Päivi Räsänen esindab oma arusaamadega luterliku kiriku üldist seisukohta. Soome peaprokurör on algatanud mitu uurimist seoses Räsäneni tegevusega, kuid tegelikult on uurimise all kogu Soome luterliku kiriku normatiivne arusaam abielust. Võimalik kohtuotsus puudutab ühtlasi kogu kiriku ametlikku seisukohta. Kahtlemata on sellel mõju luterliku kiriku positsioonile Soome ühiskonnas, leiab Timo Eskola.
Päivi Räsänen on jututeemaks ning meedia tähelepanu keskpunktis päevast päeva, vahetevahel lausa iga tund, sest olukord muutub pidevalt. Meedias ja avalikus arutelus – rääkimata sotsiaalmeediast – esitatakse arusaamu ja hoiakuid seinast seina. Paljude arvates esindab Päivi tavalist kristlikku arusaama. Teiste arvates aga mingi väikese kirikliku rühmituse oma. Taoline vastandamine vajab selgitust. Päivi Räsänen on juba aastaid esindanud Soome luterliku kiriku normatiivset arusaama.
Seega on täiesti väär väita, et Räsäneni arusaamad on pelgalt tema isiklikud hoiakud. Kõnealune teema on nii tuttav ning selle üle on avalikult vaieldud nii kiriku kõrgeimas juhtorganis kirikukogus kui meedias, et see peaks olema ilmselge. Piiskoppide esitatud juhtnöörid kattuvad punkt punktilt Räsäneni antud intervjuudega. Seda asjaolu ei tohiks nüüdses arutelus eirata.
Seega on Soome luterlikus kirikus ette nähtud õpetada, et Jumal on loonud kaks sugu ning määranud seksuaalsuse praktiseerimise nendevaheliseks asjaks. Jumal on loonud mehe ja naise vahele püsiva institutsioonina ka abielu. Seda tunnistab ka n-ö talupojamõistus, sest elu jätkub ja lapsi sünnib üksnes taolises ühinemises. Seega toetab ja esindab kristlik abielu parimal võimalikul moel armastust. Nendest positiivsetest eeldustest lähtudes on täiesti põhjendatud pidada selle ideaali vastaseid tegusid Jumala loodud elu rikkumiseks, sellepärast nimetatakse Piiblis seda patuks. On siis tegemist abielueelsete seksuaalsuhete, abielurikkumise või homoseksuaalse vahekorraga – nii Piibel kui praegune Soome luterlik kirik annavad samasuguse hinnangu. Nõnda luterlik kirik õpetab.
Nii mõnedki imestavad, miks meie kirikujuhid keerulises olukorras Räsäneni ei toeta. Küsimuseasetus on väär. Kiriku peamised teoloogilised suunanäitajad on teda kogu aeg toetanud. On asjatu oodata piiskoppide seisukohavõtte. Neil on praeguses meedialahingus täita hoopis teine roll. Kõige olulisem on koguduste juhtivvaimulike ja professionaalsete teoloogide toetus. Seda on antud ja antakse edaspidigi – tuletan meelde kasvõi koguduste juhtivvaimulike avalikku kirja, kui Päivi Räsäneni vastu esitati esimesed süüdistused.
Vaidluse kõige tähelepanuväärsem seik on see, et Räsäneni arusaam vastab luterliku kiriku õpetusele. Sellepärast on tema roll lausa sümboolne. Lähemalt vaadates on peaprokuröri uurimise objektiks Piibli õpetus ja kiriku kehtiv tõlgendus sellest. Sellepärast on neil kuriteokaebustel Soome kontekstis lausa ajalooline tähendus.
Arusaam abielust
Avalik arutelu puhkes juba aastaid tagasi seoses küsimusega võrdõiguslikust [s.t sooneutraalsest] abieluseadusest. Juba siis sai selgeks kiriku juhtkonna seisukoht abieluküsimustes. Dokumendis “Partnerlusseaduse tähendus kirikule” (2010) märgitakse, et “Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning seadis abielu.” Sellega kooskõlas öeldakse piiskoppide kogu selgituses (2016), viidates kirikukogu õiguskomisjonile, et kiriku usu kohaselt “abielu on Jumala loomistöös seatud ühe mehe ja ühe naise liit”.
