Käesoleva aasta 22. septembril lahkus igavikku Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpiiskop Jobst Schöne, kes oleks 20. oktoobril saanud 90-aastaseks. Avaldame siin ja edaspidi tema mälestuseks mõned Meie Kiriku vanal veebilehel ilmunud artiklid. Ettekanne «RITE VOCATUS. Luterlikud usutunnistuskirjad ordinatsioonist» peeti Klaipeda teoloogiakonverentsil 31. augustil 2007.

1. «Kirikuvalitsemine» ja «kirikukord» Augsburgi usutunnistuses

25. juunil 1530, laupäeva pärastlõunal kell kolm, alustas Saksi kuurvürsti kantsler – nime poolest Christian Beyer – Augsburgi usutunnistuse saksakeelse versiooni ettelugemist keisri, vürstide ja teiste seisuste esindajate ees Augsburgi riigipäeval. Kuna ilm oli üsna palav, oldi sunnitud koosolekusaali aknad avama, nii et õuele kogunenud rahvahulk võis kuulda, millest Beyer tunnistas.

Algselt oli avalik ettelugemine kavandatud eelmisele päevale, kuid see lükati edasi, kuna usutunnistus, nagu luterlased vabandasid, «oli koostatud kiirustades, mistõttu sellest puudusid mitmed lõigud või olid jäänud puhtalt ümber kirjutamata ning lõppversioon viimistlemata.»

Tõepoolest, näiteks artikkel 14 pandi esialgsel kujul kirja vaid mõned päevad enne 25. juunit, nimelt juuni esimesel poolel. Sellegipoolest oli see üsna hoolikalt sõnahaaval läbi mõeldud. Sel artiklil oli väga suur õiguslik kaal. Nagu kogu Augsburgi usutunnistus, pidi ka kõnealune artikkel kirja näitama seda, et luterlased on endiselt Nikaia usutunnistuse alusel seisva ühe, püha, apostliku ja katoolse kiriku liikmed ning soovivad oma kirikutes säilitada traditsiooni ja seadustega kooskõlas oleva kirikukorra.

Artikkel 14 formuleeriti niisiis täpselt ja hoolikalt. See, nagu kogu Augsburgi usutunnistus, on esitatud nii saksa- kui ladinakeelses versioonis. Saksakeelse teksti tõlge kõlab järgmiselt: «Kirikuvalitsemise kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud [ordentliche Beruf].»[1]

Ladinakeelse teksti tõlge on järgmine: «Kirikukorra kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada ega sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta [nisi rite vocatus].»[2]

Konkordiaraamatu Kolbi ja Wengerti väljaandes esitatud joonealuses märkuses (lk 47, allmärkus 81) öeldakse, ma osundan: «Rite vocatus tähendab korrakohast kutsumist õiguspärase avaliku võimu poolt. See ei ole rituaali küsimus». Ma ei tea, millel see märkus põhineb, ja ma kahtlen, kas see ikka vastab tõele.

Kuid enne, kui me laskume üksikasjadesse, vaadakem põgusalt, millest see artikkel üldse räägib ja millises ajaloolises kontekstis see kõneleb.

Esiteks tuleb meil arvesse võtta, et artikkel 14 kuulub Augsburgi usutunnistuse esimesse osasse, mis sisaldab artikleid õpetuse kohta, ja mitte teise osasse (artiklid 21–28), mis käsitleb reformiküsimusi. See tähendab, et 14. artiklis esitatu kuulub usu ja õpetuse aluste hulka ega ole vaid kirikuõiguslik järeldus.

14. artikli pealkirja ingliskeelne tõlge kõlab: Concerning Church Government (saksa k Vom Kirchenregiment) või Concerning Church Order (ladina k De ordine ecclesiastico). Kuigi mõlemad pealkirjad lisati tekstile alles Augsburgi usutunnistuse trükiväljaandes 1532. aastal ja need puudusid 1530. aasta algversioonist, aitavad need meil sisu paremini mõista. Sellega seoses tuleb meenutada, et teoloogide keel oli tollal ladina keel, saksa keelt kõnelesid diplomaadid. Ladinakeelne tekst on hoolikalt sõnastatud ja selle taga on läbimõeldud teoloogia.

