1. «Ma pühitsen ennast nende eest, et nemadki oleksid pühitsetud tõe sees.» (Jh 17:19)

Kas mul on tõsine soov ja tahtmine elada püha elu? Kas ma olen teadlik ja veendunud, et minu vaimuliku elu ja teenimistöö viljakus lähtub ja sõltub üksnes Jumalast ning et ma pean end Püha Vaimu armu abiga samastama Kristusega, olles valmis ennast kogu ihu ja hingega maailma eest ohvriks andma?

2. «See on minu Ihu.» (Mt 26:26)

Kas pühim Armulauasakrament on kogu mu vaimuliku elu keskpunkt? Kas ma valmistun seesmiselt selle andunud pühitsemiseks ja vastuvõtmiseks, kas ma võtan aega süveneda pärast sellest osasaamist tänulikus palves? Kas jumalateenistus kui Jumala armu ja helduse meenutamine, pühitsemine ja kuulutamine on mulle eluallikaks? Kas ma otsin ikka ja jälle pelgupaika Jumala juures, Tema halastuses ja pikas meeles, püüdes elada meeleparanduses ja katsudes heastada nii omaenda kui teiste inimeste patu tagajärgi?

3. «Püha viha Sinu koja pärast sööb mind ära!» (Jh 2:17)

Kas ma olen oma vaimulikus teenistuses ustav ja kuulekas? Kas ma kohtlen kirikut pühakojana, hoolitsen selle pühaduse, puhtuse ja korrasoleku eest? Kas ma käsitlen hoolikalt kõiki minu kätte usaldatud pühasid esemeid, nii raamatuid, armulauariistu, vaimulikurõivaid kui kõike muud? Kas ma mõistan, et vaimulikuna, eriti liturgilisi ülesandeid täites, tegutsen ma in persona Christi, andes maailma ees tunnistust Temast ja vastutades eeskätt Tema kui kiriku Pea ees?

4. «Jääge minu armastusse!» (Jh 15:9)

Kas ma tunnen rõõmu igast võimalusest jääda Kristuse ees, iseäranis Tema püha risti ja sakramentaalse kohaloleku ees vaikseks ja süüvida palvesse? Kas ma võtan selleks iga päev piisavalt aega? Kas Kristus on minu südame tõeline aare ja rõõm?

5. «Seleta meile tähendamissõna!» (Mt 13:36)

Kas ma võtan igapäevaselt aega Pühakirja lugemiseks, sellesse süvenemiseks ja selle üle mõtisklemiseks? Kas ma püüan hoiduda kõigest, mis võib mind eksitada, mu mõtted hajevile viia, mind Jumalast lahutada? Kas ma otsin innukalt Issandat nii Tema Pühas Sõnas kui sakramentides?

6. «Alati tuleks palvetada ja mitte tüdida.» (Lk 18:1)

Kas ma olen nii liturgilises kui oma igapäevases isklikus palveelus ustav ja järjekindel? Kas ma palvetan pühendunult, seesmise andumuse ja aukartusega, mõistes, et minu palve ei ole mitte ainult mu isiklik asi, vaid osalisena Kristuse preestriametis palvetan ma kogu kiriku nimel ja kõigi kristlaste eest?

7. «Tule ning järgi mind!» (Mt 19:21)

Kas meie Issand ja Õnnistegija Jeesus Kristus on minu elu tõeline armastus? Kas ma täidan rõõmu ja andumusega kõiki oma kohustusi Jumala ja Tema kiriku ees? Kas me hoidun teadlikult ja kindlalt ebapuhastest mõtetest, soovidest ja tegudest või panen ma ennast vabatahtlikult olukordadesse, mis võivad tuua kaasa kiusatused ja languse? Kas ma olen oma eluga usklikele eeskujuks, ilma seejuures uhkeks minemata ja au otsimata?

