Tänavu möödub viissada aastat reformatsiooniga seotud sündmuste jõudmisest Eestisse. Juba kaks aastat varem olid Riias ametisse saanud uue usu kuulutajad Andreas Knopken ja Sylvester Tegetmeyer ning 1523. aastal saatis Martin Luther liivimaalastele esimese kirja. Tallinna jõudis usupuhastusliikumine pildirüüste näol 1524. aastal.
Juba 1523. aastal kirjutas reformatsiooni algataja Martin Luther liivimaalastele: «Kogu asi seisab usus Kristusse ja armastuses ligimese vastu. Patukustutus, pühakute teenimine ja millised teod tahes meile ja meie hingele arvatakse kasuks tulevat, neist hoiduge kui surmavast mürgist. … Mis aga puutub sakramentidesse ja välispidistesse asjadesse koos söömise ja joomise, riiete ja kommetega, siis on teie jutlustajatel teile piisavalt öelda. Sest kus tegemist on nende kolme asjaga, seal on tegemist ühtlasi õige kristliku vabadusega kõigis sääraseis välispidiseis asjus.»
Sada aastat tagasi tähistati 400. reformatsioonijuubelit esindusliku artiklikogumikuga «Usupuhastus eestlaste maal». 10. mail 2024 toimus Tartu Ülikooli peahoones Eesti Kirikuloo Seltsi korraldamisel konverents «500 aastat reformatsiooni algusest Liivimaal». Ettekanded olid järgmised:
Tiina Kala – «Tumedad jõud» ja «evangeeliumi valgus». Liivimaa pildirüüste allikad ja tõlgendused
Inna Jürjo – Mittesakslased ja reformatsiooni algus Liivimaal
Madis Maasing – Liivimaa kõrgvaimulikud ja reformatsioon
Anu Mänd – Pöördelised ajad ja katoliiklik kirikukunst
Juhan Kreem – Reformatsioonipildid: Liivimaa reformatsioon 19. ja 20. sajandi kunstis
Vana usu vastu suunatud pildirüüsteaktid leidsid aset Riias märtsis ja augustis 1524, Tallinnas septembris 1524, Tartus jaanuaris 1525, Viljandis novembris 1525 ja Uus-Pärnus märtsis 1526. Tuntud on kroonik Balthasar Russowi lõik, mis on kirja pandud rohkem kui viiskümmend aastat pärast kirjeldatavaid sündmusi: «Anno 1522. Selle meistri [Wolter von Plettenberg] valitsemise ajal hakkas püha evangeeliumi valgus Liivimaa linnades paistma. Ja kui see inimesi jumalasõna õigele mõistmisele oli valgustanud, nii et nad paavsti häbiväärseid kuritarvitusi ja eksitusi näha ja ära tunda võisid, siis hakkasid nad otsekohe puust ebajumalate vastu sõdima, jooksid kirikute peale tormi, viskasid ebajumalad sealt välja ning viisid kirikuehted ära, nii et polegi teada, kuhu nad kadusid.»
16. sajandi teise poole ja 17. sajandi alguse autoritest mainivad usupuhastuse sündmusi Bartholomäus Grefenthal (16. sajandi keskpaik?), Tilman Bredenbach (1564), Balthasar Russow (1578/1584), Erdmann Tolgsdorf (? 1580. aastad), David Chyträus (1599) ja Dionysius Fabricius (1610. aastad?).
Kirikute rüüstamisega seotud sündmuste kaasaegseid allikaid on üsna napilt. Tiina Kala tõi need oma ettekandes välja järgmiselt:
Riia – Mustpeade vikaariaraamat (10. märts 1524); Õllekandjate märkmeteraamat (16. märts, 8. august 1524); kammerkohtu protsessi tunnistajate ütlused 1536. aastal
Tallinn – Mustpeade altarieestseisja raamat (28. september 1524); Niguliste kiriku eestseisja kirjeldus (13. september 1524); Lauagildi vendaderaamat (23. september 1524); raemäärus (14. september 1524); Wolter von Plettenbergi kiri 18. oktoobrist 1524
Tartu – Silvester Tegetmeieri päevaraamat (1525. aasta talv)
Uus-Pärnu – Johann van Lynthemi märkmed (1526. aasta märts)
Kuigi usupuhastusliikumine imporditi Eestisse Saksamaalt, on allikates ülestähendusi eestlaste osavõtust. Sellele aspektile keskendus Inna Jürjo ettekanne. Näiteks kirjutab Sylvester Tegetmeyer Tartu sündmustest: «Aastal 1525, varsti pärast jõulupühi tahtis piiskopi foogt Melchior Hoffmanni vangi võtta, sest ta jutlustas evangeeliumi, kodanikud ja noored sellid hakkasid foogtile vastu, nii et kodanikest neli surma said, kaks sakslast ja kaks mittesakslast.»
