Sallivust on üldiselt peetud positiivseks nähtuseks. See tähendab, et ei minda närvi, kui keegi on pisut teistsugune, mõtleb teistmoodi või esitab lausa poliitilisi nõudmisi maailma muutmiseks viisil, mis mulle ei meeldi. Eks saavad pluralistlikus ühiskonnas sellisedki asjad lihtsalt olla.

Sallivus kasvab moderniseerumisega, osutavad ulatuslikud rahvusvahelised uurimused. Pärast niinimetatud ellujäämisväärtusi on inimestel võimalik panustada ka enda väljendamisse või lihtsalt hedonismi, kuidas kellelegi meeldib. Kelle asi oleks selle üle kohut mõista?

Nõnda tunnistab mõjukas World Values Survey, mis teisalt küll ei tõesta ega saagi tõestada, et taolisel arengul võib olla ka varjukülgi. Kõige ilmsem neist on sündimuse langemine ning see ei ole lihtsalt hinnangu küsimus. Me näeme seda kõikides riikides, kus moderniseerumine on jõudnud piisavalt kaugele.

Tundub loomulikuna, et iga haritlane pöörab sellele tähelepanu. Puudutab see ju kogu ühiskonna eksistentsi aluseid. Kusagil ei ole küll kirjutatud, et just läänelik, modernne ja ratsionaalne ühiskond peaks selles maailmas – ega ka mujal – valitsema. On ju ka alternatiive.

Igatahes selle uue ja ohtliku olukorra tekkimise põhjuseid võib pidada ilmselgeiks. Tegemist on uue arusaamaga paarisuhte tekkest ja perekonnaelust.

Isegi Soome kaitsejõudude välipiiskop märkis oma blogikirjutises, et meie elutoas elab jõehobu [viide Tommy Hellsteni raamatule «Jõehobu elutoas», mis kõneleb kõigile teadaolevast probleemist, mille puhul kõik teevad näo, et ei tea midagi]. «Ta väitis oma tekstis, et tuumperekonna, abielu, abikaasadevahelise truuduse ning inimeste jagunemise meesteks ja naisteks õõnestamine on vähemalt osaliselt sündivuse langemise põhjuseks,» räägib Soome rahvusringhääling YLE tuginedes Soome teabeagentuurile STT. Algset blogiteksti pole ma näinud, nagu ilmselt ka teisedki, kes seda kommenteerisid, mis on muidugi absurdne.

Seega, välipiiskop kirjutas blogipostituse, mis avaldati kirikule kuuluval veebilehel. Ta ei avaldanud mingit entsüklikat ega astunud üles Jumala volitatud hingekarjasena. Blogis esitas ta mõtteid, mida oli pisut julge tsitaadiga Veikko Huovinenilt pööratud humoorikasse võtmesse. Positiivse näitena perekonnaelust ja juurdekasvust esitas ta moslemikogukonda.

Nojah, siin polnud abi isegi progressiivsest viitest. Meie monomaania kütkes olev haritlaskond kruttis end viimse piirini ning algatas väärate seisukohtade vastu ehtsa poriloopimiskampaania.

Kuivõrd me elame pluralistlikus ühiskonnas, ei ole ühelgi seisukohal absoluutset riigivõimu või riikliku sunniaparaadi toetust. Me peame lähtuma eeldusest, et kõigil on samasugune õigus oma arvamusele.

Seekord juhtus aga nii, et kirjutaja kahtlus seosest sündimuse languse ja eespool nimetatud nii-öelda intellektuaalse suundumuse vahel on nii selgelt põhjendatud, et kui sa seda ei tunnista, siis peaksid veenvalt tõestama vastupidist.

Selles marus, mis puhkes, on raske leida raasukestki mõistust. Küll aga leidub suures koguses äärmist solvumist või solvumise teesklemist: üks ütleb, et kõik seksuaalsed orientatsioonid on samaväärsed ning teine laulab sellele kaasa, kolmas kirjeldab hõõguva kirega homoseksuaalsuse uut imidžit: homo annab alati kiusajatele lõuga… Eks igaüks kirjutab nõnda, nagu tema haridustase võimaldab, aga loomulikult ikkagi asjast.

Teadaolevalt ei kirjutanud Särkiö oma blogis mitte midagi mitte ühegi ennast seksuaalselt määratleva inimrühma väärikusest ega pakkunud välja ka sunnivahendeid naiste kõrvaldamiseks avalikust elust ega ka midagi muud sellesarnast. Sünnitustalgusid ta küll soovitas, aga tema pole ainuke, kes nõnda on rääkinud. Mäletatavasti on seda välja pakutud päris kõrgel poliitilisel tasemel [nt Soome sotsiaaldemokraatide juht Antti Rinne].

Tekkinud sotsiaalmeediatormi intellektuaalne tase on lihtsalt masendav ning seda ei paranda kaitsejõudude ega ka kiriku esindajate kommentaarid küll kuidagi. Seksuaalvähemuste inimväärikusel pole asjaga mingit pistmist ning ammugi mitte armee võrdõiguslikkuse edendamise programmiga ning küllap nende institutsioonide esindajad said sellest isegi aru. Aga lugejad ilmselt mitte.

Norimine selle üle, et perekonna lammutamine ja rahvastiku juurdekasv ei ole üheaegselt võimalik, on täiesti infantiilne. See lihtsalt ei ole võimalik, sõltumata sellest, kui kõrgelt me väärikas eas vallalisi või homosid ka hindaks. Rahvastiku juurdekasv on võimalik üksnes tehes suhteliselt palju lapsi. Selle aritmeetilise põhitõe pärast pole mõtet krokodillipisaraid valada.

Välipiiskopi arvamusvabaduse piiramiseks toodi isegi põhjendusi, et ta on ju veel ametis ning tööandjal on õigus teha piiranguid tema seisukohtade väljendamisel… Need võivad näiteks kahjustada avalikku kuvandit. Aga mis saab, kui keegi solvub? Ja võrdõiguslikkuse programm – kas keegi tohib sellele dokumendile vastanduda või öelda midagi, mida võidakse nõnda tõlgendada?

Tundub, et need mõisted on meie would be-haritlaskonnal päris sassi läinud. Sallivus ja arvamusvabadus kehtivad vaid teatud arvamuste kohta.

Seda on võinud näha juba mõnda aega, aga seda, kuhu me oleme jõudnud, võib ära tunda esitatavate «argumentide» tasemest. Veel kümme aastat tagasi poleks taoline infantiilsus olnud võimalik.

Siin on taas vaja sõnavabaduse mõjukaid kaitsjaid, mitte pelgalt oma institutsiooni kalkuleerivaid apologeete. Alati võib esitada ka vastuväiteid, kui Särkiö järeldustega rahul ei olda.

Karm tõde on aga see, et olles lugenud kümneid nutulaule, ei leidnud ma mitte ühestki intellektuaalset komponenti.

Mida taoline lapsik virin tegelikult ütleb? Miks olematul põhjusel nii suur hala? Mida see ütleb demokraatia ja sallivuse tuleviku kohta?

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Timo Vihavainen on Helsingi ülikooli emeriitprofessor. Temalt on eesti keeles ilmunud raamat «Äratuskell õhtumaadele»