Niisiis kui me loeme pealkirjast «kirikuvalitsus» ja «kirikukord», ei tule meil seda mõista korrana üldises mõttes või seisundina, mida peetakse tavapäraseks, tõhusaks ja kasulikuks ning mis tähendab korrektset ja usaldusväärset juhtimist, kuid mitte enamat; samuti ei tähenda see inimlikku valitsemiskorda selles mõttes, et kellele peaks kirikus kuuluma juhtimisõigus, võim ja ülimuslikkus või eriline kõrgem staatus. Vastupidi, siin osutatakse millelegi, mis on Jumala antud ning pärineb jumalikust õigusest ja seadmisest. See on vahend ehk tööriist, mille abil Kristus ise valitseb ja juhatab oma Kirikut ning mis on kirikule olemuslikult antud, et me võiksime armuvahendite – Sõna ja sakramendi – kaudu jõuda päästvale usule.

2. Vaimulik amet kui jumalik institutsioon

Augsburgi usutunnistuse 14. artiklit lugedes peab meeles pidama, et on olemas ka artikkel 5, «Jutlustamisametist» («Vom Predigtamt») või «Kirikuametist» («De ministerio ecclesiastico»). Kuidas siis nii, et ühe ja sama ameti kohta on kaks eraldi artiklit? Vahest ei räägi nad samast asjast?

Loomulikult võib neid kahte artiklit käsitada teineteisest sõltumatutena, nagu seda on eriti viimasel ajal ka mõned saksa teoloogid teinud. Ja seda kindla sihiga, nimelt et muuta ordinatsioon pelgalt inimlikuks institutsiooniks, inimliku korralduse ja õiguse küsimuseks kirikus (de jure humano), mis on avatud igat liiki täiendamistele, muutmistele ja mis on põhimõtteliselt ainult ülesande delegeerimise õiguslik akt. Meil tuleb möönda, et luterluses on alati esinenud kalduvus tõlgendada Augsburgi usutunnistust ja mõista ordinatsiooni just selliselt, et tegemist pole millegi muu kui inimestelt kutse saanud isiku välise ja piduliku ametisse kinnitamisega.

Kuid selline tõlgendus ja arusaam ei vasta Augsburgi usutunnistuse suunitlusele, vaid on sinna sisse loetud väljastpoolt ning kindla tagamõttega. Tegelikult kuuluvad artikkel 5 ja 14 kokku ning käsitlevad ühe ja sama jumaliku institutsiooni kahte erinevat külge. Ja seda institutsiooni ei tule mõista pelga funktsioonina, mis peab silmas vaid evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide talitamist ükskõik kelle poolt. See on vaimulik amet, mida ei saa kunagi käsitada abstraktselt ja lahus isikutest, kes on kutsutud seda täitma, vaid mis on alati nendega seotud.

«Ut hanc fidem consequamur institutum est ministerium docendi evangelii et porrigendi sacramenta»; «Solchen Glauben zu erlangen hat Gott das Predigtamt eingesetzt, Evangelium und Sakrament geben…» (Augsburgi usutunnistus, 5)

«Et võiksime jõuda sellele usule, on seatud evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise teenimisamet» (ladinakeelne versioon); «Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid» (saksakeelne versioon).

Mõlemal juhul annab ingliskeelne tõlge korrektselt edasi algtekstides kasutatud termini «seatud». Sõnad institutum est ehk «Jumal on seadnud» viitavad otseselt Jumala seadmisele, et armuvahendite kaudu edasi anda päästvat usku; sel puudub eesmärk iseeneses. Kirik ei saa eksisteerida ilma evangeeliumi ja sakramentideta ja seetõttu ei saa ta eksisteerida ka ilma vaimuliku ametita ega isikuteta, kellele see amet ordinatsioonitalituse kaudu pühalikult usaldatakse.

Artikkel 5 ei kõnele kindlasti mitte tühipaljast funktsioonist ehk tööülesandest ja -kohustusest evangeeliumi kuulutada ning sakramente jagada ükskõik kelle poolt. Siin ei kõnelda kõigi kristlaste ühisest ülesandest, mille täitmist kirik üksnes välise korra huvides inimliku õiguse alusel reguleerib, et jutlustamine ja sakramentide talitamine toimuks korrakohaselt.

Vastupidi, artikkel 5 selgitab, et Jumala seatud vaimuliku ameti institutsioon on olemuslikult seotud jutlustamise ja sakramentide talitamisega; sellel puudub mandaat või olemasolu põhjus mistahes muu eesmärgi jaoks. Pealegi ei anta meile armuvahendeid kuidagi abstraktselt, lahus või ilma vaimuliku ametita, mis on seatud nende vahenditega kirikut teenima ja mis nõnda kutsuvad esile päästva usu. Nii amet kui eesmärk, milleks see seatud on, nii ordineeritud Sõna sulane kui Sõna on lahutamatult seotud – üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. Kirikul ei ole õigust ega vabadust otsustada, kas ta kutsub ja ordineerib vaimulikke kuulutusametisse või mitte. See on Jumala poolt nii seatud.

