsustavale autoriteedile, elas neist lähtudes ning õpetas nende põhjal. Kui Jeesust kõrbes kiusati, siis ei tuginenud ta oma kogemusele või positsioonile, vaid vastas Saatanale Kirjades öelduga.
Jeesus ei pidanud Vana Testamenti muutmisele kuuluvaks traditsiooniks, vaid pühadeks kirjadeks, mis osutavad Temale endale ning täituvad Tema elus. Ta vaidlustas oma kaasaegsete tõlgendusi, kuid mitte kordagi Kirju endid. Seepärast ei saa Ülestõusnu järgija suhtuda Piiblisse kergemeelselt: Jeesuse autoriteet ning Kirjade meelevald on teineteisega seotud.
Jeesus ei jätnud oma sõnumit juhuse hooleks, vaid andis apostlitele ülesande ja volituse rääkida Tema nimel. Apostlid ei olnud mitte lihtsalt Jeesusest sissevõetud inimesed, vaid Tema läkitatud saadikud. Apostel on seega nagu suursaadik, kellel on täisvolitus oma läkitaja esindamiseks. Jeesus märkiski, et «Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind». Teisisõnu – kui me loobume apostlite õpetusest, loobume Jeesusest endast.
See apostlite tunnistus on kogutud Uue Testamendi kirjutistesse ning on saanud kristliku kiriku nähtavaks autoriteediks. Sellepärast ei põhine Piibli autoriteet esmajoones meie kogemustele või kirikus valitsevale arvamusele, vaid Kristuse enda autoriteedile: Tema andis volituse oma tunnistajatele ning Püha Vaim juhatas nõnda, et see tunnistus sai viimaks kirjaliku kuju.
Sellepärast on küsimus Piibli meelevallast kristliku usu jaoks olemuslik. Piibli autoriteedi vähenemine annab sõnumi, et kõik selle taustal olev, kuni Jeesuse ülestõusmiseni välja, on teatud määral tagasi lükatud. Kui tahame võtta Jeesust tõsiselt, tuleb meil võtta tõsiselt Piiblit.
Kui aga Piibli autoriteetsusest loobutakse, langeb kristlik usk kokku mitmel erineval rindel. Kui apostlite õpetus asendatakse ajastu vaimuga, kaovad viimaks kõik piirjooned. Kirikusse tuuakse asju, mis pakuvad inimestele huvi: jooga, uusvaimsus, uudseid sooideoloogiaid ning kõike muud taolist, mis ei lähtu Piiblist. Siin ei ole eikellegimaad: kas kirikut juhib oma sõnaga Kristus – või juhib teda keegi muu.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
