Kanal 2 eetris oli äsja «meelelahutussaade», kus n-ö parimas sovetlikus stiilis (loetagu näiteks 1950.–1960. aastate usuvastaseid üllitisi) rünnati usku, kirikut ja kristlasi. Saatejuht Eeva Esse luges oma sissejuhatavas monoloogis ette väidetavalt Mihkel Raua koostatud teksti, öeldes muuhulgas järgmist:

«Ometi sai ka see usuhulluse laine [s.t 1980. aastate lõpu kirikubuum] kiiresti läbi ja Eesti muutus taas normaalseks, sekulaarseks ühiskonnaks. … See kõik aga muutus peagi. 21. sajandi alguses otsustas kirik, et aeg on eestlased tagasi juurte juurde viia. Ehk keskaega. Oma keha ja mõtete eest iseseisvalt otsustanud inimesed ei ole kirikule juba definitsiooni järgi kunagi meeldinud. Nüüd oli tekkinud aga reaalne oht, et Eestist võib saada samasugune liberaalne patupesa nagu näiteks Rootsi või hoidku Issand – Holland! Sellist Eestit me ei tahtnud kohe kindlasti, kuulutati paljudes katoliiklikes sõpruskondades. Ning ega luteri kirik saanud kehvem olla. Midagi oli vaja otsustavalt ette võtta. Algas uus ristisõda. Sedapuhku niinimetatud euroopalike väärtuste ehk teie ja minu vabaduste vastu. Kirik asus taastama oma positsiooni Eesti ühiskonnas.»

Selle monoloogi juures on tähelepanuväärne, et «euroopalikud väärtused» kutsuvad esile argumentatsioonilt identse rünnaku usu ja kiriku vastu, nagu seda praktiseerisid sovetlikud ideoloogid: usk on rumalus või koguni hullus, ilmalik ühiskond on normaalsus, kirik on vastu oma peaga mõtlemisele, tagurlikud kirikumehed tahavad ühiskonna tagasi keskaega viia jne.

See näitab, et teatud baasväärtushoiakutelt ja ideoloogiliselt vundamendilt ei olegi tänapäeva Lääs ja kunagine Nõukogude Liit nii vastandlikud. Mõlemad on välja kasvanud Revolutsioonist, mille keskmes on inimese vabastamise projekt. Ja esimese asjana tuleb inimene vabastada Jumalast ja «jumalaorjusest», s.t Jumala ilmutatud käskude ja nõudmiste järgimisest, edasi juba muudest rõhumise vormidest, et ta oleks vaba otsustama oma keha ja tahtmiste üle.

Erinevus on vaid selles, et Revolutsiooni bolševistlik suund esitas utoopilise nägemuse kommunistlikust ühiskonnast, mis tuleb üles ehitada kommunistliku partei juhtimisel proletariaadi diktatuuri tingimustes. Lääne kultuurirevolutsionäärid on ühiskonna radikaalsel ümberkujundamisel olnud palju paindlikumad ja seetõttu ka edukamad.

Kristlik kirik seisab aga kõigi revolutsionääride teel risti ees ja kuulub vana korra esindajana hävitamisele või tuleb vähemalt kuskile nurka lükata, kus ta vaikselt ise hääbuda võib. Sellega on seletatavad kõik vihapursked kiriku ja kristluse vastu meedias ja mujal.