Kas EELK muudab oma suhtumist homoküsimusse ja jõuab ühiskondlikele arengutele järele, nagu ennustab Geikristlaste Kogu kaasasutaja, värske Suurbritannia luteri kiriku vaimulik Meelis Süld?
«Ma ei kahtle, et EELK millalgi oma suhtumist muudab, aga see võtab veel aega,» ütles Süld intervjuus Postimehele. «EELK kui rahvakiriku positsiooni määrab suurel määral ühiskondlik suhtumine. Seni kui ühiskonnas ei kohelda LGBT inimesi võrdselt, ei saa seda oodata ka kirikult, mis kahjuks neis küsimustes sörgib ühiskondliku hoiaku järel, selle asemel et olla prohvetlik hääl ja astuda vähemate kaitseks oma sõnade ja tegudega välja.»
Meelis Süllal on kahjuks õigus. Kui kirik jätkab sörkimist ühiskondliku suhtumise järel, siis ühel päeval on tõesti päevakorras ka senise õpetuse revideerimine. Midagi prohvetlikku selles muidugi ei ole, sest see tähendaks loobumist Jumala sõnast ja alistumist saatanlikule revolutsioonilisele ideoloogiale.
Nii ühiskond kui kirik ei liigu mingis suunas iseeneslikult, vaid konkreetsete otsuste tagajärjel. Eesti ühiskondlikku arvamust suunatakse poliitiliste otsustega. «Euroopalike väärtuste» edendamine, kooseluseaduse läbisurumine, LGBT rahastamine ja propaganda tegemine, abielureferendumi nurjamine – kõige selle taga on konkreetsed, võimupositsioonilt tehtud otsused, see ei ole kuidagi iseenesest aset leidev protsess. LGBT asja ajamine ei käi käputäie aktivistide, vaid ikka kogu lääne nomenklatuuri eestvedamisel, kes ühel või teisel põhjusel on nii otsustanud. Valitud kursi elluviimiseks on kaasatud valitsusaparaat ja maksumaksja raha.
Kiriku õpetuslikud arusaamad muutuvad või jäävad samaks mitte iseenesest, vaid samamoodi konkreetsete juhtimisotsuste tagajärjel. Otsustamine tähendab valikute tegemist. Näiteks Läti luterlik kirik on viimastel kümnenditel langetanud terve rea otsuseid, mille tulemusena on kirikulaev kurseerinud traditsioonilise luterluse suunas. Selle juurde on käinud Luterliku Maailmaliidu ja rikaste partnerkirikute hurjutused ja näpuviibutused.
Kui inimesed küsivad, kuhu suundub meie kirikulaevuke, siis tuleb vaadata kaptenisillale. Otsused, mis on kaptenisillal alates 1991. aastast langetatud, on toonud meid tänasesse olukorda. Need otsused, mida täna langetatakse, mõjutavad homset päeva. Homoküsimus ei ole eraldiseisev küsimus. Selle käsitlemine sõltub teoloogilise hariduse suunitlusest, ordinatsioonipoliitikast, kirikupoliitilisest partnerivalikust (nt Luterlik Maailmaliit vs. Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu) jne.
Kui EELK poolt ülal peetavas usuteaduse instituudis saab kaitsta LGBT-teemalisi töid – mida õigustatakse riikliku akrediteerimisega kaasneva akadeemilise vabaduse nõudega – või kui kavatsetakse kirikus luua mingisuguseid töögruppe, mis peaksid hakkama diskuteerima Piibli ümbertõlgendamise üle, siis needki on väga konkreetsed juhtimisotsused. Tahtmise korral saaks teha ka teistsuguseid otsuseid.
Veel kord, Meelis Süllal on õigus. Kui teistsuguseid otsuseid teha ei taheta ja kurssi ei korrigeerita, saabub aeg, mil kirikukogus istub propaganda poolt pestud ajudega «noorem põlvkond» (jutumärkides seepärast, et tegemist on M. Sülla mõttekonstruktsiooniga – miks peaks arvama, et kõik noored on n-ö progressiivsete vaadetega) ja langetab otsuseid, mis omakorda panevad paika otsuste loogika kaptenisillal.