3. Piiskopi- ja preestriamet hiliskeskajal

Vaadelgem põgusalt seda olukorda, millest luterlikud reformaatorid end 1520.–1530. aastatel leidsid. Nad olid nimelt pärinud sügavalt korrumpeerunud vaimulikkonna ja totaalselt valesti mõistetud ameti, millesse vaimulikud olid kutsutud.

Algselt oma piiskopkonna ülevaatajaks ja vaimulike toetajaks seatud piiskopid osutusid sageli rikkust ja võimu tagaajavateks rõhujateks, kes kuhjasid kokku omandit ja vara ning kelle eluviisid polnud kuigi korralikud; nad tegelesid jahilkäimise, ehitamise, meelelahutamise ja sõjapidamisega. Sageli jätsid nad kiriklikud kohustused ja oma karja vaimuliku juhatamise asendajate hooleks, olles ise piisavalt hõivatud administreerimise, äritegevuse, rahaasjade, kohtuprotsesside ja muu selletaolisega. Nad mitte ainult ei unustanud või ei soovinud ordineerida teisi, vaid unustasid ka ise ennast ordineerida lasta. Näiteks polnud Strasbourgi piiskopitoolil kogu 15. sajandi jooksul ühtegi ordineeritud piiskoppi, ja niisamuti 16. ja 17. sajandil Kölni peapiiskopi istmel peaaegu saja aasta jooksul. Veel enam, piiskopiametisse oli pääs ainult aadlikel – piiskopiks saamine ei olnud kvalifikatsiooni, vaid perekondliku tausta, raha ja mõjuvõimu küsimus.

Kui piiskopiametiga olid lood halvad, siis polnud ka madalamate vaimulike juures asi parem. Preestrite eluviisid ja käitumine jätsid sageli soovida ning nad täitsid oma pastoraalseid kohustusi lohakalt, olles selle asemel pigem raha teenimisest huvitatud. Tihtipeale jätsid nad oma ametiülesannete täitmise asendajate hooleks. Missa lugemine muutus tühipaljaks rituaaliks, jutlustamine oli kehval järjel ning inimeste õpetamine ja juhatamine jäi hoopis kõrvale.

Preestriks ordineerimist mõisteti üldiselt kui Jumala ees kõrgemale kohale või kõrgemasse seisusesse määramist. Seega polnud ilmikud ja vaimulikud teineteisest mitte ainult eraldatud, vaid ilmikuid peeti madalamaks seisuseks. Ordinatsioonist usuti, et see annab kadumatu märgi, mis tõstab vaimulikud Jumalale meelepärasesse seisusesse.

Kuid mis kõige kohutavam: ordinatsioon anti elavate ja surnute eest ohverdamiseks, millega pöörati peapeale see, milleks sakrament on seatud – et mitte Jumalale midagi anda, vaid hoopis Tema käest vastu võtta. Ohverdamise mõte on vastuolus evangeeliumiga õigeksmõistmisest usu, mitte hüvitustegude läbi. Vaimulikku ametit ei peetud enam Kristuse eeskuju järgivaks teenimisametiks («Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest», Mt 20:28). See, et vaimulik peab ennast nii Jumala kui inimeste alla alandama, oli rohkem või vähem unustatud.

Sellises olukorras on kaunis üllatav, et Wittenbergi luterlikud reformaatorid ei seadnud kahtluse alla Rooma kiriku piiskoppide antud ordinatsioonide kehtivust. Kuid see ei tulnud kõne allagi; niisamuti ei loobunud nad mõnede entusiastide kombel ordinatsioonist ja vaimulikust ametist kui niisugusest. Nad aktsepteerisid Rooma kiriku endisi preestreid luterliku kiriku vaimulikus ametis ilma uuesti ordineerimata. Ja nad lootsid, et piiskopid annavad järgi ja ordineerivad luteri kirikutele pastoreid, kuna vajadus vaimulike järele oli suur.

4. Millal ja miks hakati luterlikus kirikus ordineerima

Kui jätta kõrvale mõned erandid 1520. aastatel, hakati luterliku arusaama kohaselt – puhastatud riituse järgi, millest olid kõrvaldatud kõik pahandust tekitavad toimingud – vaimulikke ordineerima 1535. aastal. Selleks andis korralduse Saksi kuurvürst, kuna vakantsete kohtade arv kasvas ja vajadus uute pastorite järele oli suur.