8. «Kes sa oled?» (Jh 1:19)

Kas ma püüan saada lahti halbadest ja kasututest harjumusest või lasen neil oma elu mõjutada või koguni kujundada? Kas ma astun otsustavalt vastu oma teadaolevatele nõrkustele, püüan saada võitu laiskusest, mugavusest, soovimatusest vaeva näha ja ennast pingutada? Kas minu elu- ja mõtteviis vastab sellele, mida ma ise pean ja mida üldiselt peetakse preestriameti kohaseks? Kas ma püüan hoiduda pealiskaudsusest, hoolimatusest, ükskõiksusest? Kas kõik minu teod on kooskõlas mu kutsumusega olla osaline Kristuse preestriametis?

9. «Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna.» (Mt 8:20)

Kas ma olen valmis laskma lahti ajalikust rikkusest ja muredest ning kinnitama oma südame üksnes Jumalasse? Kas olen valmis saama Kristuse pärast vaeseks? Kas olen valmis selleks, et Jumalat paremini teenida, ütlema lahti mugavusest, oma isiklikest soovidest ja kavatsustest, isegi taolistest püüdlustest, mis võivad olla inimlikult head ja lubatavad? Kas mul on asju, mida ma ei vaja; kas olen valmis neist kellegi heaks loobuma? Kas olen valmis jagama abivajajatega ka selle arvelt, mida ma ise vajaksin? Kas ma teen kõik võimaliku selleks, et miski mind ei eksitaks, Jumalast eemale viiks ega lahutaks, vaid et võiksin elada Tema lakkamatus ligiolus, alati teadlikuna oma preesterlikust kutsumusest?

10. «Sa oled selle peitnud tarkade ja mõistlike eest ja ilmutanud väetitele.» (Mt 11:25)

Kas minu elus on kohta kõrkusel ja isekusel? Kas ma olen tundlik kriitika ja kiituse suhtes? Kas ma kipun ärrituma, julgust kaotama? Kas ma olen valmis andeks andma, nagu Jumal on mulle andeks andnud? Kas ma palun Jumalalt endale alandlikkuse voorust?

11. «Kohe tuli välja verd ja vett.» (Jh 19:34)

Kas ma mõistan täielikult ja kogu oma olemusega, et kui ma tegutsen in persona Christi, siis ma olen kutsutud saama Temaga üheks kõiges ja täielikult? Kas olen valmis Kristuse ja Tema kiriku pärast kannatama, kõikjal ja kõiges Kristuse ihu liikmeid teenima ja ennast andma? Kas kiriku valu on ka minu valu? Kas rõõm kiriku hea käekäigu pärast on ka minu rõõm?

12. «Sina oled Peetrus.» (Mt 16:18)

Kas ma pean pidevalt meeles, et ma ei ole saanud oma kutsumust ega ametit iseendast, oma tahtele, tublidusele, püüetele ega annetele rajanades, vaid Jumalalt Tema kiriku ja selle sulaste, eeskätt piiskoppide kaudu, kes on Kristuse preestriametit põlvest põlve edasi kandnud? Kas ma olen oma vaimulikele ülematele, iseäranis piiskopile, tänulik ja kuulekas, võtan kuulda nõuandeid ja juhiseid, kuuletun ka manitsustele ja korralekutsumistele? Kas ma palvetan ustavalt ja pidevalt oma piiskopi ja teiste vaimulike ülemate eest?

13. «Armastage üksteist!» (Jh 13:34)

Kas ma elan armastuses, nii et seda võivad kogeda ka need, kellega ma kokku puutun, iseäranis mu vennad Kristuse preestriametis? Või lasen ennast juhtida ja oma elu kujundada egoismil, osavõtmatusel, ükskõiksusel, hoolimatusel, kadedusel? Kas ma kipun oma vendi kergekäeliselt kritiseerima? Kas olen valmis aitama ja toetama neid, kes põevad mõnda ihuhaigust või kannatavad hingevalu? Kas ma panen tähele oma vendi ja kannan hoolt selle eest, et ükski neist ei peaks tundma ennast üksi jäetuna ega hüljatuna? Kas ma kohtlen kõiki oma vendi võrdväärse kristliku armastuse ja kannatlikkusega?

