«Soolisuse ja seksuaalsuse» teemarühma liikmed «naelutasid» pühade ajal oma «teesid» luteri kiriku virtuaaluksele.
Vaidlust ei võida alati argumendid. Sageli kindlustatakse see võit varem – kehtestatakse arutelu sõnavara ning dikteeritakse teemad, millest kõneleda ja millest vaikida. Määrav ei ole üksnes sõnakasutus, vaid ka tõlgenduse lähtekoht. Kui arutelu ei juhi Pühakiri või õpetuslikud alused, vaid püüd sobituda moodsa aja mõistetega, on vaidluse raskuskese juba ette paigast nihutatud.
Teemaalgatus räägib kiriku «traditsiooniliste piibellike arusaamade ning nüüdisaegsete ühiskondlike ja teaduslike käsitluste pingeväljast». Esmapilgul mõjub see elulähedaselt, sest küllap tunnevadki paljud oma argipäevas pinget ilmutuse ja ajastuvaimu vahel. Ometi on just siin tõlgenduse kese märkamatult paigast nihkunud. Selle asemel et lasta elaval Sõnal maailma üle kohut mõista või seda päästa, püütakse nüüd hoopis ilmutust ilmaliku ühiskonnaga sujuvalt lepitada.
Kas kohtunik on Pühakiri või sotsioloogia?
Luterliku teoloogia ja sola scriptura põhimõtte järgi on Pühakiri ülim ja siduv mõõdupuu, mille järgi hinnatakse ja suunatakse inimese elu, kultuuri ning kogemust. Kui me aga hakkame teoloogilist tunnistust hindama nüüdisaegse sotsioloogia või ajaloolis-kriitiliste vaadete järgi ning asetame kehtiva õpetuse teiste käsitluste kõrvale, lakkab Piibel olemast usu ja õpetuse iseenesestmõistetav alus. Nõnda seatakse sola scriptura kõrvale sola sociologia, mis hakkab dikteerima kogu edasist Pühakirja mõistmist.
Kõige selgemalt paljastub see uus suund ebamugavate kirjakohtade puhul. Need tõrjutakse teoloogia äärealadele ning tembeldatakse «ajaloolisteks eeldusteks» ja «kultuuriliseks tingituseks». Nii nähaksegi Piibli moraalseid hinnanguid vaid oma aja sotsiaalse või juudi-hellenistliku tausta ilminguna – kultuuriliselt relatiivse ja aegununa. Pühakirja autoriteedile ei vaielda avalikult vastu, vaid selle siduv jõud lahustatakse osavate tõlgendusvõtetega. Pühakiri pole siis enam ülim norm, mille järgi meie elu mõõdetakse, vaid tekst, mida vaagitakse ajalooliste ja kultuuriliste kriteeriumide alusel. See lähtekoht on teoloogiliselt ohtlik, sest sellised mõõdupuud murendavad Jumala Sõna siduvust ja Pühakirja igavikulist kaalu. Nõnda tõrjub ajastukohane vaim selge käsu sujuvalt kõrvale ja asub ise selle asemele. Kui «Piibli terviklikust sõnumist» või ähmasest «armastusest» tehakse hermeneutiline nuga, millega lõigatakse tekstist välja kõik, mis räägib loomiskorrast ja käsuseaduse siduvusest, siis lakkab Pühakiri kõnelemast. Järele jääb üksnes humanistlik ja terapeutiline keel, milles kajavad vastu vaid meie endi mõtted ja ihad.
Juba teemalehe sõnavara paljastab sügava nihke. Sissejuhatus kutsub sisulisele arutelule, «üksteise kuulamisele» ja «ühise tee otsimisele» ning avab ukse sotsiaalteaduslikule keelele: enesemõistmine, soorollid, võim, diskrimineerimine, inimväärikus, inimõigused, haavatavus, tõrjutus ja vägivald. Seega ei tegele arutelu enam esmajoones patu, meeleparanduse ja lunastusega, vaid keskendub inimese kogemusele ja ühiskondlikele suhetele. Kui klassikaline luterlus alustab inimese seisundist püha Jumala ees, siis lähtub see tekst inimese sotsiaalsest olukorrast ning tema suhetest iseenda, teiste ja ühiskonnaga. Nüüdisaegsed vabaduse ja autonoomia ideaalid tõrjuvad kõrvale isikliku vastutuse oma patu eest. Maad võtab mugav ohvrihoiak ning süü asemel kõneldakse rõhumisest, võõrandumisest ja traumadest.
Iseloomulik on seegi, et aruteluteema sisus ei esine kordagi sõna «patt». Seevastu hingehoidlikes küsimustes püüab dokument ühendada armu ja tõde nende puhul, kes kogevad süüd, häbi, segadust, tõrjumist, sõltuvusi või traumasid, ning luua kirikus turvalist keskkonda neile, kes on kogenud vägivalda, väärkohtlemist või vaimset manipuleerimist. Nii ei tähenda süü enam inimese tegelikku eksimust ja vastuhakku oma Loojale, vaid taandub üheks psühholoogiliseks läbielamiseks teiste sarnaste seas. Teoloogiline sõnavara on küll alles, kuid selle sisu on muudetud pastoraal-terapeutiliseks. Kaanani keel on asendatud sotsiaalministeeriumi kantseliidiga.
