Riigikogu istungil 20. juunil «abieluvõrdsuse» eelnõu poolt kõneledes märkis deputaat Eduard Odinets (SDE), et see «armastuse ja õnne» eelnõu vabastab meid lõplikult nõukogude väärtus- ja kultuuriruumist. Hingestatult jutustas Odinets, kuidas eelnõu teeb Eesti inimesed oluliselt vabamaks, võrreldes eilsega; rääkis vabadusest abielluda ja olla õnnelik sellega, kellega sa õnnelik olla soovid; kuulutas vabadusest tunda õnne, olla armastatud ja olla elu lõpuni oma armastatuga nii heas kui halvas; osutas, et see [seadus] on elu [ja surma] küsimus ning märk austusest ühiskonna kõigi liikmete vastu.
Rääkides eelnõu vastu sõna võtnutest osutas ta ainsana nimeliselt Eesti Kirikute Nõukogu ja Katoliku Kiriku dokumentidele, jätkates kohe viitega hiljutisele noarünnakule Tallinna geibaaris. Nõnda seostas ta kirikute avalikud väljaütlemised kaudselt jõhkra kuriteoga, luues mulje, otsekui viimane oleks ajendatud esimesest. Otsesemalt ei olnud see vististi vajalik, sest seda oli juba varem teinud tema erakonnakaaslane, sotsist siseminister Lauri Läänemets. Vähem kui kaks (!) minutit pärast kirikute nimetamist esitas Odinets «armastuse ja õnne eelnõu» vastastele otsese ähvarduse: «[V]õtame juba sel sügisel vastu seaduse, mis otseselt keelab ja karistab avalikku vaenu õhutavat vihavalamist.»
Ehk siis, olles äsja rõõmustanud minevikutaagast vabastamise üle, astus Odinets paari minutiga ajas tagasi enam kui 60 aastat, sisenedes kõige sügavamasse nõukogude väärtus- ja kultuuriruumi. Stalinismiajastule järgnenud 1960-ndate aastate alguse nn vabanemise periood, mida populaarses ajalookäsitluses tuntakse Hruštšovi sulana, tähendas kiriku jaoks tegelikult jääaega. Keelati kristliku sõnumi kuulutamine ja igasugune muu usu avalik praktiseerimine väljaspool kirikuruumi. Vastuhakkajate jaoks oli olemas seadus, ja kui vaja, ka karistused.
Sarnasel viisil on ka nüüd oodata kirikute ja kristlaste karistamist, kui need jäävad ustavaks oma usule ja südametunnistusele. Sellekohaseid näiteid leiab kogu lääne väärtus- ja kultuuriruumist, millega ühinemise üle Odinets rõõmustas. Meie naabermaal Soomes on piiskop Juhana Pohjolat ja parlamendisaadik Päivi Räsäneni aastaid vintsutatud kriminaaluurimisega kristliku usu vägivallatu tunnistamise pärast. Pärast õigeksmõistmist esimese astme kohtus peavad nad riigiprokuröri edasikaebamise pärast veel aasta ootama, kuni asi võetakse arutusele järgmises kohtuastmes.
Nn vaenukõneseadus, millele Odinets viitab, on väidetavalt mõeldud avalikku korda võimalikult ohustava tegevuse piiramiseks. Näitlikult on seda kirjeldatud lausega: «Minu õigus vehkida rusikaga lõpeb seal, kus algab teise mehe nina.» Samas jäetakse lisamata sentents «Quod licet Iovi, non licet bovi.» Teatud privilegeeritud vähemuse nina all ei tohi isegi näpuga viibutada, kuid näpuviibutaja nina purustamiseks kasutatakse jõhkrat riiklikku vägivallarusikat. Kui kristlikud erakoolid soovivad usutunnistusekohaselt õpetada abielust kui mehe ja naise liidust, ähvardatakse neid koolitusloa äravõtmisega. Kirikuid ja kogudusi, vaimulikke ja koguduseliikmeid ähvardatakse oma usu tunnistamise pärast rahatrahvide ja vanglakaristusega. Seega ei ole vaenukõneseadus midagi muud, kui oma usule ja südametunnistusele ustavaks jäävate inimeste vaenamise seadus.
Jääb vaid küsida, et kui «abieluvõrdsus» toob asjaosalistele deputaat Odinetsi kirjeldatud paradiisliku õnne ning «ei võta mitte kelleltki midagi ära», mida võtab neilt siis ära see, et keegi kasutab nende liidu kohta sõna «abielu» jutumärkides?
Tegelikult ei ole nn vaenukõneseaduse kehtestamine käsikäes «abieluvõrdsusega» Eesti õigussüsteemi innovatsioon, sarnased vaenamisseadused on kehtestatud praktiliselt kõikides riikides, kus abielu on «võrdsustatud». Mis parata, «abieluvõrdsuse» vastuolu loomuseaduse ja terve mõistusega on nii terav, et tekitab igal pool laialdast vastuseisu ning ilma vaenamisseaduseta ei ole võimalik seda jõustada. Jah, lugeja sai õigesti aru. Vaenamisseadusega kehtestatakse «abieluvõrdsuse» rakendussätted. Ühe «õnn ja armastus» on teise trahvid ja trellid.
