Läti Evangeelne Luterlik Kirik langetas otsuse liituda konfessionaalsete ja konservatiivsete luterlike kirikute koostööorganisatsiooniga, mis kannab nime Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (International Lutheran Council). 6. augustil toimunud Läti luterliku kiriku sinodi 219 liikmest toetas liitumist ILC-ga koguni 210 liiget.
Samal koosolekul otsustati ka lahkuda luterlasi ja kalviniste (reformeerituid) ühendavast Leuenbergi osaduskonnast (praeguse nimega EKOE ehk Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas) – seda otsust toetas 198 saadikut.
Läti luterliku kiriku sinodi otsus lahkuda EKOE-st ja liituda ILC-ga on kutsunud esile murelikke reaktsioone liberaalsetest kirikuringkondadest.
Põhja-Saksa luterliku kiriku piiskop Kristina Kühnbaum-Schmidt väljendas Läti kirikukogule saadetud tervituses kahetsust, et Läti kiriku rahvusvaheliste suhete üle otsustati koosviibimisel, kuhu ei olnud kaasatud väliskülalisi.
«Me küsime endalt seetõttu, kuidas saab selliste otsuste korral jätkata parnersuhet, kuna mõlemad otsused raskendaksid või tühistaksid tähtsaid ühiseid puutepunkte,» märkis Kristina Kühnbaum-Schmidt.
Väljaande Kotimaa teatel ütles Luterliku Maailmaliidu peasekretäriks valitud EELK vaimulik Anne Burghardt, et nüüd tuleb selgitada, mida tähendab Läti luterliku kiriku üheaegne kuulumine Luterlikku Maailmaliitu ja Rahvusvahelisse Luterlikku Nõukogusse.
Burghardt rõhutas, et kommenteerib asja eestlasena, mitte LMLi ametliku esindajana, ning lisas, et pole veel kuulnud lätlaste põhjendusi oma otsusele. Kuigi Eesti ja Läti luterlikud kirikud on naabrid, ei ole suhted kahe kiriku vahel olnud Burghardti hinnangul kuigi lähedased.
Luterlik Maailmaliit on väljendanud ka ametlikult muret selle üle, milliseid võivad olla Läti kiriku otsuse tagajärjed suhetele Läti kiriku ja LMLi vahel.
148 liikmeskirikuga Luterlik Maailmaliit peab end luterlaste osaduskonnaks, mis tugineb pühakirjale, oikumeenilistele usutunnistustele ning Augbsurgi usutunnistusele ja Martin Lutheri väikesele katekismusele. Selles annavad tooni suured liberaalsed Euroopa ja Ameerika luterlikud kirikud.
Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu on aga pigemini koostööorganisatsioon, mille liikmeskirikud on konservatiivse suunitlusega konfessionaalsed luterlikud kirikud, kus näiteks naispastorite ordineerimine või homopaaride õnnistamine ei tule kõne allagi.
ILC suurim liikmeskirik on USAs tegutsev paari miljoni liikmega Missori Sinod. Soomest kuulub sellesse Juhana Pohjola näol äsja uue piiskopi saanud paari tuhande liikmega Misjonipiiskopkond. Paarisaja tuhande liikmega Läti luterlikust kirikust saab liitumisel üks suuremaid ILC liikmeskirikuid.
Läti kiriku ajalugu uurinud Helsingi ülikooli kirikuajaloo emeriitprofessor Jouko Talonen tõdeb, et lätlastel on aeg-ajalt tekkinud pingeid suhetes Luterliku Maailmaliiduga.
«Läti kiriku teoloogiline areng pärast kommunismi kokkuvarisemist ei ole Genfi [seal asub LMLi peakorter] rõõmustanud. Küsimus on üsna põhimõttelistes teoloogilistes erinevustes, eriti piibliteoloogilistes lähtekohtades, mis seejärel kajastuvad kirikute erinevates otsustes,» ütles Talonen väljaandele Kotimaa.
Pigemini liberaalsetele lääne kirikutele orienteeritud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on nii Luterliku Maailmaliidu kui EKOE liige ja ei tee koostööd ILC või Missouri Sinodiga. Siiski leiavad regulaarselt aset Balti luterlike piiskoppide kohtumised.
2006. aastal saatsid Eesti, Läti ja Leedu luterlikud piiskopid homopaaride õnnistamise küsimuses ühise kirja Luterlikule Maailmaliidule ja Rootsi Kirikule, 2010. aastal aga koostasid pöördumise abielu ja homoseksuaalsete suhete praktiseerimise kokkusobimatuse teemal.