Sellest lähtudes on piiskopkondade toomkapiitlid andnud töötegijatele ka juhiseid abielu laulatamise kohta, nt Tampere toomkapiitli korraldus: “Vaimulik ei tohi pärast abieluseaduse muutmist laulatada samasoolisi paare”. Taolist seisukohta on toetanud ka kirikuga seotud misjoniseltsid jmt ühendused.
Kristlik arusaam abielust rajaneb Piiblil. Esmaselt põhineb see loomisel. Piiblis on inimese loomine “meheks ja naiseks” perekonna peamine põhjendus (1Ms 1:27–28). Kiriku abielukäsitus rajaneb Jeesuse tõlgendusele sellest piiblikohast: “Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mt 19:5–6). Seda arusaama kinnitab Uues Testamendis ka Paulus (1Kr 7:1–8). Abielu sügavat tähendust kirjeldab ka see, et abielupoolte vahelist armastust võrreldakse Kristuse ja koguduse vahelise armastusega (Ef 5:21–32).
Abielu kuulub Piibli järgi inimese jumalanäolisuse juurde. Abielupooled osalevad Jumala loomistöös sünnitades uut elu. Lapsed on kristliku abielukäsituse olemuslik osa (mida ei muuda mõne abielupaari võimalik lastetus). Huvitaval kombel põhineb kristlik arusaam soolisest jagunemisest ja soo jätkamisest bioloogial – sellist toetust leiavad vaid üksikud praegusel ajal avalikult arutatavad teemad. Sugudeks jagunemist ei tohi abielu formaalsetest põhjendustest eraldada.
Loomisega seostub ka teoloogiline arusaam abieluinstitutsioonist. See on nii inimesi kui kogu ühiskonda liitev kord (millele antakse erilisi õigusi). Liidu eesmärgiks on kaitsta nii abielupooli kui lapsi. Süstemaatilise teoloogia aspektist on abielu sama vältimatu institutsioon kui politsei või kohtusüsteem (vrd Rm 13). Abielulahutus on eeltoodud piiblikohtade põhjal probleemne – “mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” Ehkki abielulahutus on kirikus võimalik, tuletab lahutusega seotud raskuste arutelu meelde abielu tähenduslikkust ja ainulaadsust. Ning abieluväliseid seksuaalsuhteid nimetatakse Piiblis jätkuvalt hooruse patuks.
Positiivne eeldus ja küsimus patust
Mida siis arvata patust? Piiblis keelatakse ühemõtteliselt paljud paganlikud ühiselu ja seksuaalse praktika vormid. Jumala pühadusest tuleneb Vanas Testamendis nõue ka inimeste pühaks eluks. See tähendab püüdu elada Tooras avaldatud loomisideaalide kohaselt. Kolmandas Moosese raamatus keelatakse ühemõtteliselt seksuaalsuse kõrvalekalded, muuhulgas ka meeste magamine meestega (3Ms 18:22; 20:13). Kui Jeesus kirjeldab Uues Testamendis südamest lähtuvaid patte, nimetab ta teiste seas “kõlvatust” (porneia), millega viidatakse kõigile suguelu vormidele, mida juudi traditsioonis peeti Kolmanda Moosese raamatu põhjal vääraks.
Paulus ühineb sama teoloogiaga Esimese kirja korintlastele kuuendas peatükis. “Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud (pornoi) ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad.” (1Kr 6:9) Tegelikult on algkeeles viimase väljendi kohta kaks erinevat sõna. Algselt “pehmet” tähistav sõna (malakoi) tähendab meest, kes homoseksuaalses suhtes võtab naise rolli. Sellele järgnev sõna “mehemagataja” (arsenokoitai) tähistab homoseksuaalses aktis aktiivset osapoolt, kes ühineb talle alistuva naise rolli omaks võtnud mehega. Seega on Paulusele tuttav oma aja kultuuris üsna levinud homoseksuaalne praktika ning ta mõistab selle patuna hukka (vrd Gl 5:29 porneia, Rm 13.13; 1Tm 1:10: Jumala Seadus nomos anti mh kõlvatute pornoi ja meestega magavate meeste arsenokoitais pärast).
