Maarja taevassevõtmist ei tule mõista nõnda, nagu ta ei olekski surnud. Vastupidi, me võime olla kindlad, et Maarja, kes järgnes oma Pojale kõiges, läks läbi ka surmast. Kuidas oleks ta võinud käia teist teed kui Jeesus? Kuidas oleks Jumal keelanud talle seda, mida on vagalt oodanud kõik pühakud: et nad võiksid saada Tema surma sarnaseks (Fl 3:10)? Surm on küll patu tagajärg, kuid Jeesus tegi sellest veel viimase võimaluse. Alates sellest, kui Jeesus hüüdis valju häälega: «Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46), on kristlik surm olnud viimane, kõikehaarav pühendumistegu. Surmahetkel saab inimene võimaluse võtta kokku kogu oma elu ja anda selle lõplikult Jumalale. Surm on nagu tõotus, mis antakse mitte sõnade, vaid teoga, «surmtõsiselt» ning milles tõotatakse kuuluda igavesti Jumalale. Võime olla kindlad, et Maarja ei jäänud sellest viimsest võimalusest ilma.

Sellepärast võibki Maarja meile suremist õpetada. Ennekõike võime õppida, et inimene võib suremise oskust harjutada kogu oma eluaja. Maarja jätkuv «jah» oli jätkuv loobumine iseendast ja minek «Isa juurde» (Jh 14:28), mis on kristliku surma definitsioon. Kui inimene on oma eluajal lugematuid kordi surnud, siis see, mida nimetatakse «surmaks», muutub «taevassevõtmiseks». Võibolla see ongi kõige olulisem, mida me saame Maarja taevasse võtmisest õppida.

Taevasse võetud

Kirik usub, et taevasse võeti Maarja ihu ja hing, see tähendab kogu tema olemus. Ka Jeesus ei jätnud surres oma ihu hauda ega naasnud Isa juurde üksnes vaimuna, vaid Ta võttis oma ihu Jumala igavesse kirkusesse. Nõnda läks ka Maarja ihu taevasse. Surnuist ülestõusnuna ütles Jeesus jüngritele: vaimul ei ole ju liha ega luid (Lk 24:39), ning Maarja ütleb meile täpselt sama: ma ei ole mitte vaim, vaid inimene, nagu sinagi – ja ma olen taevas.

Küsimus surmajärgsest elust on vaevanud inimkonda alates algusest. Mis toimub inimesega pärast surma? Kas tema surmaga on kõik täielikult lõppenud? Kas ta polegi midagi enamat kui vaid mingil hetkel silmapiirile ilmunud olend, kes kohe pärast seda kaob? Või, nagu väidavad mõned Aasia usundid, on tema saatuseks elada mitmeid kordi, kuni ta viimaks vajub jumaluse kõiksusesse? Või vabaneb inimene surres oma ihust ja elab pärast seda üksnes vaimuna? Kiriku õpetus Maarjast esitab meile konkreetse arusaama surmajärgsest elust. Maarja isiksusest ei läinud midagi kaotsi, vaid kogu tema olemus läks taevasse. Vana mitte ei hävine, vaid muutub. Maarja on ja jääb igavesti inimeseks, kuid kirgastatud inimeseks.

See ei puuduta ainult Maarjat. Uue inimkonna emana tunnistab ta sellest, mida me kõik võime loota. Iga inimene, kes sureb Jumalat armastades, võetakse taevasse; mitte ainult osa temast, vaid terve inimene.

Kas meid paneb imestama, et taevasse võeti mitte ainult Maarja hing, vaid ka ihu? Tema oli ju kõik ohverdanud Jumalale. Ingli ilmumise hetkel andis ta oma ihu Püha Vaimu käsutusse ja kui Vaim tuli tema peale, sai sellest Jumala tempel. Vaim toimis temas kogu eluaja ja ka siis, kui ta elu lõppes. Vaimu vastupandamatu vägi haaras temast kinni ja otsekui jumalikus tormituules tõmbas ta taevasse. Meenub prohvet Eelija, kes võeti tulistesse vankritesse ja tõusis tuulepöörises taevasse (2Kn 2:11). Aga meiegi ihu on Jumala käsutuses ning Püha Vaimu tempel (1Kr 6:19), meiegi ihu saab pühitsetud sakramentidest ja eelkõige ühendusest Kristuse ihu ja verega. Sellepärast ka meie ihu võetakse kord taevasse. Jumalale ohverdatust ei lähe midagi kaotsi, vaid kõik võetakse kaasa ja muutub.

Uus lähedus

Maarja taevassevõtmine ei tähenda, et ta oleks rännanud mingile kaugele maale. Me eeldame, et taevas on «üleval». Me laulame: «Au olgu Jumalale kõrges». See ei ole vale, kui peame meeles, et sellised kujutlused ei väljenda kogu tõde. Taevas ei ole mingi koht teisel pool maailmakõiksust, vaid see on dimensioon, mida me ei suuda oma maiste meeltega tajuda. Ehkki Maarja võeti taevasse, ei läinud ta meie juurest minema. Vastupidi, just nõnda tuli ta veel sügavamalt maailma.

