Piibli järgi on surm maise elu lõpp, aga see ei ole inimese täielik hävimine
Paljude Piibli õpetuste puhul on meil olemas isiklik kogemus. Me teame, mis on rõõm, mis on kannatus, mis on armastus. Samas on surm müsteerium.
Tõsi küll, mõned inimesed on surma piiril viibinud. Nad räägivad erinevatest kogemustest, mis on neid vapustanud või võtnud ära surmahirmu. Ometigi me ei tea, mida tähendab lõplikult siit maailmast lahkumine.
Mis on surm? Meie teadmine sõltub sellest, mida on Jumal meile oma sõnas õpetanud. Piibli järgi lahutatakse surmas teineteisest ihu ja hing. Surm on maise elu lõpp, kuid mitte inimese täielik hävimine.
Patt tõi surma
Surm tuli meie, inimeste maailma patuga. Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et aias oli üks puu, millest nad ei tohtinud süüa. «Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!» (1Ms 2:17) Esimesed inimesed astusid keelust üle ning langesid pattu. Ometigi Jumal halastas nende peale. Neid ei tabanud mitte kohene surm, vaid nad said võimaluse lepituseks. Nad said «armuaja», et neil oleks võimalus pääsemiseks.
Ka Paulus õpetab, et surm tuli maailma pattulangemisega. Surm on «patu palk» (Rm 6:23) Seega ei kuulunud see Jumala algsese loomisplaani. Ehkki pattulangemine tõi endaga ka vaimuliku surma, võime Pauluse ütlemist loomulikult mõista nii, et ka füüsiline surm tuli maailma pattulangemisega.
Inimlikult sellest ei vabane
Surm on inimesele määratud: «Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.» (Hb 9:27) Piiblis on küll salapärane vihje Eenokist, kes «võeti ära, et ta ei näeks surma» (Hb 11:5) ning Eelijast, kes võeti tuliste vankritega taevasse (2Kn 2:11), aga neil puhkudel on tegemist erakordsete juhtumitega ning eelkujutistega Kristuse taevasseminemisest.
Surm on viimne vaenlane (1Kr 15:26), ning seda on meil kõigil lihtne uskuda. Vaevalt on midagi muud, mis piinaks inimkonda sama palju kui surm. See on vältimatu saatus, millest ei pääse keegi. Tänapäevane arstiteadus või tehnoloogilised edusammud ei küüni kaugeltki sinnamaale, et võiksime surma võita. Isegi inimelu maksimaalset kestust pole suudetud pikendada, ehkki praeguse aja inimesed elavad keskmiselt palju pikema elu kui meie esivanemad kogu varasema ajaloo kestel.
Pigem suren, kui olen kuningas
Ometigi on Jeesus Kristus oma surmaga selle vaenlase võitnud. Ainsa patuta inimesena ei oleks tal olnud vaja surra. Aga Ta suri meie asemel, meie pärast. Kristuse võit surma üle tähendab, et surm ei ole meie viimne saatus. Me ärkame ükskord viimseks kohtuks ja kas elame igavesti koos Jumalaga või jätkame oma eksistentsi Temast lahus, hukatuses.
Ristimises on meid liidetud Kristuse ja Tema surmaga (Rm 6:3–5). Kui me püsime osaduses Temaga kuni otsani, saame ka meie tõusta surmast igavesse ellu. Nõnda võidame surma ka meie! Mitte tehnoloogia, arstiteaduse ega mingi inimliku tarkuse või väega, vaid Jumala üleloomuliku väe abil.
Seega ei ole surm kristlasele enam pelgalt vaenlane või ränk saatus. Kristlane võib tõdeda koos Paulusega: «Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!» (Fl 1:21) Märtrina surnud Antiookia piiskop Ignatios (surnud umbes aastatel 98–117 pKr) märkis: «Mulle on parem surra koos Kristusega, kui olla kogu maailma kuningas.»
Püha Vaim vabastab hirmust
Jeesuse ülestõusmine on märk sellest, et Jumal vägevam kui surm. Nõnda nagu Jumal äratas Kristuse surnuist, samamoodi tõuseme kord surmast ka meie. Sellel rajaneb meie lootus. Suurim hirm ja kartus on kadunud. Mis on selle kõrval meie elu väiksemad hirmud ja koormad?
Püha Vaim saab anda meile kindla lootuse ja julguse. Tema võib võtta ära surmahirmu. Just seda Ta tegigi apostlitele, kui need evangeeliumi kuulutades oma elu ohtu panid.
Sama eeskuju järgivad ka paljud tänapäeva kristlased, eriti need, kes varem on olnud islamiusku.
Kohtasin hiljuti üht Rootsi pastorit, kes oli ristinud kümneid islami-taustaga inimesi. Ta ütles, et küsib igalt ristitavalt alati kaks küsimust: Kas oled valmis selleks, et su pere hülgab sind ristimise pärast? Kas oled valmis oma usu pärast surema?
Vastsed usklikud vastavad jaatavalt ning võtavad vastu ristimise Kristusesse.
Kuhu hing pärast surma läheb?
Kui inimene sureb ning tema ihu maetakse, jääb ta ootama ülestõusmise päeva. Mis toimub surma ja ülestõusmise vahel? Seda olukorda või situatsiooni on kristlikus teoloogias nimetatud vaheolukorraks.
Juba Vanas Testamendis räägitakse surmavallast. See on surnute paik või eksistents, kuhu lähevad pärast surma nii õiged kui väärad. Inimesed on seal teadlikud iseendast, aga seda paika nimetatakse üsna trööstituks: seal ei ülistata Jumalat ning seal ei ole «tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust.» (Kg 9:10) Tõsi küll, elus ülekohut kannatanud inimeste jaoks on surmavald rahupaik (Ii 3:17–19).
Hilisjuutlikes apokrüüfsetes raamatutes sisaldub mõte, et surmavallas on erinevad osad õigetele ja jumalatutele. Selle arusaamaga haakub ka Jeesuse tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest (Lk 16:19–31). Rikas mees, kellele Laatsaruse maapealne vaesus korda ei läinud, sattus «põrgupiinadesse». Laatsarus viidi aga pärast surma «Aabrahami sülle», kus kõik oli hästi. Siiski ei öelda, et Laatsarus oleks olnud surmavallas.
Uues Testamendis räägitakse surmavallast kui hävitavast väest, mille Kristus on alistanud. Sellepärast ei öeldagi, et Kristusesse uskujad astuvad surmavalda, vaid nt Paulus ütleb, et ta läheb «Kristuse juurde», mis on «väga palju parem» (Fl 1:23)
Ajalehest Uusi Tie, 28.10.2022 tõlkinud Illimar Toomet