Liberaalteoloogia ei ründa ilmutust otse, vaid eelistab ümberhäälestust
Just siin paljastub selle lähenemise sügav sugulus liberaalteoloogilise hermeneutikaga. See ei ründa jumalikku ilmutust otse, vaid eelistab märkamatut ümberhäälestust, mille käigus kristlik õpetus sõnastatakse ümber nii, et see vastaks praeguse inimese moraalsele tundlikkusele, psühholoogilisele enesemõistmisele ja ühiskondlikele normidele. Pühakirja selget õpetust ei eitata otseselt, kuid muudetakse põhjalikult selle kohtumõistvat iseloomu. Tõlgenduse mõõdupuuks seatakse käitumisteadused ja inimmõistus, mille järgi hakatakse hindama kristliku moraali kehtivust. Alister E. McGrath nimetab seda teoloogilise liberalismi traagikaks – kuna usu ja õpetuse norme otsitakse inimkogemusest ja kultuurist, muutub teoloogia vältimatult valitseva ideoloogia pantvangiks. Kui Pühakiri asetatakse inimkogemusega samale vaekausile, tõusevad ilmalik ratsionaalsus ja ühiskondlikud teooriad vaikimisi ilmutuse kõrvale ning Pühakirja siduv autoriteet hajub.
Kuhu see kõik kirikukorralduslikult ja õpetuslikult viib? Kui koos piiblitekstide uustõlgendamisega kirjutatakse ümber ka kiriku tava, talitused, ametikandjate roll ja osadus, siis ei ole see enam õpetuse mõtestamine, vaid selle kohandamine ilmalike ootustega. Kui Pühakiri taandatakse kultuuripeegliks ja Jumala Sõna asendatakse inimliku eetikaga, muutub ka usu tuum kaubeldavaks.
Loomiskorra ja seksuaaleetika küsimused taandatakse adiaphora’ks
Aruteluteema ei paku valmis teoloogilist lahendust, vaid üritab lahknevaid seisukohti koos hoida nii, et kiriklik osadus ei katkeks. Kiriklikes dokumentides on käibele toodud mõisted «osadusest erisuses» või «lepitatud mitmekesisusest». Nõnda ei käsitleta õpetuslikku lahknevust enam tõeotsinguna, vaid see taandatakse kirikukorralduslikuks haldusküsimuseks.
Kui kirik lepib, et loomiskorra ja seksuaaleetika küsimustes võivad ühes osaduses püsida vastandlikud seisukohad, siis ei peeta neid küsimusi enam usu ja pääste seisukohalt oluliseks. Vaidlused surutakse õpetuse vallast sotsiaaleetika ja kirikukorra raamidesse. Need küsimused taandatakse adiaphora’ks ehk usuliselt kõrvaliseks teemaks, kuigi tegelikult on kaalul Pühakirja selge ja siduv õpetus.
Ent patt, meeleparandus, loomiskord ja inimese olemus ei ole välised korraldusküsimused, mida saaks halduslike kompromissidega siluda. Need puudutavad inimese eksistentsiaalset seisundit Jumala pühaduse ees ehk küsimust, millest ja milleks meid üldse päästetakse. Seksuaalsust ja loomiskorda ei saa lahutada pattulangemise reaalsusest. Patu mõiste eiramine või relativiseerimine õõnestab viimaks kogu päästesõnumi tõsidust. Niipea kui kirik taandab need teemad talutavaks erimeelsuseks, ohverdab ta näilise rahu nimel õpetuse päästva väe.
Niisiis pole küsimus ainult selles, mida dokument ütleb, vaid – mis on palju traagilisem – mida säärases kohandatud ja pehmendatud keeles enam üldse öelda ei saagi. Sõnum patust ja hukatusest summutatakse mõistmise, empaatia ja hinnanguvaba teraapiaga. Kui Pühakiri, patt ja loomiskord muutuvad paljuhäälses kooris vaid üheks hääleks teiste subjektiivsete kogemuste seas ega kõla enam jumaliku kandva häälena, siis kõlab iga Piibli absoluudile toetuv õpetus järsult ja hoolimatult.
Vormilt on «Soolisuse ja seksuaalsuse» aruteluteema sõnastus küll kiriklik, kuid seda kannab võõras loogika. Ühise tee otsimine on väärtus vaid siis, kui see viib pärale – tõe ja lunastuse juurde. Kui aga teelolek ise ja pelk osaduse säilitamine muutuvad omaette eesmärgiks, pole see enam palverännak, vaid kõigest sihitu ekslemine.
Samal teemal:
Veiko Vihuri. EELK soolisuse ja seksuaalsuse arutelu viib sohu