Olles surelikus ihus oli Maarja aja ja ruumiga piiratud. Ta ei saanud viibida korraga enam kui ühes paigas. Elades pärast Jeesuse ülestõusmist surnuist Johannese juures palvetas ta väsimatult noore kiriku eest, kuid ta ei saanud olla koos apostlitega, kui need läksid kuulutama evangeeliumi. Aga kui ta võeti taevasse ning kogu tema olemus, seega ka tema ihu kirgastati, kadusid kõik piirid. Kirgastatud ihul ei ole selgeid piire. See võib samaaegselt viibida mitmes kohas ja saada oma proportsioonidelt lausa kosmiliseks. Maarja maapealse elu piiratud lähedus muutus: pärast taevasse võtmist on ta kõikjal ligiolev.

Igal pool, kus me oleme ja kuhu me läheme, on Maarja alati ja kõikjal meie juures. Ta täidab kogu maailmakõiksuse. Ta on riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas (Ilm 12:1). Kui me päeval tänaval või töökohal viibides palvetame «Ole tervitatud, Maarja», siis ei räägi me tühjusesse. Maarja on alati ligi. Me võime tunda suurt rõõmu, märgates, et Maarja taevassevõtmine, mis tundus teda kaugele eemale viivat, tõi tegelikult ta meile väga lähedale. Taevasse võetuna on ta keset meie elu.

Samas ärgem arvakem, et taevas naudib Maarja segamatut rahu. Maarja osaleb valguse ja pimeduse vahelises võitluses nii kaua, kui see kestab. Me teame, et Jeesus elab aina selleks, et meie eest paluda (Hb 7:25) ja et Ta valmistab meile asemeid (Jh 14:2). Kuid Ta ei tegutse ilma abiliseta (vrd 1Ms 2:20). Ka taevas on Maarja elu sisuks Poeg ja Tema töö.

Kiriku taevassevõtmine

Taeva ja maa vahel on alati püsinud salapärane pinge. See ilmneb juba Piibli esimestest sõnadest: Alguses lõi Jumal taeva ja maa (1Ms 1:1). Jumal elab taevas, maa on aga inimeste elupaik. Jumal ei kavandanud nende vastandlikkust küll nii suureks, kui see sai. Me loeme ju, et Issand Jumal käis paradiisis õhtujaheduses sinna ja tänna (1Ms 3:8). Kuid pattulangemise tõttu tekkis taeva ja maa vahele «suur kuristik» (vrd Lk 16:26).

Aga kui aeg sai täis, astus Jumal alla maa peale. Tema tulek muutis taeva nähtavaks ja tajutavalt maa peal ligiolevaks. Kes on näinud mind, see on näinud Isa (Jh 14:9). Jeesus oli taevas meie keskel; Tema oli «sina», kes võib armastada ja keda võib armastada. Ta suri inimeste eest ning Tema surres oli ka taevas kadunud. Ta astus maapõue (Mt 12:40), et minna asjade peidetud juurteni, ning Ta läks oma Isa juurde, et omakorda tõmmata endaga kaasa kogu maa. Jeesus ei läinud taevasse üksi, vaid kogu maa tõmmati taevasse.^[1]

Sellepärast on meie igatsusel taeva järele eriline omadus – me ei igatse midagi sellist, mis alles tuleb, vaid me igatseme seda, mis on juba olemas, ehkki me ei näe seda, kuna meie silmad on kaetud. Taevasse minnes võttis Jeesus meid kaasa ning sellepärast oleme me taeva kodanikud (Fl 3:20). Sellepärast oleme me maa peal võõrad ja majalised (Hb 11:13).

Põhimõtteliselt me juba oleme läinud taevasse; kuna me aga ei ela kristlastena kogu südamega, siis oleme praktikas taevast veel kaugel. Siiski pole see põhimõte pelgalt mõttekonstruktsioon, sest Maarjas sai see konkreetseks reaalsuseks. Maarja taevassevõtmine on ka meie taevassevõtmine. Maarja esindab ju kogu kirikut ning viimselt kogu inimkonda. Kui kirik laulab pühapäeva vespril: Talle pulmad on tulnud ning Tema naine on ennast seadnud valmis (Ilm 19:7), siis see naine, mõrsja on nii Maarja kui kirik. Maarja ja kirik on lahutamatud. Kui Maarja võeti taevasse, siis mõrsja ühines peigmehega ja algas taevane pulmapidu. Mõrsja igatseb Peigmeest nii kannatamatult, et ta ei saa oodata aegade lõpuni. Ka Peigmees igatseb mõrsjat: Ma tahan, et teiegi oleksite seal, kus olen mina (Jh 14:3). Ta ei taha pulmi enam kauem oodata: kõik on valmis, tulge pulma! (Mt 22:4). Maarja taevassevõtmise kaudu oleme me tulnud. Pulmapidu ei toimu kusagil tulevikus, vaid see on tegelikkus juba nüüd.