Aasta hiljem kirjutas Johann van Lynthem Uus-Pärnus toimunud pildirüüstest: «Aastal 1526 neljapäeval pärast Laetare pühapäeva läksid kõik kodanikud ja gildivennad, võttes kaasa käsitöölisi, mittesakslasi, keda kõiki nad kokku koguda suutsid, tungisid vägivalla ja jultunud kuritahtlikkusega meie linna kirikutesse ja purustasid mõned kujud, paiskasid retaablid altaritelt maha.»
1525. aasta suvel sai Volmari maapäeval «sauna» jutlustaja Tegetmeyer: «üks näitas nuga, teine rusikat ja hüüdsid, sina äraandja, petis, sina tahad meid maast ja talupoegadest ilma jätta! Sinu petmine peab nüüd lõppema! Vuih, sina nurjatu inimene!»
Inna Jürjo juhtis tähelepanu Suurgildi hoones asuvale Theodor Albert Sprengeli maalile «Luterlike jutlustajate saabumine Tallinna» (1869), kus eestlast kujutatakse seismas pealtvaatajana maali paremas servas (vt ülal).
Liivimaa kõrgvaimulike ja toomkapiitlite hoiakuid vaadelnud Madis Maasingu hinnangul jäi kuni 1540. aastateni enamik piiskoppe ja toomhärrasid vana usu pooldajaks. Riia peapiiskopkonnas toimus otsustav muutus alles peapiiskop Wilhelmi ametiaja jooksul. Viimane Tartu piiskop Hermann Wesel (1552–1558) oli pigem vana usu pooldaja, samuti Tallinna piiskop Arnold Anebat (1536–1551). Kuramaa ja Saaremaa piiskop Johannes von Münchhausen (1540/42–1560) ajas väliselt katoliiklikku poliitikat, ent pärast ametist loobumist siirdus Saksamaale, kus temast sai luterlik jutlustaja. Liivimaa sõja alguseks domineeris kõigi siinsete kõrgvaimulike seas juba protestantlik meelsus, kuid toomkapiitlites leidus vana usu pooldajaid kuni lõpuni. Riia peapiiskopkonna likvideeris 1566. aastal katoliiklik Poola kuningas.
Reformatsioon tõi kaasa kirikuruumi ümberkujundamise, kuid see protsess oli aeglane ja toimus järk-järgult. Sellest kõneles Anu Mänd. Luterlikus kirikuruumis koondus tähelepanu peaaltarile, teiseks fookuselemendiks oli kantsel. Kõrvalaltarid, mis osutusid uue õpetuse kohaselt ebavajalikuks, lammutati. 1520. aastatel oli nii Tallinna Niguliste kui Oleviste kirikus umbes 25 kõrvalaltarit, maakirikutes keskmiselt 2–4. Põhja-Saksamaal toimus kõrvalaltarite lammutamine peamiselt 1540.–1550. aastatel ja jätkus 17. sajandil. Eesti maakirikute kõrvalaltarite lammutamise kohta on andmeid 17. sajandist. Üks praktiline põhjus oli vajadus teha ruumi aadlike pinkidele. Mõned vanad altariplaadid ehk mensad leidsid uue kasutuse põrandaplaatide või lävepakuna (Niguliste, Nõo, Väike-Maarja), sündis see siis teadlikust «koha kättenäitamisest» või lihtsalt praktilisest vajadusest.
Suur osa liturgilistest nõudest ja muudest esemetest (viirukisuitsutid, monstrantsid, patsifikaalid) muutus ülearuseks, need müüdi ära katoliku vaimulikele ja kullasseppadele või lasti ümber teha ilmalikuks kasutuseks (armulauakarikatest valmistati ilmalikke jooginõusid). Kõrge kunstilise ja materiaalse väärtusega esemeid, näiteks Niguliste monstrants (1474), hoiti ka alles.
Osa katoliiklikku kirikukunsti purustati pildirüüste käigus, osa müüdi ja osa kohandati ümber evangeelse kiriku vajadustele. Nii sai katoliiklikust retaablist Tallinna superintendendi Heinrich Bocki (surn. 1549) mälestust jäädvustav epitaaf. Tõenäoliselt muutus suhtumine kirikukunsti alles seoses põlvkondade vahetusega. Tänapäeval on säilinud kõigest murdosa katolikuaegsetest kunstiteostest.
Viimases ettekandes vaatles Juhan Kreem reformatsioonisündmuste kujutamist 19.–20. sajandi kunstis.
Ülevaade: Veiko Vihuri
