Jumala äravalitud sõpradele, kõikidele kristlasile Riias, Tallinnas ja Tartus Liivimaal, mu armsaile isandaile ja vendadele Kristuses. Martin Luther, jutlustaja. Wittenberg, 15. august 1523

Armu ja rahu Kristuses.

Ma olen saanud teada kirjalikult ja suuliselt, armsad isandad ja vennad, et Jumal, meie Issanda ning Õnnistegija Jeesuse Kristuse Isa, on ka tee juures alustanud oma imesid ja teie südameid oma tõe armurikka valgusega läbi katsunud, lisaks teid nii rohkelt õnnistanud, et te seda rõõmsa südamega olete vastu võtnud kui tõelist Jumala Sõna, mida see ka tõepoolest on. Seda ei taha meie juures enamus ei kuulda ega taluda, vaid mida rikkamat ning suuremat armu Jumal meile siin pakub, seda mõttetumalt nad tõrguvad, teotavad, neavad ja vaenavad nii vürstid, piiskopid ja kõik koletised, olles paljusid kinni võtnud ja nüüd jälle kaks ära põletanud ning sellega Kristusele meiegi ajal uusi märtreid on läkitanud taevasse, nii et ma teid võin rõõmuga õndsaiks kiita, kes te maailma lõpul otsekui paganad (Ap 13:48) õndsakstegevat Sõna kõige rõõmuga vastu võtate, mida juudid selles Jeruusalemmas või koguni Babüloonias mitte ainult ei põlga, vaid ei võimalda ka mitte kellelgi kuulata. Jumala viha on nende peale tulnud, ütleb püha Paulus, kuni lõpuni; aga teie üle valitseb arm.

Seepärast, mu armsad, olge tänulikud jumaliku armu eest ja tundke ära endi katsumise aeg, et te Jumala armu asjatult vastu ei võtaks (2Kr 6:1). Ja esiteks vaadake sellele, et teist ei saaks galaatlased, kes nii auliselt alustasid ja nii kenadeks, puhtaiks, selgeiks kristlasiks said, aga peagi eksitajate poolt tegude ekslikule teele suunati ja pöörati. Kahtlemata tuleb teiegi keskele hunte, seda enam kui head karjased, keda Jumal teile nüüd on läkitanud, ära lähevad, siis hakkavad mõningad õiget teed pilkama ja teid taas Egiptusse viima, et te väära jumalateenistusega kuradit Jumala asemel teeniksite, millest teid Kristus nüüd oma taevase valgusega on lunastanud ja iga päev lunastab, et te tema tundmisele tuleksite ja kindlad oleksite, et tema ainuüksi on meie Issand, preester, õpetaja, piiskop, isa, Õnnistegija, abimees, lohutus ja abiline igavesti kõiges patus, surmas, hädas ja kõiges, mis meil puudub, olgu ajaliselt või igavesti.

Sest nõnda te olete kuulnud ja õppinud, et kes usub, et Jeesus Kristus oma vere läbi ilma meie teeneta Jumala Isa tahtmist ja halastust mööda on saanud meie Õnnistegijaks ja meie hingede piiskopiks, et seesama usk ilma mingite tegudeta kindlasti meid teeb Kristuse omaks ja annab, nagu ta usub. Sest Kristuse veri ei ole seetõttu ei minu ega sinu jaoks, et me paastume või loeme, vaid et me seda nõnda usume, nagu ütleb Paulus Rm 3:28: «Me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest». See usk teeb meile rõõmsa, rahuliku südame Jumala juures ja peab teda armastama hakkama, kuna ta näeb, et see on Jumala tahe ja tema headuse armuline pöördumine meie poole, et Kristust meiega nõnda talitab. See tähendab siis Kristuse kaudu Isa juurde tulla ja Isa poolt tõmmatud olla, rahu Jumalaga omada, kindlalt ja rõõmsalt surmaks ja kõigeks õnnetuseks valmis olla. Kus seda usku ei ole, seal on pimedus, et ole kristlast mingit jumaliku teo või meelehea sädemekestki.