Kuid isegi veel 1537. aastal deklareeris Luther Schmalkaldia artiklites: «Kui piiskopid tahavad olla õiged piiskopid ja kanda hoolt kiriku ja evangeeliumi eest, siis olgu see pealegi armastuse ja üksmeele, ja mitte sunni pärast nii, et nad ordineerivad ja konfirmeerivad meid ja meie sõnakuulutajaid, kuid jättes kõrvale kogu mittekristliku eluviisi ja toreduse, teeskluse ning pettuse» (III, 10). Niisamuti kõnelesid usutunnistajad 1530. aastal Augsburgis: «Piiskoppide metsikused aga põhjustavad mitmel pool selle kanoonilise valitsuse lagunemist, mille püsimajäämist me väga soovime. [---] Nüüd aga tahame siinkohal veel kord kinnitada, et me peame hea meelega kinni kiriklikust ja kanoonilisest valitsusest [see tähendab: ordinatsioonist piiskoppide poolt vastavalt traditsioonile. Autor], kui ainult piiskopid loobuksid meie kirikutes märatsemisest» (Apoloogia, 14).

Luterlased, kes tõsiselt soovisid traditsioonilise kanoonilise korra säilimist, olid viimaks sunnitud selle korra ja oma soovi vastu toimima. Kui nad mõistsid, et vaimulik amet seisneb evangeeliumi jutlustamises ja sakramentide jagamises, siis oli see just nimelt evangeelium, mis nõudis kuulutamist, ning sakramendid, mis vajasid talitamist ja mis sundisid luterlasi loobuma otsimast luterlike pastorite ordineerimisest keelduvate piiskoppidega kokkulepet ning asuma ise korrapäraselt ordineerima ilma piiskoppideta. Esimesed luterlikud ordinatsioonid leidsid aset Wittenbergis ja olid mõeldud kogu Saksi kuurvürstkonna jaoks.

5. Augsburgi usutunnistus karjaseametist

Augsburgi usutunnistuse 5. artiklis mainitud kuulutusamet on sama, mis 14. artikli ordo ecclesiasticus (kirikukord). Selles pole vähimatki kahtlust. Aastal 1530 teadis igaüks, et ordo ecclesiasticus tähendab nimelt ordineeritud vaimulikkonda. Isegi kui 5. artiklis omistatakse sellele ametile jutlustamine ja sakramentide talitamine, on täiesti ilmne, et tegemist on konkreetse ametiga, millesse teatud isikuid kutsutakse ja ordineeritakse. Evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide talitamine ei sünni kuidagi abstraktselt, väljaspool Jumala poolt seatud karjaseametit. Kusagil ei räägita sellest, et kõnealune ülesanne oleks antud kirikule üldises mõttes, ilma erilise ametita. Luterlased jätsid jutlustamise ja sakramentide talitamise ainult ordineeritud pastorite ülesandeks, välja arvatud hädaristimise ja võib-olla ka hädaolukorras absolutsiooni kuulutamise korral. 1530. aastal mõistsid luterlaste oponendid kohe, et 14. artikkel räägib ordineeritud vaimulikest. Ja kui vastased deklareerisid, et artikkel 14 («…mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud») on neile vastuvõetav sel tingimusel, «kui me ütleksime seda kanoonilise ordinatsiooni kohta» (nagu Apoloogia 14 osundab), ei vaielnud luterlased sellele seisukohale vastu. Nad leidsid, et vastaspool on neist õigesti aru saanud, kuigi luterlased ei sidunud kehtivat ordinatsiooni ainult piiskopiametiga, vaid lubasid hädaolukorras või äärmise vajaduse korral ka teistel vaimulikel seda talitada. Ja nimelt vaimulikel, mitte ilmikutel. Valik, mida 14. artikkel võimaldab, piirdub vaid piiskopliku ja presbüterliku ordinatsiooniga – see on kas seaduspärase piiskopi toimetatud «kanooniline ordinatsioon» või ordineeritud pastorite talitatud kehtiv, kuigi mitte kanooniline ordinatsioon.

Augsburgi usutunnistuse 14. artikliga sooviti kummutada Lutheri ühe vihaseima vastase Johannes Ecki süüdistusi, nagu oleks Luther õpetanud, et «kõik ristitud on ühtviisi preestrid ja iga ilmikkristlane võib pühitseda kirikuid, konfirmeerida laps jms». Luterlased lükkasid selle väite tagasi, tundes, et neid on absoluutselt valesti mõistetud.

