Briti referendum 23. juunil (Brexit) kinnitas ühe müüdi, nimelt rahvusriikide varemetele ehitatud “piirideta Euroopa” unistuse lõplikku kokkuvarisemist.
Euroopa projekt, mis käivitati 1992. aastal Maastrichti lepinguga, sisaldas eneses juba seda lagundavaid algeid. Oli täiesti illusoorne ette kujutada, et on võimalik teoks teha majandus- ja rahaliitu enne poliitilise liidu teokssaamist. Või veelgi hullem, eeldada, et on võimalik kasutada rahalist integratsiooni poliitiline ühinemise saavutamiseks. Ning lisaks, veelgi illusoorsem oli projekt jõuda poliitilise ühtsuseni inimesi ühise saatuse külge siduvate vaimsete juurte väljarebimise läbi.
Tänane Euroopa Liit – kristliku korra koletu eitamise projekt
Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis kuulutati välja Euroopa Ülemkogu poolt 2000. aasta detsembris Nizzas ja omandas juriidilise jõu 2009. aastal, lükkab mitte ainult tagasi igasugused viited Euroopa religioossetele juurtele, vaid kannab endas ka loomuliku ja kristliku korra koletut eitamist. Artikkel 21, mille jõul viiakse sisse “seksuaalsete orientatsioonide” mistahes vormis diskrimineerimise keeld, sisaldab eos ka homofoobiaks nimetatava käitumise kuriteoks kuulutamist ja homoseksuaalse pseudo-abielu legaliseerimist.
Põhiseaduse projekt, mille aastatel 2002–2003 töötas välja Euroopa konvent (põhiseaduslik konvent), lükati tagasi kahel rahvahääletusel – 29. mail 2005. aastal Prantsusmaal ja 1. juunil 2005 Hollandis. Kuid eurokraadid ei loobunud. Pärast kaks aastat kestnud “järelemõtlemist” võeti EL-i valitsusjuhtide poolt 13. detsembril 2007. aastal vastu nn Lissaboni leping, mis tuli ratifitseerida ainuüksi parlamentaarsel teel. Ainsas riigis, milles siiski rahvahääletus korraldati, nimelt Iirimaal, lükkas rahvas 13. juunil 2008 selle lepingu tagasi. Kuna hädavajalik oli alla kirjutanud riikide üksmeel, suruti Iirimaale peale teine rahvahääletus, mis väga tugeva majandusliku ja meedia surve abil tõi lõpuks soovitud positiivse tulemuse.
EL on oma lühikese elu jooksul muutunud ideoloogiliseks teatrilavaks
Oma lühikese eluaja jooksul on Euroopa Liit, võimetu määratlema ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, muutunud ideoloogiliseks teatrilavaks, mis märatseb ennast välja mitmesugustes resolutsioonides ja direktiivides, millega sunnitakse riikide valitsusi likvideerima traditsioonilisi väärtusi ja perekonda.
Euroopa Liidus on nüüd Suurbritannia vajutanud pidurit, et peatada Prantsuse-Saksa kavatsus luua “Euroopa superriik”. Samal ajal on aga seesama Suurbritannia vajutanud ka gaasipedaalile, et terves Euroopas läbi suruda oma “kodanikuühiskonna saavutusi”, abordist eutanaasiani, homoseksuaalide lapsendamisõigusest kuni geneetilise manipulatsioonini.
Selle moraalse aberratsiooniga on Inglismaal kaasnenud multikultuurilisuse hullus, mis kulmineerus esimese moslemist Londoni linnapea valimisega 2016. aasta mais. Kuid juba 2009. aastal kutsus tollane konservatiivist linnapea Boris Johnson üles kõiki Londoni elanikke vähemalt ühel päeval osalema islami paastukuu ramadaani pühitsemisel ning külastama õhtul mošeed.
Hiljuti polemiseeris Briti peaminister David Cameron USA presidendikandidaadi Donald Trumpi vastu ning ütles enda kohta “…proud of representing a country which is one of the most successful multi-racial, multi-faith, multi-ethnic countries in the world ”– “(olen) uhke, et esindan riiki, mis on üks edukamaid paljurassilistest, mitmeusulistest, paljurahvuselistest riikidest maailmas” (HuffPost Politics, 15. mail 2016).
Kes ei kaitse moraalseid piire, see kaotab õiguse kaitsta oma riigi piire
Brexit väljendab kindlasti teatud määral pika ajaloo ja traditsioonidega rahva uhkust. Kuid iga rahva identiteedi ja vabaduse vundament põhineb jumaliku seaduse ja loomuseaduse austamisele ning mitte ükski poliitiline samm ei suuda seda vabadust tagasi tuua maale ja rahvale, mis on selle kaotanud oma moraalse dekadentsi tõttu. Euroopa Liidule öeldud EI oli protestiväljendus ühe oligarhia ülbuse vastu, mis on usurpeerinud endale õiguse otsustada rahva arvamust küsimata ja vastuolus rahvaga, millised on selle rahva huvid. Tugevad võimud, mis määratlevad Brüsselis bürokraatlikke reegleid, on needsamad võimud, mis hävitavad Lääne ühiskonna moraalseid reegleid.
