Võimuliit on kokku leppinud abieluteemalise rahvahääletuse korraldamises. Väljaanne Meie Kirik küsis kommentaari Eesti Kirikute Nõukogu presidendilt ja EELK emeriitpeapiiskopilt Andres Põderilt. Endine ülemkarjane leiab, et üleskutsed, kus võrdseks kohtlemiseks ja inimõiguseks nimetatakse loobumist abielust kui mehe ja naise loomupärasest liidust, pole armastuse, vaid totalitarismi hääl.
MK: Kas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on juba jõudnud arutada 2021. aasta kevadel toimuva pidava abieluteemalise referendumi teemat ja kas on kavas pöörduda Eesti elanike poole ka mingisuguse üleskutsega?
Andres Põder: Kuna abielu on kirikute õpetuses – olgu moraaliteoloogias või evangeelses eetikas – olulisel kohal, ei saa nad selle teema üle toimuvast arutelust ühiskonnas kõrvale jääda. Seda näitas ka EKN-i seisukohtade avalik väljaütlemine kooseluseaduse vastuvõtmise aegu. Kõigepealt tuleb aga ära oodata, milliseks kujuneb rahvahääletusele pandav küsimus. Seejärel on võimalik otsustada, kas ja kuidas reageerida.
MK: Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent Urmas Nõmmik kirjutas ERRi portaalis, et kirikutele tuleks kasuks, kui abielureferendum ei toimu, sest see oleks nii või teisiti poliitiline. Nõmmiku arvates on kirikutele lausa ohtlik see, kui abielureferendumist kujuneb usulis-poliitiline hääletus kirikute poolt või vastu. Kuidas seda arvamust kommenteerida?
Andres Põder: Igasugune käitumine oleks nii või teisiti usulis-poliitiline. Inimene lihtsalt on poliitiline olend. Silmas pidades Lutheri regimentide õpetust, peab kristlane taotlema Jumala tahte järgimist igas valdkonnas, seda enam, et demokraatias on ta ise vürst, keiser ja kõrgem võim. Kirikute kasust selles seoses rääkida pole relevantne – ei hääletata ju kirikute üle ega hääleta ka kirikud, vaid kristlased. Õige või vale valik puudutab ju nende hingeõndsust.
Isiklikult arvan, et referendum pole prevaleeriva esindusdemokraatia puhul parim lahendus, kuid osutub paratamatuks ühiskondliku rahu taastamiseks, kasvõi läbi poliitilise lahingu. EKN hoiatas juba 2014. aastal kooseluseaduse vastuvõtmisega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. Ometi asusid selle initsiaatorid ühiskonda lõhestama ja viha õhutama ning need söed ei näi tuha all kustuvat.
Küsimus ei ole ainult abielu tähenduses, vaid usalduses demokraatia vastu. Astuti ju selline oluline samm, küsimata selleks eelnevalt valimislubadustes rahva mandaati. Nii omandas võim oligarhia näo.
Rahvahääletus on üks võimalusi selle patu heastamiseks.
MK: Nõmmiku hinnangul on teoloogias toimunud või on toimumas tõlgenduslik muutus samasooliste suhtes, mis tuleneb niinimetatud enesekriitilisest piiblilugemisest. Seda, et tänapäeval saadakse Piiblist teistmoodi aru ja seetõttu tuleks kiriku õpetust revideerida, on väitnud või nõudnud ka mõned teised teoloogid. Mida neile kosta või mida tavakristlastele selgituseks öelda?
Andres Põder: Jah, kriitiline suhtumine maailma, iseendasse, isegi Jumalasse kuulub kristliku usu juurde. Selles pole midagi uut. Kuid juba Augustinuselt pärineb mõttekäik, et kahtle ka kahtlemises. Suures kahtlemises võib juhtuda nii, et «enesekriitilisest piiblilugemisest» saab ennastkehtestav piiblilugemine. Sekulaarses ja egotsentrilises ühiskonnas võib selline areng lausa domineerida. Parafraseerides Eduard Vildet: igaüks on nüüd endale oma «Pühakirja» teinud ja arvustab nüüd toda. Piibel on siiski oikumeeniline, kiriku ja tema teoloogia juurde kuuluv tekst. Vaadates kristlaskonda terviklikuna, on suhtumine perekonda ja homoseksuaalsusse jäänud valdavalt samaks. Selle taga pole lihtsalt traditsioon, vaid ka tugevamad teoloogilised argumendid.
MK: Hiljuti linastus üks dokumentaalfilm, kus katoliku kiriku juht paavst Franciscus väljendas toetust mõttele, et samasoolistele paaridele tuleks anda partnerlusseadus. Kas see väljaütlemine võib mõjutada traditsioonilise positsiooni ümbermõtestamist kirikutes ja kuidas see mõjutab kirikutevahelisi suhteid Eestis?
Andres Põder: Esmajoones on tegu katoliku kiriku siseasjaga. Seejuures on korduvalt rõhutatud, et kiriku seisukohad homoseksuaalse praktika kui patu ja abielu kui mehe ja naise liidu osas pole muutunud. Ka paavst on inimene, kellel on õigus arutleda erinevate sotsiaalsete probleemide üle, hoolimata sellest, et tema sõnad paljusid mõjutavad. Teame ju, et ideaali ja tegelikkuse vahel haigutab sageli kuristik. Seadusega ei saa pattu ära kaotada. Mõeldes Jeesuse loole kadunud pojast, näeme, et isa armastab teda sedavõrd, et annab talle vabaduse ja võimaluse patustada. Hoopis ise asi on, kas me soosime seadusi, mis tõukavad inimesi halvale teele ja toovad kaasa tõsise riive teiste, iseäranis laste, inimõigustele ja väärikusele.
MK: Viimaks, mida tuleks teha kooseluseadusega? On kõlanud seisukoht, et pärast abielu mõistele senisest suurema kaitse andmist tuleks kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtta. Samas on homoseksuaalsed suhted kiriku õpetuse kohaselt patused – seda on deklareerinud ka EKN. Kas kirikud saavad nõustuda sellega, et patustele suhetele antakse riiklik tunnustus?
Andres Põder: Tõsi on, et kirjas riigikogule pidas EKN kooseluseaduse vastuvõtmist ebavajalikuks ja taunis «mitteabielulise kooselu võimaliku õigusliku reguleerimise ja registreerimise kaudu ühiskonnas levi(tata)vat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist.»
Küll peeti vajalikuks inimeste vastastikkust toetust ja abi võimaldavate suhete reguleerimist näiteks varaõiguse või ülalpidamiskohustuse vallas, parendades vajadusel normatiivseid tekste või praktikat. Võimalik, et seda annab teha ka kooseluseaduse raames, loobudes selle abielu dubleerivast iseloomust. See tähendaks iga regulatsiooni eraldi käsitlemist, kaitstes nii abielu kõrget ideaali kui võimaldades kõigile vabaduse kas armastada või patustada. Üleskutsed, kus võrdseks kohtlemiseks ja inimõiguseks nimetatakse loobumist abielust kui mehe ja naise loomupärasest liidust, pole armastuse, vaid totalitarismi hääl.
Küsitles Veiko Vihuri