See on muidugi huvitav küsimus. Lutheri sõnul on ilmikud ehk kristlased üldises mõttes saanud tõesti tänu ristimisele preestriteks, piiskoppideks ja koguni paavstideks. See on püha ristimine – ja ainult püha ristimine –, mis annab kadumatu anni, mitte ordinatsioon. Eriti varane Luther väitis paavstlastega polemiseerides, et ristimise läbi tekkinud usklike preesterkond on vaimuliku teenimise eeldus. Mitte keegi ei saa ju olla preester või pastor, kui ta pole eelnevalt ristitud ja seeläbi kuningliku preesterkonna liikmeks saanud. Kui Lutheril tuli aga vastu astuda entusiastidele (kes loobusid ordineeritud vaimulikkonnast ja ametist, kuulutades kõik kristlased võrdseks mitte ainult Jumala ees – mis on ju tõesti nii – vaid ka õiguste ja volituste poolest täita pastori ülesandeid), hakkas ta rõhutama ordineeritud ametit kui Jumala poolt seatud ning kiriku jaoks loovutamatut ametit ja korda, millest tuleb kinni pidada. Algusaegade poleemiline toon muutus märkimisväärselt.

6. Usklike preesterkond ja ordineeritud vaimulik amet

Usklike üldise preestriameti kontseptsioon on kahtlemata piibellik, kuid seda mõistetakse vääralt, kui see vastandatakse Jumala poolt seatud erilisele vaimulikule ametile. Need polnud aga Luther ega 16. sajandi luterlased, kes tegid usklike preestriametist luterluse šibboleti (tunnusjoone, vrd Km 12:6 – tlk). Seda tegi pietism 150 aastat hiljem. Pole kahtlust, et selles küsimuses avaldas pietism tugevat mõju, sillutades teed moodsale protestantlikule mõtlemisele. Kuid see pole enam ehtsalt luterlik.

Tänapäeval me eeldaksime, et Augsburgi usutunnistus või mõni teine usutunnistuslik kirjutis peaks sisaldama artikli usklike preestriametist. Kuid sellist artiklit ei ole, kõnealune õpetus ei esine üldse Konkordia raamatus. Augsburgi usutunnistuse autor Melanchthon ei käsita usklike preestriametit mitte kordagi vaimuliku ameti lähtealusena.

Tuntud saksa luterlik teoloog Ernst Sommerlath Leipzigi ülikoolist juhtis sellele tähelepanu juba 1950. aastatel. Tema sõnul oli Luther «teadlik […] sellest ebavõrdsusest, nimelt et kõik on preestrid, kuid sugugi mitte kõik ei saa olla pastorid või karjased. Seetõttu peame ütlema, et karjaseamet (Amt) kuulub üksikutele isikutele ega ole antud kirikule üldises mõttes, vaid nii, et kirik usaldab selle ameti konkreetsetele ametikandjatele. See ei sünni inimeste suva järgi, vaid on jumalik korraldus […]. Karjaseamet […] ei eksisteeri kirikus üksnes hea korra huvides, vaid kuulub tema olemusse. See ei ole ainult soovituslik ja kasulik amet, vaid on vajalik kiriku püsimiseks» (Amt und Allgemeines Priestertum, 1954, 18).

7. Mida rite vocatus tähendab

Mõiste rite vocatus (korrakohaselt kutsutud), mida artikkel 15 ordinatsiooni kohta kasutab, kuulub kirikuvalitsemise või kirikukorra juurde. Me oleme harjunud õpetusega, et kirikukord ning kõik kiriku põhikirja ja kirikuseadusega seonduv on usutunnistuskirjade järgi kiriku vaba valiku küsimus, kuna Uues Testamendis pole sellekohaseid ettekirjutusi. Jah, see on õige. Kuid see on õige ainult seni, kuni me käsitame vaimulikku ametit Jumala poolt seatuna. Just sellele 5. artikkel osutabki.

1540. aastal sai artikkel 14 huvitava lisanduse, kui Melanchthon avaldas Augsburgi usutunnistuse muudetud versiooni (mis suurema üksmeele saavutamise asemel pigem avas uksed mitmesugustele väärarusaamadele ja eksitustele). Melanchton lisas sõnad: «nagu ka Paulus käsib Tiitust, et ta seaks vanemaid igasse linna» («sicut Paulus praecipit Tito ut in civitatibus presbyteros constituat», Tt 1:5). Siin tuleb Melanchthoni kavatsus selgesti esile – ta soovis, et apostlikust eeskujust kinni peetaks ning vaimulikud ordineeritaks teiste vaimulike poolt «suktsessioonis».