See, kes aktsepteerib LGBT-diktatuuri, kaotab õiguse nõuda oma Independence Day’d, kuna ta on juba loobunud oma identiteedist. Kes on loobunud kaitsmast oma rahva moraalseid piire, see kaotab õiguse kaitsta oma riigipiire, kuna ta on juba omaks võtnud “likviidse” käsitluse globaalsest ühiskonnast. Sellest vaatepunktist vaadates järgib Suurbritannia sedasama dünaamikat, mida Brexit ei suuda peatada, pigem kujutab see endast selles järjekordset etappi.
2017 – Londoni Suurlooži, kõikide loožide ema 300. aastapäev
Šotimaa on juba ähvardanud uue referendumiga Suurbritannia koosseisust lahkumise küsimuses ja Põhja-Iiri võib talle selles järgneda. Kui ka selle peale 90-aastane kuninganna tagasi astub, siis pole võimatu, et mõned Commonwealthi riigid võivad kuulutada end iseseisvateks. Keegi juba ütles, et kuninganna Elizabeth II krooniti küll Briti impeeriumi keisrinnaks, kuid ta võib surra Little England’i riigipeana. Sellise poliitilise lagunemise lõpptulemus võib olla Inglismaa vabariigiks kuulutamine.
2017. aastal tähistab oma asutamise 300. aastapäeva Grand Lodge of London (Londoni Suurloož), kaasaegse vabamüürluse ema. Vabamüürlus, mis 18. ja 19. sajandil kasutas protestantlikku ja deistlikku Inglismaad oma revolutsioonilise programmi levitamiseks maailmas, näib tänapäeval olevat otsustanud põhja lasta Inglise monarhia, mis kujutab endast üht viimast siiamaani üleelanud keskaegse korra sümbolitest.
NATO endine väejuht kuulutab romaanis 2017. aastaks ette tuumasõda
Pärast Brexitit võivad majandusliku ja sotsiaalse kriisi tulemusena puhkeda lagunemise ilmingud Kreekas; samuti Prantsusmaal, mille äärelinnu ähvardab džihaadina motiveeritud kodusõda; samuti Itaalias pidurdamatu immigratsiooni tõttu; kuid ka Ida-Euroopas, kus Putin on valmis ära kasutama Euroopa institutsioonide nõrkust, et võtta kontroll Ida-Ukraina üle ja avaldada sõjalist survet Balti riikidele.
Briti kindral sir Alexander Richard Shirreff, viimati kuni 2014. aastani NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhajata asetäitja (DSACEUR), kuulutab romaani vormis pealkirja all 2017. War with Russia. An Urgent Warning From Senior Military Command (kirjastus Coronet, London 2016) ette 2017. aasta mais tuumasõja puhkemist Venemaa ja Lääne vahel, ühel kuupäeval, mis peab katoliiklastele meenutama midagi väga konkreetset. Kuidas saab Fatima ilmutuse 100. aastapäeval unustada Neitsi Maarja sõnu selle kohta, et paljud rahvad hävitatakse ning et Venemaa on vahend, mida Jumal kasutab pattu mitte kahetseva inimkonna karistamiseks?
Lahkarvamused EL-i suhtes kriitiliste parteide vahel
Selliste väljavaadete ees on lõhenenud ka Euroopa konservatiivsed parteid.
Sellal kui Marine Le Pen Prantsusmaal, Geert Wilders Hollandis ja Matteo Salvini Itaalias nõuavad oma riikide väljaastumist Euroopa Liidust ja usaldavad Putinit, on Kesk-Euroopa riikide seisukohad neist erinevad.
Ungari peaminister Viktor Orbán ning kunagine Poola peaminister ja praegune hall kardinal Jarosław Kaczyński nõuavad küll teistsugust EL-i, kuid näevad EL-is ja NATO-s kilpi Venemaa ekspansionismi vastu.
Spengleri determinism on vastuolus püha Augustinuse sõnumiga
1918. aastal ilmus Oswald Spengleri (1880–1936) raamat “Õhtumaa allakäik”. Sada aastat hiljem näib Saksa ajaloofilosoofi ennustus olevat täide läinud. Nn Õhtumaa tähistab eelkõige mitte Lääne geograafilist ruumi, vaid Lääne tsivilisatsiooni. See tsivilisatsioon on kristlik kultuur, klassikalise kreeka-rooma kultuuri pärija, mis levis Euroopast Ameerikasse ning Aasia ja Aafrika äärteni. See sündis sel ööl, mil apostel Paulus ühes nägemuses sai Jumalalt ülesande pöörata selg Aasiale ja minna üle Makedooniasse, et “neile evangeeliumi kuulutada” (Ap 16:9–10). Rooma oli apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma koht ning see sai uue tsivilisatsiooni keskuseks.
Spengler, olles veendunud Lääne paratamatus languses, meenutab Seneca lauset Ducunt volentem fata, nolentem trahunt (“Saatuse otsused tahtjat juhivad, mittetahtjat tirivad”). Spengleri relativistlikule ja deterministlikule vaatele seame meie vastu püha Augustinuse, kes sellal kui ariaanlikud vandaalid piirasid Hippot, kuulutas alati Jumalikust Ettehooldusest juhitud Jumala riigi võitu ajaloos.
Inimene on oma enda saatuse sepp ning Jumala abiga võib ta ühe kultuuri allakäigu muuta ülestõusmise koiduks. Rahvad on surelikud, kuid Jumal on surematu ning Tema Kirik ei hukku.
Saksa keele vahendusel tõlkinud isa Ivo Õunpuu
Tõlge ilmus esmalt portaalis Kiriklik Vaatleja.
Roberto de Mattei on ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online-uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor.