Sellest olete edasi õppinud, et kõik õpetus, mida meile senini on esitatud: tegude läbi vagaks ja õndsaks saada, patt maha jätta ja meelt parandada, nagu selleks on seatud pühad, palved, palverännakud, missad. Annetused, munklus, nunnlus, papplus, mis aga kõik on kuradiõpetus, Jumala teotamine, seepärast et nad ülbitsevad meiega teha seda, mida ainuüksi Kristuse veri usu läbi tegema peab, ja sellega inimeste õpetusile ja tegudele selle omistavad, mis on omane üksnes Jumala sõnadele ja tegudele. Kuid see usu valgus paistab nii selgesti, et säärane paistab lausa paksu, pilkase pimedusena, ja jääb Jumala armu juurde Kristuses ning ütleb lahti oma teeneist Jumala ees. See on tee taevasse ja kristliku elu peamine asi.

Siis te olete kuulnud: et säärane inimene enam midagi ei võlgne, kui ainult, et armastada ligimesi nagu ütleb Paulus Rm 13:8 ja Kristus Jh 13:34: see on mu käsusõna, et te üksteist peate armastama, sest kus on Kristuse jüngrid, seal pole neil vaja endi pattude ja endi õndsuse pärast midagi enam teha, sest seda on Kristuse veri juba teinud, kõik korda saatnud ja neid armastanud, nii et nad ei tarvitse enam iseennast armastada ega otsida või midagi head soovida; pigem peavad nad selle, mida nad sealt tahavad endi jaoks teha või otsida, endi ligimestele suunama, ja sääraseid häid tegusid, milliseid nad endi jaoks ei vaja, teistele tegema, nagu ka Kristus meile on teinud, kes ka oma vere on andnud ja valanud mitte enese, vaid meie eest. Ja see on ka märk, millest õigeid kristlasi tuntakse, nagu ütleb Kristust Jh 13:35: sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis. See on teine peamine asi kristlikus elus.

Nõnda siis õpetage ja tehke, mu armsad, ja ärge laske ühegi teise õpetuse tuulel endid liigutada, puhugu see Roomast või Jeruusalemmast. Kogu asi seisab usus Kristusse ja armastuses ligimese vastu. Patukustutus, pühakute teenimine ja millised teod tahes meile ja meie hingele arvatakse kasuks tulevat, neist hoiduge kui surmavast mürgist.

Ent kui te selle puhta õpetuse juurde jääte, ei saa rist ega vaenamine jääda tulemata, sest kuri vaim ei suuda taluda, et tema pühadus nõnda häbiks ja tühiseks peab saama, mille ta tegudega vaimulikkude läbi terves maailmas on püstitanud. Kuid olge vastupidavad ja mõelge, et ega teil pea parem olema kui teie Issandal ning piiskopil Kristusel, kes ju ka säärase õpetuse pärast, milles ta variseride teopühadust nuhtles, pidi märtrisurma surema. Säärane rist saab teile kasulik ja vajalik olema, et see teid juhiks täiesti kindlale lootusele, et seda elu põlgaksite ja tulevast lohutatult ootaksite, et neis kolmes asjas – usus, armastuses ja lootuses – valmis ning täielikud oleksite.

Mis aga puutub sakramentidesse ja välispidistesse asjadesse koos söömise ja joomise, riiete ja kommetega, siis on teie jutlustajatel teile piisavalt öelda. Sest kus tegemist on nende kolme asjaga, seal on tegemist ühtlasi õige kristliku vabadusega kõigis sääraseis välispidiseis asjus. Meie Issand aga, Jeesus Kristus, valmistagu, tugevdagu ja kindlustagu teid oma igaveseks riigiks, oma tarkuse ja tundmise kõige küllaga, temale olgu kiitus ja tänu igavesti! Aamen.

Laske sellel manitsusel, armsad vennad, endile meeldida. Sest kuigi te seda juba teate ja seda minult ei vaja – on ometi minu hool ja kohus olla teile selles võlglane, ka mittevajalikkus teie eest hoolitseda ja teid teenida. Laske teid ja teie jutlustajaid jätta jumalaga ja palvetage ka meie eest: Jumala arm olgu teiega! Aamen.

Tõlge: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne. Tallinn, 1983, suvi