Rite vocatus tähendab, et jumaliku seadmise põhjal ei ole kellelgi õigust avalikult õpetada, jutlustada ja sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta. Kui Luther oleks tõesti olnud kunagi seisukohal, et igal kristlasel on õigus pastoriameti ülesandeid täita, siis tunnistanuks Melanchthoni lisandus, et sellest positsioonist on lahti öeldud. 14. artiklit ei saa tõlgendada selles vaimus, et tulenevalt ristimisest on igal koguduseliikmel õigus jutlustada – õigus või amet, mille nad siis delegeerivad ühele väljavalitud ametikandjale, kes on vaid «välise korra» huvides kutsutud kõikide nimel seda ülesannet täitma. Vastupidi, üksikisikule antakse see amet ja teenimisülesanne korrakohase (rite) kutsumise kaudu. See antakse neile, keda on õpetatud ja juhendatud ning kes on osutunud väärikaks ja sobivaks.

Väljend rite vocatus (korrakohaselt kutsutud) on tõesti pisut ebamäärane, kuid samas selgitab seda küsimust piisavalt kogu 14. artikkel ühes Augsburgi usutunnistuse 5. artikliga ja Apoloogia 14. artikliga. Rite osutab kiriku jumalateenistusliku elu valdkonnale; mõisted «avalik» ja «jumalateenistus» on peaaegu identsed, nagu ilmneb ka artiklite järjestusest: artiklile 14 järgneb 15. artikkel «Kiriklikest talitustest», mis tuletab meelde, missugustest talitustest, tseremooniatest ja kirikukommetest tuleb kinni pidada ja millistest mitte.

Korrakohane kutsumine teostub viimaks kogu üldkirikut esindava koguduse ees, mis on Jumala palge ette kokku tulnud Tema Sõna kuulama ja palvetama. Küsimus pole mingis kindlas rituaalis ja erilises liturgias, mille üksikasju ei kirjeldata, vaid riitus, liturgia ja tseremooniad peavad olema kooskõlas Jumala seadmise ja evangeeliumiga.

Apoloogia 14. artikkel peab vähemalt ühe variandina võimalikuks, et ordineeritakse jätkuvalt traditsioonilisel ja kanoonilisel viisil (st ordineerijaks on piiskopid). Ta ei tee seda küll välistavalt, kuid püüab sellest traditsioonist võimaluse korral kinni pidada. Me peame meeles pidama, et 1530. aastatel polnud luterlastel mingit kindlust selles, kas roomakatoliku piiskopid annavad järgi ja hakkavad luterlastest kandidaate ordineerima või mitte. Teatud lootus neil oli. Kuid järgnevatel aastatel hajus see lootus täielikult ja neil tuli viimaks ise ordineerima hakata – nimelt tavalistel pastoritel, mitte piiskoppidel, kuna piiskopid ei soovinud seda teha.

Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikli sõnastus ongi pisut ebamäärane ega täpsusta, kes peaks ordineerima, on asi just selles. Artikkel jätab kujunenud olukorras lahtiseks küsimuse, kes peaks ordineerima – kas ainult piiskopid või ka teised pastorid.

8. Kuidas ametisse kutsumist tuleb mõista

«Vastulause» – see on dokument, millega oponendid üritasid Augsburgi usutunnistust arvustada ja kummutada – käsitab mõistet «kutsumine» (vocatio, vocare) just nimelt ordinatsiooni tähenduses. Tolle aja keelepruugis ei tähenda «kutsumine» mitte ainult ametisse määramise õiguslikku kinnitust (nagu meie seda mõistame), vaid käib tervikuna nii valimise, kutsumise kui ordinatsiooni kohta. Luther kasutas mõisteid «kutsumine» (vocatio) ja «ordinatsioon» sünonüümidena. Schmalkaldia artiklite III osa alajaotuse «Pühitsusest ja kutsumisest» («Von der Weihe und Vokation») pealkirjas kirjutas ta esialgu «Ordin…» («Ordinatsioonist»), kuid siis kriipsutas selle läbi ja asendas sõnaga «Kutsumisest». Lutheri jaoks olid kõnealused mõisted samatähenduslikud ja selles ei erinenud ta oma kaasaja üldlevinud pruugist. Ta ei kasutanud ametisse kutsumise ja ordinatsiooni kohta erinevaid mõisteid, nagu me seda tänapäeval teeme.

Lutheri jaoks oli «kutsumine» seotud alati Püha Vaimu tegevusega. Kutsujaks on Püha Vaim. Esmalt leiab see aset sisemiselt, minu südames – ma tunnen ja jõuan veendumusele, et Kristus kutsub mind oma teenistusse. Luther oli sisemiste tunnete suhtes siiski skeptiline. Tema arvates tuli sisemine kutse hoolikalt läbi katsuda nii enda kui veel enam teiste poolt; seda pidi tõendama ja kinnitama väline kutse. Väliseks kutsujaks võis olla kogudus, maaisand, piiskop, raad või kestahes vakantse ametikoha täitmise eest vastutaja. Nende pädevuses oli konkreetse isiku teatud ametikohale kutsumine. Viimaks leidis nii sisemine kui väline kutsumine piduliku kinnituse ja täideviimise ordinatsioonitalituses, kui palve ja käte pealepanemisega seati kandidaat karjaseametisse ning talle anti Püha Vaimu and, misläbi sai temast pastor, Sõna sulane, Kristuse saadik ja Jumala saladuste majapidaja (1Kr 4:1). Just niisuguse ordinatsiooni kaudu kutsub Püha Vaim inimese vaimulikku ametisse.