Pauluse peamine põhjendus seostub arusaamaga loomistöö rikutusest. Kirja roomlastele esimeses peatükis esitab ta Midrashi pika kommentaari Moosese raamatute alguse kohta. Paulus viitab algselt otseselt loomisele (apo ktiseoos kosmou) ja kirjeldab pärast seda loomisloo terminoloogiat. Inimesed on pattulangemise präast vahetanud (eellaksan) “kadumatu Jumala kirkuse” loodute, nagu näiteks inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate (peteinoon kai tetrapodoon kai herpetoon) kujutiste kummardamisega (Rm 1:23).
Terminoloogia on niivõrd spetsiifiline, et selle valik on põhjendatav üksnes loomisloos esinevate samade sõnadega. Loomise tipuks oli mehe ja naise loomine. Sellepärast nimetab Paulus pattulangemise suurimaks sügavuseks homoseksuaalsuse. Ehkki see võib tänapäeva lugejale tunduda juhusliku valikuna, sisaldub selles selge teoloogiline motiiv. “Naised on ju vahetanud (meteellaksan) loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu.” (Rm 1:26–27)
Nagu paljud piibliseletajad on märkinud, keelab Piibel homoseksuaalse praktika. Seda tuleb eristada kirikute suhtumisest homoseksuaalse orientatsiooniga inimestesse. Piibli tekstid ei suhtu homoseksuaalse kalduvusega inimesse negatiivselt. Sellepärast tuleb kiriku abielukäsitust hinnates panna eriti tähele Piibli seisukohta homoseksuaalsuse kohta. Viimase kohaselt on homoseksuaalsed teod loomuse (vrd bioloogia) ja loomise vastased. Antti Laato kirjutab “Paljud konfessioonid austavad selles küsimuses Issanda volitatud apostel Paulust. Pauluse järgi ei ole patt pelgalt midagi kurja, vaid Jumala tahte vastasus on elu enese seaduste vastane. Paulus rõhutab sellega seoses: “Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais” (Rm 1:18)” (raamatus Homoseksuaalsus Piiblis ja kiriku õpetuses, lk 39).
Seega eristatakse kirikus selgelt suhtumist homoseksuaalsesse praktikasse ja homoseksuaalse kalduvusega inimestesse. Ehkki leidub neid, kes taolist eristamist heaks ei kiida, on see siiski põhimõtteline küsimus. Just seda eristamist on Päivi Räsänen oma kõnedes rõhutanud. Kirikus aktsepteeritakse homoseksuaalse kalduvusega inimesi tavaliste koguduseliikmetena nagu kõiki teisigi, hoolimata sellest, et homoseksuaalset praktikat peetakse patuks. Patt pole mitte kalduvus, vaid selle teoks tegemine.
Kiriku arusaama selgus osutub oluliseks mitte ainult abielukäsituse pärast. See on vältimatu ka seepärast, et kõik homoseksuaalse kalduvusega inimesed ei taha elada paarisuhtes, vaid otsivad oma elus teistsuguseid lahendusi. Just nende inimeste jaoks on väga oluline kiriku ustavus Piibli antud juhistele.
Luterlik usutunnistus ja reformaatorid
Teatud ajaloolistel põhjustel oli küsimus abielust reformatsiooni ajal mitmel viisil esil. Ühelt poolt õpetatakse abielu tähendust positiivselt katekismuse kuuenda käsu seletuses. Teisalt arutletakse usutunnistuskirjades preestrite abielutuse ja tsölibaadi probleeme. Suure katekismuse positiivne õpetus abielust on ühemõtteline.
“Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. Ja sellepärast on Jumal seda seisust ka rikkalikumalt kui kõiki teisi õnnistanud.”
Seda arusaama täiendab Augsburgi usutunnistuse apoloogia, käsitledes pikalt küsimust preestrite abielust (XXIII artikkel). Ka selle järgi rajaneb abielu loomisel ning selle eesmärgiks on viljakus. Jumal on mehe ja naise vahele loonud kiindumuse: “mehe ja naise ühendus kuulub loomuliku õiguse valdkonda.” Loomiskorrana põhineb abielu Apoloogia järgi loomuõigusel. Selle põhjal on mõned oletanud, et loomuõigus võiks ühiskonnaseaduste osas olla muutuv ning sellega saaks põhjendada kiriklikku tunnustust homoabieludele. Ometigi ei anna Apoloogia selleks võimalust. Selle arusaama kohaselt “loomulik õigus on muutumatu” (peamiselt sellepärast, et sugu ei saa bioloogiliselt muutuda). Hiljem rõhutatakse seda mõtet veelkord: “Pealegi on loomulik õigus tõesti jumalik õigus, sest see on kord, mis on Jumala poolt loodusele määratud”. Taolise korrana on mehe ja naise vaheline abielu usutunnistuskirjade järgi Jumala seatud püsiv ja muutumatu “seisus”.
“Ja selline ühe soo tõmme teise poole on õige jumalik kord. Kuna aga seda Jumala korraldust ei saa tühistada keegi peale Jumala enda, järeldub sellest, et abielu sõlmimise õigust ei saa tühistada ei määruste ega tõotustega.” (Apoloogia, XXIII artikkel).
Lisaks sellele hindavad usutunnistuskirjad abielu kõrgelt. Liit ei põhine mitte himul, vaid Jumala heal loomistööl ning sellepärast peab usklike abielu olema puhas. “Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” [Mt 19:6] Ka Paulus ütleb abielu, söökide ja muude sarnaste asjade kohta: „Seda pühitsetakse Jumala sõna ja eestpalve läbi” [1Tm 4:5].” (XXIII artikkel)
Luther omakorda kirjutab abielust samal viisil raamatus “Abielust”:
“Esmalt peame vaatama, kes tohivad sõlmida omavahel abielu. Ja et alustada õigesti, võtame 1Ms 1:17 sõnad: “Ja Jumal lõi inimese, ta lõi tema meheks ja naiseks.” Selle sõna alusel on kindel, et Jumal jagas inimesed kahte rühma. Seega peab olema mees ja naine. Ja see meeldis Jumalale nii, et Ta ise nimetas seda heaks loomisteoks (1Ms 1:31). Sellepärast, otsekui Jumal on igaühele loonud tema ihu, nii peame ka meie seda pidama ning ei ole meie oma meelevallas minul hakata naiseks või sinul meheks, vaid nõnda nagu ta sinu ja minu lõi, nõnda me oleme: mina mees, sina naine. Ning seda head loomistegu tahab Ta pidada auväärseks ning mitte kellegi põlatavaks tema loomisteona, nõnda et mees ei põlga naist ega pilkaks ega vastupidi naine meest, vaid kumbki peab teist ja tema ihu Jumala heaks teoks, mis on Jumalale väga meelepärane.”
Luterlike usutunnistuskirjade ja Lutheri enda teoloogia abielust on seega ühemõtteline. Abielu on Jumala rajatud seisus, püsiv loomiskord, mille aluseks on kaks erinevat sugu. Kui Räsänen neid arusaamu toetab, siis järgib ta kirikukorras ettenähtud arusaama. Tõepoolest on see kirikus kehtiv ja siduv arusaam.
Kas kirikul on abielu kohta oma seisukoht?