Me saame veelkord näha, et Jumal laseb meil juba ette kogeda seda, mille saame lõpus. Jumal ei saa oodata. Ta toimib nõnda, et isegi kui lõplik täitumine võtab kaua aega, on see teatud moel siiski olemas juba algusest peale. Ristimises sureb inimene patule ja tõuseb veest uue looduna, täidetuna jumaliku eluga. Ta püüab kogu elu elada selle tegelikkuse kohaselt, mis oli olemas algusest peale. Euharistia on taevas maa peal: ajalik inimene saab selles toiduks inglite rooga. Jumal viib alati kõik asjad lõpule, meil aga kulub kogu eluaeg, enne kui mõistame, et kõik on valmis. Jumal paneb eesmärgi kaasa juba alguses. Eesmärk pole üksnes viimane, vaid see on ka esimene. Ilmutusraamatu kirjeldus taevast vastab jutustusele paradiisist. Kõik Piiblis kirjutatu – esimesest leheküljest viimaseni – ning kõik inimkonna võitlused ja sündmused ajaloo algusest lõpuni on vaid püüe ühineda selle tegelikkusega, mis oma peamistes joontes on alati olemas olnud.

Meil pole vaja taotleda midagi sellist, mida veel pole. Pigem võime puhata selles, mille oleme juba saanud. Taevane Jeruusalemm on reaalsus juba praegu; mitte ühekülgselt maskuliinsena (Kristuse taevasseminemise tõttu), vaid täielikult inimlikuna, mehena ja naisena. Alates Maarja taevassevõtmisest oleme teatud mõttes juba jõudnud eesmärgini, mille poole me kõik püüdleme.

Dogmaks kuulutamine

Paavst Pius XII kuulutas 1. novembril 1950 Maarja taevassevõtmise dogmaks; teisisõnu: kogu selle meelevallaga, mis paavstil on kogu kiriku karjasena, kuulutas ta, et Maarja taevassevõtmine on Jumala ilmutatud usutõde. Eelnevalt piiskoppide arvamust küsides oli neist 98 protsenti pidanud dogmaks kuulutamist võimalikuks ja kohaseks. Paavst viitas Esimese Moosese raamatu salmile 3:15. Kirik on traditsiooniliselt tõlgendanud seda Maarja täieliku võiduna saatana üle (Vulgata: Ipsa conteret caput tuum – tema purustab su pea). Lisaks viitas paavst evangeeliumidele, milles Maarjat kirjeldatakse siiralt üheks saanuna oma Pojaga. See ühendus ei saanud piirduda üksnes maisega, vaid pidi ilmnema Maarja taevalikus elus.

Need piibellikud tõendid oleksid iseenesest ebapiisavad, kui Maarja taevassevõtmine poleks juba mitmeid sajandeid olnud kiriku üldiselt tunnustatud usutõde. Maarja taevassevõtmise püha on peetud alates 8. sajandist. Kirik teab, et Püha Vaim juhatab teda vähehaaval «kogu tõesse» (Jh 16:13). See tõde on palju suurem, kui mõni seda märkabki, lugedes pinnapealselt üksikuid tekste. Jättes Jumala sõna meelde ja mõtiskledes selle üle oma südames (Lk 2:19) mõistab kirik vähehaaval tõde üha sügavamalt. Jumala sõna on nii uurimatu, et selle rikkuse nähtavaks tegemiseks vajatakse kogu kiriku sajanditepikkust mõtiskelu.

Paljud küsivad, kas 1950. aasta dogma on kirikule tekitanud rohkem kahju kui kasu. Kas pole sellest saanud uus takistus kirikute ühinemisele? Võimalik, et see nii ka on. Aga dogmaks kuulutamist võib näha ka teisest aspektist. Võibolla andis Jumal nii-öelda viimasel minutil, just enne seda, kui kogu inimkond – ja koos sellega ka kirik – sattus oma ajaloo kõige raskemasse kriisi, kirikule veel viimase võimaluse, mille abil ta võis selgemalt kui iial varem meenutada inimese suurt väärtust. Maarja taevassevõtmine näitab, milliseks Jumal on inimese kavandanud ja mida Ta on inimese jaoks valmistanud. See, kes vaatab Maarjale, teab, et kõigest hoolimata on inimesel tulevik. Ta mõistab, et erinevalt meie arusaamast pole tulevik ja olevik erinevad asjad, vaid saladuslikul viisil need põimuvad kokku. Me ei saa jätta mõtlemata Maarjale, kui me loeme Pauluse sõnu: Keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, aga keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka kirgastanud (Rm 8:30). Aga apostli sõnad puudutavad meid kõiki. Maarja avas tee ning elab nüüd kirgastatuna ihu ja hingega taevas. Sellepärast on ka meie kirkus juba alanud. Tema kirkus on meie kirkus: Sina Jeruusalemma uhkus, sina Iisraeli suur rõõm, sina meie rahva suur kuulsus (Ju 15:9).

Katkend Wilfrid Stinisseni raamatust «Maarja Piiblis ja meie elus», ilmunud esmalt veebilehes Meie Kirik (2010–2011) ja trükis 2016. a. Tõlkinud Illimar Toomet, toimetanud Veiko Vihuri

[1] Vrd Hans Urs von Balthasar, Das Betrachtende Geber, Johannes Verlag, Einsiedeln, 1965, lk 243–245.