9. Ametisse kutsumine ja seadmine

Pastori ettevalmistamise, eksamineerimise, valimise, kutsumise ja viimaks konkreetsesse kogudusse saatmise ehk kõige selle kohta, mida kandidaadilt nõuti, kasutati vahel ka mõistet «ametisse seadmine» (introduktsioon). Kitsamas mõttes tähendab see vaid ajaliselt või vastutuse poolest piiratud tegevusvaldkonna usaldamist ordineeritavale. Hiljem hakati «ametisse seadmise» all mõistma ordinatsioonile järgnevat talitust, millega määratleti asjakohaste võimude kutse ja nimelt kinnitati ordineeritud vaimulikule konkreetne ametikoht ja tööpõld, kus ta pidi Kristuse karja hoidma. Sellega taheti vältida nn absoluutset ordinatsiooni ehk ordinatsiooni ilma konkreetsete tööülesannete ja volitusteta. Evangeeliumi kuulutamine on ju konkreetne asi ja ordineerituna ollakse selleks alati kohustatud; ordinatsioon ei ole kunagi vaid tiitli kandmise küsimus.

Alates 13. sajandist hakkas traditsiooniline side ordinatsiooni ja kohalikus kirikus või paigas täidetavate konkreetsete ametiülesannete vahel järk-järgult lõdvenema, millega rikuti Chalkedoni kirikukogu 6. kaanonit ja veelgi varasemaid regulatsioone. Tuleb meeles pidada, et varases kirikus oli piiskop see, kes kutsus, eksamineeris, ordineeris ja määras pastori või preestri kindlale ametikohale ning andis talle mensa ehk altari, millest ta võis elatuda, ja titulus’e, millele tema teenimine rajanes.

10. Piiskoplik või presbüterlik ordinatsioon?

Nüüd hakkasid luterlased seda kaotsiläinud sidet taastama, tehes karjaseametist jälle selle, mis ta pidi olema – jutlustamisameti evangeeliumi kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks, mitte ohverdamiseks. Siiski ei saanud nad nõustuda piiskoppide eesõigustega, kuna see polnud rajatud jumalikule õigusele. Luther deklareeris Schmalkaldia artiklites: «Aga kuna nad ei ole õiged piiskopid ega tahagi seda olla, vaid on pigem ilmalikud isandad ja valitsejad, kes ei taha [---] kiriku ameteid või ülesandeid täita [---], siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi ilma sõnasulasteta jääda. Seega, nagu kiriku ja kirikuisade varasemate aegade eeskuju meid õpetab, tahame ja peame me ise tublisid isikuid sellesse ametisse ordineerima.» Kuna evangeeliumit tuleb kuulutada ja jutlustada ning sakramendid tuleb välja jagada, ei saa kirik pikemas perspektiivis ilma pastorite, sõnasulaste ja vaimuliketa jääda. Wittenbergi luterlased ootasid küllalt kaua, enne kui nad hakkasid ise ordineerima, rikkudes küll kehtivat kanoonilist korda, kuid olles kuulekad evangeeliumile, mis oli antud juhul peamine. Kui piiskopid ei taha «kiriku ameteid või ülesandeid täita», ja nimelt luterlikke pastoreid ordineerida, siis peavad ordineerima teised pastorid.

Lutheri ja Melanchthoni järgi ei saa piiskop nõuda endale jumaliku õiguse põhjal võimu, mis on antud ka teistele pastoritele. Jutlustamisametisse kutsumise õigus on antud üldisele kirikule ja mitte ainult selle mõnele komponendile, olgu selleks siis piiskop või vaimulikkond ühelt poolt või ilmikud teiselt poolt. Siiski oli luterlaste tahtmine ja soov võimaluse korral taastada kanooniline piiskoplik korraldus ja ordinatsioon. Kuid antud olukorras tuli neil otsustada, mis on prioriteetne, kas evangeeliumi kuulutamine või traditsioon. Nad leidsid, et olulisem on evangeelium ning aktsepteerisid presbüterliku ordinatsiooni kui hädaabinõu ja ajutise lahenduse, vahest tajumata seda, et nii jääb see püsima ka tulevasteks aegadeks enamikes luterlikes kirikutes kogu maailmas.

