Elame ajal, mil käsikäes kiriku tähtsuse kahanemisega levib ühiskonnas sekulaarne patukahetsus. Moes on andekspalumine minevikus aset leidnud rõhumise ja vähemustele osaks saanud ülekohtu – orjuse, homofoobia, transfoobia jms – pärast.
Moodsa «pihipraktika» tunnusjooneks on, et nõutakse vabandamist ja palutakse vabandust mitte enda, vaid kellegi teise sooritatud tegude pärast. Ja ei märgata kurja, mida tehakse õigluse ja progressi nimel.
Paari aasta eest nõudis Krister Kivi Eesti Ekspressis avaldatud artiklis, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma peab nõiaprotsesside pärast vabandama, küsides: «Kui kirik ei tunneta endal nende nõidadeks ja libahuntideks tembeldatud inimeste veresüüd, siis kas tähendab see, et hukkamisi peetakse jätkuvalt õigustatuks? Või on jäänud toonased julmused liiga kaugele minevikku?»
Ma ei tea, et EELK või tema peapiiskop oleks nõiaprotsesside pärast vabandust palunud – ja miks peakski? (Soovitan selle teema kohta lugeda Tiina Vähi arvustust «Müütiline pilt Eesti nõiaprotsessidest», Akadeemia 4/2017.)
Küll aga väljendas Urmas Viilma 2019. aasta kevadel Eesti pearabile Shmuel Kotile osaks saanud verbaalse rünnaku («Mida sa, juut, vahid! Ahju lähed!») tõttu avalikult kahetsust, kuigi solvanguid hõiganud mees ei olnud üldsegi kirikuga seotud.
«Inimesena, eestlasena ja Eesti luterlaste peapiiskopina avaldan juhtunu pärast siirast kahetsust ja tunnen häbi, et Eestis, mida ka juudi rahva ja usu esindajad on pidanud oma turvaliseks ja armsaks koduks, midagi sellist on juhtunud,» teatas Viilma.
Alles äsja palus mainekas teadusajakiri Nature mustanahalistelt andestust teadustegevuses esineva süsteemse rassismi pärast: «Me tunnistame, et Nature on üks valgetest institutsioonidest, mis vastutab teaduses ja ülikoolihariduses levinud rassilise kallutatuse eest. Teadustegevus on olnud minevikus ja on jätkuvalt süüdi süsteemses rassismis ja valdkond peab nägema palju rohkem vaeva selliste ebaõigluste heastamiseks ja võimendama marginaliseeritud hääli.»
Teatava irooniaga võib öelda, et tänapäeva Eestis on kiriku poolt süsteemselt rõhutud vähemuste nagu selgeltnägijad ja seksuaalvähemused hääl kaugel marginaliseeritusest. Piisab, kui televiisor lahti keerata.
Aga siiski – kas luteri kirik peaks minevikus aset leidnud ülekohtu ja ebaõigluse pärast vabandust paluma? Ja mis see võiks olla, mille pärast võiks avaliku patukahetsusega esineda? Tule ja mõõgaga ristimine katoliikluse egiidi all? Saksa kolonistide kehtestatud pärisorjuse heakskiitmine ja ebaõiglase sotsiaalse korra toetamine? Rahvale kristliku seksuaalmoraali pealesurumine? Piibli kui orjandust, patriarhaalsust ja homoseksuaalide tagakiusamist õigustava teose propageerimine?
Martin Lutheri väikeses katekismuses on öeldud: «Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, ka neis, mida me ise ei märka, nagu me teeme meieisapalves. Kuid pihiisa ees tuleb üles tunnistada ainult need patud, mida me teame ja oma südames tunneme.»
Lisaks tuleb rõhutada, et andekspalumisel on mõte vaid siis, kui seda teeb otsene süüdlane, kes on jõudnud äratundmisele, et on käitunud valesti. Kui minevikus aset leidnud ülekohtu eest hakkavad andeks paluma inimesed või institutsioonide esindajad, kes pole juhtunuga kuidagi seotud ja kel pole ka kunagi olnud kavatsust taunitavaid tegusid korrata, on tegemist pigemini nähtusega, mida inglise keeles nimetatakse virtue signalling ehk maakeeli öeldes oma headusest ja õilsusest pasundamine. See tähendab avalikkusele teada andmist: vaadake, kui suuremeelsed ja õiglased me oleme, me palume andeks asjade eest, mida me pole teinud!
Mida ütleski Jeesus nende kohta, kes lasevad enda ees pasunat puhuda?
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on küll Eesti alal varem tegutsenud luterlike kirikuorganisatsioonide järeltulija ja peab ennast teatud mõttes kristliku järjepidevuse kandjaks alates eesti rahva ristimisest, ent ta asutati vaba rahvakirikuna just nimelt selleks, et anda põlisrahvale otsustav sõna kirikuvalitsemises ja kirikuelus. Et muuta neid asju, mida muuta saab ja mis muutmist vajavad. Ning hoida kinni sellest, mis on alati olnud õige ja hea ja Jumalale meelepärane.