Aga kas Soome kirik on oma autoritatiivsetes tekstides määratlenud oma arusaama abielust? Vastuse sellele küsimusele annavad Usutunnistuskirjad. Ülal esitatud näited tuletavad meelde, et meie kiriku õpetus on Suure katekismuse kohaselt see, et abielu rajaneb mehe ja naise erinevusele, mille eesmärgiks on “viljakus” ehk laste sünnitamine. Sama arusaama kinnitab Augsburgi usutunnistuse apoloogia. Just nendel arusaamadel põhineb Soome kiriku kirikukogu kehtestatud Kirikukäsiraamatu laulatuse kord.
Kirikut puudutava riikliku seaduse ning kiriku kehtestatud kirikukorra esimestes paragrahvides kinnitatakse kiriku seotust Piibli ja usutunnistuskirjade teoloogiaga [vrd EELK põhikirja § 4: EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse. – toim.] Mõlemas kirjeldatakse abielu mehe ja naise liiduna. Teisalt ei leia me Piiblist ega Usutunnistuskirjadest ainsatki positiivset kohta, mille põhjal võiks abielu pidada samasoolise paari liiduks. Kõikides teemat käsitlevates kohtades suhtutakse samasooliste seksuaalpraktikat negatiivselt. Abielu positiivne definitsioon puudutab üksnes mehe ja naise vahelist liitu.
Olukord ei ole muutunud ka pärast Soome parlamendis vastuvõetud “võrdõigusliku abieluseaduse” jõustumist. Kiriku juhtorganid on selles küsimuses üksmeelsed. Kuna abieluseaduse paragrahvi 16 ei ole muudetud [Soome abieluseaduse § 16 sätestab, et kirikliku laulatuse eelduste üle otsustab see usuline ühendus, kes laulatust toimetab – toim.], ei ole kirikul tekkinud kohustust oma laulatamispraktikat muuta. On tähelepanuväärne, et kuni abieluseaduse muutuse jõustumiseni märtsis 2017 kehtinud seadus oli kooskõlas Soome põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Parlamendi põhiseaduskomisjon märgib selle kohta: “Euroopa inimõiguste konventsioonist või Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ei tulene liikmesriikidele kohustust reguleerida samasooliste liite.”
Kiriku usutunnistuse kohane abielukäsitus ei kohtle mitte kedagi tema seksuaalse orientatsiooni põhjal erinevalt ning see ei muutu ka uue seaduse jõustumisega. Kiriku arusaama järgival pastoril ei ole süüd diskrimineerimises. Samale järeldusele jõuab kirikuvalitsuse tellitud “Selgitus abieluseaduse muutuse mõjudest” (2016). Õigusteadlased on seisukohal, et kiriku õigus otsustada laulatuse eelduste üle on endine.
Kelle seisukohti Räsänen esindab?
Asetades need muutujad Päivi Räsäneni “valemisse” jõuame ühesele järeldusele. Räsänen esindab oma arusaamadega luterliku kiriku üldist seisukohta. See hõlmab arusaamu nii abielust, seksuaalpraktikast kui patust. Tema arusaam ja selle avalik esitamine ei tähenda seega mitte kellegi “erinevat kohtlemist seksuaalse orientatsiooni põhjal”.
Luterlikul kirikul, selle töötegijatel ja liikmetel on seaduslik õigus esindada Piibli seisukohti abielust ja seksuaalsusest. Sellepärast võib öelda, et kui Soome peaprokurör on mitmel korral alustanud Räsäneni tegevuse uurimist, siis on uurimise all terve praegune luterlik kirik, teisisõnu – selle esindatav normatiivne arusaam. Tegemist ei ole pisiasjaga. Sellepärast tuleks avalikus arutelus ja ülekuulamistel pöörata tähelepanu asjaolule, et võimalik kohtuotsus puudutab ühtlasi kogu kiriku ametlikku seisukohta. Kahtlemata on sellel mõju luterliku kiriku positsioonile Soome ühiskonnas.
Tõlkinud Illimar Toomet
Tõlgitud Timo Eskola blogist. Autor on Soome Teoloogilise Instituudi ja Helsingi ülikooli dotsent.