Traktaadis paavsti võimust ja primaadist (1537) viitab Melanchthon vana kiriku praktikale, mille kohaselt ilmikud osalesid küll piiskopi valimise, kutsumise ja ordineerimise protsessis, kuid mis ei rajanud kiriku karjaseametit kui niisugust usklike üldisele preestriametile. Piiskopi ja ülejäänud vaimulike ehk presbüteride erinevus seisnes vaid selles, et ainult piiskopil oli ordineerimise õigus – kuigi see õigus ei tulenenud jumalikust, vaid inimlikust korraldusest ja kokkuleppest. Kui piiskopid aga langevad hereesiasse ja ei soovi ordineerida, ei ole seda traditsioonilist õigust võimalik enam rakendada. Sel juhul jääb õigus ametikandjaid valida ja ordineerida kogu kirikule, st presbüteritele ja ilmikutele, kes moodustavad koguduse. Nemad peavad kutsumise ja ordineerimise protsessis koos tegutsema.

11. Ordinatsiooni tähendus

Melanchthoni järgi on ordinatsioon vaimulikuks kutsumise ja valimise heakskiitmine ning kinnitamine. Kuid ordinatsioon sisaldab ka muid elemente. Palve ja käte pealepanemise läbi saab ilmsiks objektiivne fakt – ordineeritav õnnistatakse ja läkitatakse ametisse, talle antakse luba kõneleda ja toimida Kristuse asemel ja kohal (vice et loco Christi), ja seda mitte mingiks teatud perioodiks, vaid kogu eluks. See ei ole ajas ja ruumis piiratud mandaat (pro loco et tempore) – taolisi piiranguid võib seada vaid inimliku õigusega välispidise korra huvides. Ordinatsiooni läbi saab kandidaat usutunnistuses nimetatud ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku sulaseks. Kui keegi on kord juba ordineeritud, ei korrata seda enam kunagi ja see ei aegu. Sellest võib mõneks ajaks taanduda, ordineeritu võib mingil põhjusel ametist loobuda, aga kui ta naaseb, ei ordineerita teda uuesti, vaid ta võib vaimulikus ametis jätkata. Teatud koha ja ajavahemikuga seotud ülesanded võivad muutuda või aeguda, kuid mitte ordinatsioon kui niisugune. Apoloogia 7. artikkel ütleb kutsutud ja ordineeritud vaimulike kohta: «Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.»

Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikkel nõuab, et ainult ordineeritud vaimulikud õpetaksid ja jagaksid «avalikult» sakramente, siis peame «avaliku» ja «eraviisilise» vahel vahet tegema. Artikkel 14 ei soovi mitte mingil juhul piirata kristlaste tegevust privaatsfääris, st takistada Kristusest ja tema evangeeliumist tunnistuse andmist pereringis, sõprade ja sugulaste seas jne. Kuid see erineb avalikust sfäärist ja avalikust jumalateenistusest kirikus. Artikkel 14 käib jumalateenistuse, st kirikus peetava teenistuse kohta. Kui kogudus tuleb kokku, ei või ükski ilmik õpetama ja jutlustama hakata, rääkimata sakramentide talitamisest. Seda viimast ei lubatud mitte kellelgi eraviisiliselt teha (v.a hädaristimine ja võib-olla ka hädaolukorras pattude andeksandmise kuulutamine). Luther oli selles küsimuses väga range ja keelas selgesõnaliselt ja eranditult ilmikutel armulauda pühitseda. Kristus on selleks volitanud ainult ordineeritud vaimulikke. Ordinatsioon annab meile kindluse, et vaimulik esindab Issandat ning tegutseb ja kõneleb Kristuse asemel.

Seda perspektiivi silmas pidades öeldakse Apoloogia 13. artiklis: «Ja kasuks tuleb ka sõnakuulutusameti kõiksugu kiitusega ülistamine nii palju kui võimalik nende fanaatiliste inimeste vastu, kes kujutlevad, et Püha Vaimu ei anta mitte sõna kaudu…»

Tõlkinud Veiko Vihuri

Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop

[1] Saksa keeles: «Dom Kirchenregiment wird gelehrt, das niemand in der Kirchen offentlich lehren oder predigen oder Sakrament reichen soll ohn ordentlichen Beruf». Tõlkija märkus.

[2] Ladina keeles: «De ordine ecclesiastico docent, quod nemo debeat in ecclesia publice docere aut sacramenta administrare nisi rite vocatus». Tõlkija märkus.