Johannese 11:1–44
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Ma olen pannud tähele, et oht minu lähedaste elule tekitab minus suuremat hirmu kui minu enda saatus. Nii mõnigi võib küsida, kas siis on midagi hullemat kui enda surm? Küllap on, sest armastatud inimese kaotus on kindlasti valusam kui enda surm. Keegi on öelnud, et mure või südamevalu on hind, mida maksame armastuse eest.
Leinast põhjustatud südamevalu on tuttav kõigile, kuna surm on kõikehaarav. Isegi laulatusel tuletatakse seda meelde sõnadega „kuni surm teid lahutab.“ Paraku peame teadma, et meil kõigil tuleb ükskord lahkuda oma armsamatest, usaldades nii nemad kui ka lõpuks iseendid Jumala kätesse. Sellepärast Jumal kõnetabki meid. Isegi leina ja surma karmis vaikuses ei jätta Ta meid üksi.
Kui sa tähistad sel aastal oma pulma-aastapäeva üksinda, siis tea, et Issanda lohutussõnad kuuluvad sulle. Kui sa kaotasid oma lähedase õnnetuse läbi, kui sa oled näinud mõnda haigust lähemalt kui oleksid soovinud, kui su unistused on maetud koos lähedase kirstuga, siis peaks tänane evangeeliumitekst just sind puudutama.
Täna tahan teile tutvustada perekonda, kes – sarnaselt paljudega meist – elas üle oma lähedase kibedat kaotusevalu, kuid lõpuks siiski koges eluandvat lootust Jeesuses Kristuses. See perekond oli väga armas Jeesusele. Teistes evangeeliumites räägitakse, et Jeesus oli sage külaline Maarja ja Marta kodus. See oli koht, kus Ta võis rahulikult puhata. Kuid nüüd oli sinna majja tulnud mure. Maarja ja Marta vend Laatsarus oli haige. On tuntud tõde, et kui kodus on haige inimene, siis kogu su elukorraldus muutub. Kõik muu jääb tahaplaanile, sest haige eest hoolitsemine neelab suure osa sinu ajast ja energiast. Kas see meeldib sulle või ei, sa tunned vastutust oma lähedase elu eest.
Samas, sellises olukorras kaob su uhkus ja eneseusaldus ja sa hakkad mõistad kuivõrd sõltuvad oleme Jumalast. Sa võid küll võidelda välise ründajaga, kuid mida teha näiteks vähkkasvajaga või kuidas sa võitled puuduliku südamega. Taolistel kordadel tunned end abituna ja sa ei oska teha muud kui palvetada haige eest.
Jeesuse jünger ja evangelist Johannes teab öelda, et Laatsarus oli Jeesuse sõber. Vaatamata sellele, et Jeesus armastas Laatsarust, jäi too siiski haigeks. Jeesuse armastus ei teinud teda immuunseks selle maailma karmi tegelikkuse suhtes. Keegi on öelnud, et Jumala armastus ei ole hellitav, vaid täiuslikkusele viiv armastus. Tõsiasi, et Jumal armastab meid ja meie armastame Teda, ei anna meile mingit tagatist, et oleksime kaitstud elu probleemide, kannatuste ja valu eest. Üle kõige Jumal armastab oma Poega, aga siiski lasi Tal kannatuse karika põhjani juua, lasi kogeda risti häbi ja valu. Me ei tohi iial mõelda, et armastus ja valu peaksid välistama teineteist. Kristlaseks olemine ei päästa meid eluraskustest ega ihulisest surmast.
Paljud võivad imestunult küsida, miks Jeesus viivitas kaks päeva oma haige sõbra juurde minekuga. Marta heidab Jeesusele hilinemist ette, öeldes: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.“ Tagantjärgi tark olles võib öelda, et Jeesus ei kiirustanud, kuna Tal oli midagi suuremat plaanis.
Küllap oled oma elus märganud, et sinu ja Jumala ajakavad ei lange tavaliselt ühte. Sa palud tervenemist, aga möödub kuu enne kui natukenegi ennast paremini tunned. Sa istud haige voodiääres ja palud, et Jumal säästaks teda, et kannataja leiaks leevendust, kuid vastus võib saabuda alles aasta pärast või ei saabu mitte kunagi. Nii ka Marta ja Maarja ootasid vastust, kuid seda ei tulnud. Nende haige vend suri.
Surm on tõsiselt raske asjaolu. Ei ole kunagi kerge kaotada inimest, keda armastad. Olgu see pika ja kurnava haiguse või õnnetusjuhtumi tagajärjel – surm on igal juhul raskesti vastuvõetav. See on sellepärast, et surm viib ära märkimisväärse osa sinu elust. Sa matad koos ärakutsutuga osakese endast. Mida lähedasem oli suhe, seda sügavam ja valusam on lahkumine. Vahel võib lein väga pikaks venida. Kui oled näiteks 40 aastat olnud abielus, siis võtab aastaid, enne kui abikaasa kaotusest toibud, ja vaevalt et lõpuni keegi sellest üle saabki.
Need, kes on õppinud tundma leina olemust, teavad öelda, et sellel protsessil on viis arenemisastet.
Esimene on vapustus. Kaotuse reaalsus ei ole siis veel kohale jõudnud. Sa toimetad automaatselt oma tegemisi jättes kõrvalseisjale mulje nagu omad kontrolli olukorra üle, aga tegelikult oled sa lihtsalt šoki seisundis.