14. «Mina olen tee ja tõde ja elu.» (Jh 14:6)

Kas ma tunnen põhjalikult kiriku õpetust? Kas ma süvenen sellesse jätkuvalt ja püüan seda veelgi paremini tundma õppida? Kas ma elan selle järgi ja annan seda ustavalt edasi? Kas ma annan endale aru, et kui ma õpetan midagi, mis on Pühakirja ja kiriku õpetusega vastuolus, siis ma teen hingedele korvamatut kahju ja võin nad tõugata igavesse hukatusse?

15. «Mine ja ära enam tee pattu!» (Jh 8:11)

Kas ma otsin jätkuvalt Jumala Sõna juhatust ja valgustust ning jagan seda ka teistele? Kas ma käin regulaarselt ja sagedasti pihil, nagu on kohane minu seisusele, mu kutsumusele olla püha, nagu Jumal ise on püha? Kas ma julgustan usklikke osa saama pihisakramendi armust ja kas olen neile selleks võimalust mööda alati kättesaadav? Kas ma valmistun alati hoolikalt, kui pean jutlustama või õpetama? Kas ma olen innukas kuulutama evangeeliumi tõde ja teen seda armastuses?

16. «Ja Ta kutsus enese juurde, keda Ta tahtis, ja nad tulid Ta juurde.» (Mk 3:13)

Kas ma pühendun armastuses jätkuvalt sellele, et hoomata oma kutsumuse suurust ja püüelda igapäevaselt pühaduse poole? Kas ma kannan hoolt ka selle eest, et kõik usklikud mõistaksid, et nad on kutsutud elama pühaduses? Kas ma tuletan usklikele meelde, et nad lakkamatult palvetaksid nii uute kutsumuste kui juba kutsutute ja läkitatute, eriti nende pühitsuse eest?

17. «Inimese Poeg ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest.» (Mt 20:28)

Kas olen valmis pühendama ennast oma ligimeste teenimisele nii vaimulikult kui nende igapäevastes vajadustes? Kas armastus Issanda vastu saab nähtavaks mu elu ja tegude kaudu? Kas ma tajun igapäevases ristis Kristuse ligiolu ja armastuse kinnitust? Kas ma näen ka oma ametiga kaasnevas autoriteedis kutsumust olla mitte isand, vaid teiste teenija?

18. «Mul on janu!» (Jh 19:28)

Kas ma palvetan ustavalt kõigi hingede pärast, keda on Jumal on minu hoolde usaldanud, olles valmis ennast ka nende eest ohvriks tooma? Kas ma täidan andunult oma kohustusi hingede karjasena? Kas ma kannan iseäranis pühendunult hoolt surijate hingede eest?

19. «Naine, vaata, see on su poeg!» – «Vaata, see on su ema!» (Jh 19:26j)

Kas ma hoian oma silme ees pühima Neitsi Maarja, Jeesuse ja kõigi Tema vendade ja õdede ema eeskuju, tema alandlikkust, andumust, ustavust ja armastust? Kas ma püüan seda järgida ning nõnda usus, lootuses ja armastuses kasvada? Kas ma kannan tema kombel alati südames kõike Jeesuses sündinut ja mõtisklen selle üle?

20. «Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46)

Kas ma kannan pidevalt meeles viimseid asju, olles valmis surmatunniks ja oma Looja ette astumiseks? Kas ma kõnelen neist asjust julgelt ja ilma valehäbita inimestega, kes on minu hoolde usaldatud? Kas ma annan selgelt edasi Pühakirja ja kiriku õpetust nii igavesest elust ja taevasest õndsusest kui ka hukatusest ja põrgutulest? Kas ma anna tunnistust nii Kristuse surmast ja ülestõusmisest kui kogu inimkonda ees ootavast ülestõusmisest ja viimsest kohtust? Kas ma palvetan ustavalt hingede õndsa lahkumise pärast ja manitsen seda tegema ka kõiki usklikke?

Tõlkinud ja mugandanud Enn Auksmann