Järgmine aste on eitamine. Sa lihtsalt ei usu, et midagi niisugust võis juhtuda. Sa mõtled, et iga hetk tuleb ta uksest sisse ja küsib, kas õhtusöök on juba valmis.
Järgmine aste on viha. Sa oled pahane arstide peale, kuna arvad, et nad ei andnud endast parimat sinu lähedase elu eest võitlemisel. Kui tegu on õnnetusjuhtumiga, siis oled vihane inimeste peale, kellel sinu arvates lasub vastutus juhtunu pärast. Vahel võib leinaja olla vihane isegi Jumala peale. Miks Jumal lasi sellel juhtuda? Kui Jumal on armastus, siis miks Ta lasi mu lapsel surra?
Kui viha on lahtunud, tuleb asemele depressioon. Südamevalu ei ole enam nii tugev, aga see ei ole veel kuhugi kadunud. Käed ei tõuse midagi tegema, miski ei huvita sind, hinges on tühjus ja üksildus. Elu tundub vähe väärt elamiseks.
Leina viimane aste on uue olukorra omaksvõtt. See võib võtta aega paar aastat või isegi rohkem. Aeglaselt ja valuliselt võtad sa vastu lähedase kaotuse kui elu ühe osa ja pöördud tasapisi tagasi normaalse elu rüppe. Paraku sinu elu ei ole enam kunagi sama, mis oli varem, ja ega sa ise kah ei ole enam sama, kes varem. Raske kaotus on jätnud igaveseks oma pitseri su hingesse.
Johannes kirjutab, et palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast. Eks inimene on seda alati teadnud, et jagatud koorem on poole kergem. On hea kui sul on sõpru, kes lohutavad sind raskel ajal, kuid nende abi on piiratud. Ühel hetkel nad lähevad koju ja sa seisad tühjas majas silmitsi oma kurbusega.
Suurepärane kristlik kirjanik C. S. Lewis kirjutas päevikusse pärast oma naise surma: „Ma vajan Kristust. Ma ei taha kedagi Tema asemel, ma vajan Kristust ennast.“ Ka Marta ja Maarja vajasid Jeesust, ja lõpuks Ta saabus. Ma usun, et Jeesus viivitas tulekuga teadlikult neli päeva, näidates sellega, et Tema eesmärk ei ole ära hoida meie ihulist surma. Laatsaruse surnuist ülesäratamisega Ta näitas väga selgelt, milleks Ta on tulnud ja millised on Tema volitused. Küllap on raske leida paremat tõestust Tema sõnadele: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“
Aastaid tagasi juhtus ühe mu tuttava vaimulikuga eriskummaline lugu. Ühel kirstupaneku talitusel ärkas surnu üles. Küllap ta oli nii öelda varjusurmas. Pärast seda juhtumit oli kolleegidel hea teravmeelitseda, öeldes, et ärgu keegi enam seda vaimulikku matusele kutsugu, kuna too keerab korraliku matuse untsu.
Küllap mõni võib mõelda seda ka Jeesuse kohta ja hoidub Jeesust kohale kutsumast. Minu arust pole mõtet karta, et Issand kedagi surivoodilt või hauaäärelt üles äratab. Usun, et Laatsaruse surnuist ülesäratamise näide räägib meile hoopis viimsest päevast ja tunnist, mil kõik kuulevad Kristuse häält. Paulus ütleb oma kirjas tessalooniklastele: „Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peainglihääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühteviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“
Siit maailmast lahkunud lähedaste hingedele mõeldes võib sul olla kasu mõnest praktilisest soovitusest, mis aitavad leevendada leina või saada üle lähedase inimese kaotuse hirmust.
Esiteks, veeda nii palju aega kui võimalik inimestega, keda sa armastad, sest võib olla homme neid ei ole enam sinu kõrval.
Teiseks, ära häbene olla leinaajal kurb. Johannes ütleb, et Jeesus nuttis Latsaruse haual. Sa ei pea käima ringi naeratusega näol, öeldes: „Ma tean, ta on nüüd taevas.“ Kui su hingel on valus, siis ära varja seda, ole oma tunnetes aus.
On õige olla kurb, kuid pühakiri lisab, et sa ei kurvastaks nii, nagu need, kellel ei ole lootust. Kristlastena tunneme leinas lohutust, sest Jumal täidab meie kurbuse suure lootusega. Ta lubab, et kohtume taas oma usus lahkunud armsamatega. Ta tõotab meile ülestõusmist ja igavest elu.
Sa võid surnud hingede pärast nutta, aga ära lange meeleheitesse. Valu ja võitluse rajalt on nemad jõudnud rahumaale. Sa ei jõua ära imestada, miks Jumal kutsus nad ära, aga nemad ei imesta, sest teavad, et on nüüd kodus.
Ja viimaks mõista, et sa ei ole kunagi üksi. Nii nagu Jeesus kurvastas koos Marta ja Maarjaga, nõndasamuti kurvastab Ta koos sinuga. Ta teab, millest sa oled läbi käinud ja mida sa tunned. Ta ei jäta sind kunagi üksinda. See on minu kindel veendumus, et kui sa otsid Jumala lähedust igapäevases elus, siis ka kurbuses sa tunned Tema erilist puudutust, mis leevendab valu ja kuivatab pisarad ning aitab sul usaldada oma kallid surnud hinged Tema hoolde. Aamen.
