«Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme.» Ps 100:3

Meie hingel on alati samad vaenlased, ja ka püünised, mida nad meile seavad, on alati samad: maailm oma ahvatlustega; algpatust rikutud ja kurjale kalduv liha; ja kurat, meie lunastuse igavene vaenlane, kes kasutab ära meie liha, et meid ümber piirata. Kaks välist ja üks sisemine vaenlane, kes on kahtluse ja nõrkuse hetkedel alati valmis põhjustama meie langemist. Need vaimsed vastased saadavad meist igaüht alates lapsepõlvest kuni vanaduseni, ja nii kõiki inimpõlvi läbi aegade.

Liitlased, kelle peale saame loota oma võitluses maailma, liha ja kuradi vastu, on Jumala arm, sagedane osasaamine sakramentidest, vooruste praktiseerimine, palve, patukahetsus, mõtlemine viimsetele asjadele, Issanda kannatuse üle mediteerimine ja elamine Tema lähedusse hoides.

Praegusel mässulisel, kristluse kõrvaldamise ajastul, mil ühiskond mitte üksnes ei aita meil püüelda ülima eesmärgi poole, vaid teeb kõik endast oleneva, et meid sellest eemale juhtida, suunab ilmalik võim meid käima maailma järgi, hellitama oma lihalikke himusid ja teenima inimsoo Vaenlast. See on väärastunud ja väärastav võim, mis on lahti ütelnud oma kohusest valitseda ja juhtida ühiskonda nii, et igaüks võiks pärida igavese elu. Vastupidi, see eitab igavest õndsust, tõukab endast ära jumaliku Looja ja seisab Vastase teenistuses.

Seetõttu pole ime, kui see apostaatiline modernsus, kus seadusevastane teguviis muutub normiks ja pahet pakutakse järgimisväärse eeskujuna, tahab kustutada igasuguse jälje Jumalast ja heast ühiskonnas ja üksikisiku juures, sõlmides põrguliku kokkuleppe maailma, liha ja kuradi vahel. Just seda me näeme sodoomia jultunud edendamises, pahelises väärastumises selle kõige närusemates vormides, ja puhtuse, pühaduse ja vooruslikkuse pilkamises, delegitimeerimises ja hukkamõistmises.

Kuid kui lisaks meie igapäevasele võitlusele nimetatud vaenlastega tuleb tohutult pingutada, et võidelda ka riigiga, mida me ju peaksime oma sõbraks pidama, kuid mis selle asemel tegutseb meie rikkumise nimel noorest east peale, on valus ja traagiline näha teisi reetureid ja palgalisi ühinemas meie vastu – need on halvad karjased, kes kuritarvitavad Issandalt saadud püha võimu selleks, et meid hukatuse poole tõugata ja veenda, et see, mida kuni eilseni peeti patuseks ja sobimatuks neile, keda on lunastatud Kristuse verega, on nüüd muutunud lubatuks ja heaks.

Maailmameelsus, himudeorjus ja – veelgi hullem – keeldumine võitlusest Kurja vastu on nakatanud suure osa katoliku kiriku hierarhiast kuni selle kõrgeimate tasanditeni välja, tehes sellest Jumala, Tema seaduse ja meie hingede vaenlase. Nagu on juba juhtunud ilmaliku võimuga, nii on ka vaimulik võim loobunud talle ettenähtud rollist, öeldes lahti jumaliku ettehoolde poolt antud ülesandest.

See uudne, lõpuaegade eepilist kokkupõrget kuulutav võimu väärastumine seisneb just nimelt karjaste korrumpeerumises ja tõsiasjas, et usurahva individuaalsed liikmed, ilma juhita jäänud kari, leiavad end osutamas kangelaslikku vastupanu mitmel rindel hargnevale rünnakule kindluses, kus nad on oma juhtide poolt hüljatud ja kus viimased avavad väravaid ja lubavad vaenlaste hordidel sisse tungida, et meid hävitada.

Arutelu Zani eelnõu [Itaalia parlamendi homoseksuaalist liikme esitatud nn homofoobiaseadus] ja LGBTQ+ ideoloogia üle ning sooteooria indoktrineerimine Itaalias vastab globaalsel tasandil koostatud plaanile, mis on juba paljudes riikides täide viidud. Riikides, kus isegi pärast kahte revolutsioonist möödunud sajandit on ühiskondlikus koes katoliikluse pitser säilinud, on nüüd täiesti paganlikuks muutunud. Vikerkaarelipud ei lehvi mitte ainult avalike asutuste ees, vaid ka katedraalide fassaadidel, piiskopiresidentside rõdudel ja koguni kirikuhoonetes.

Hiljaaegu – veel kolmkümmend aastat tagasi – ütlesid mõned, et pahest eksitatud vähemuse toetuseks ja diskrimineerimise eest kaitsmiseks peab riik samme astuma ja nende vabadust tagama. Tagantjärele on selge, et see seisukoht oli ebaratsionaalne ja ebaloogiline, sest inimese vabadus seisneb tahte kooskõlla viimises heaga, millele tema loomus on suunatud, ning püüdlemises oma materiaalse ja üleloomuliku eesmärgi poole. Kuid suure pettuse läbi, millega kurat on alati püüdnud inimest meelitada, on see läbinähtav ettekääne eksitanud paljusid. Tundus, et on vaja julgust, et nõuda õigust pahele ja patule religiooni ettekirjutustest endistviisi seotud «lugupeetud enamuse» julma karmuse kiuste. Taotleti uhkust (Pride) olla võrdsete maailmas teistest erinev, nõuti õigust praktiseerida «vooruslikus maailmas» pahet.

Noil aastatel võttis Kirik veel oma muutumatu magisteeriumi kaudu sõna – võib-olla enam mitte nii veendunult, ent siiski alati ustavaks jäädes oma jumalikule mandaadile –, et loomuvastast käitumist hukka mõista. Hingede igavesele pääsemisele mõeldes mõistis Kirik, missuguse katastroofi toob ühiskonna jaoks kaasa loomuseaduse, Jumala käskude ja evangeeliumiga vastuolus olevate eluviiside heakskiitmine. Karjased teadsid, kuidas kaitsta vapralt head, ja paavstid ei kartnud sattuda nende inetu rünnaku objektiks, kes nägid neis katechon’i [takistust, vt 2Ts 2:6], mis takistab maailma lõplikku langemist ja Antikristuse valitsuse saabumist.

Täna ei tundu see kangelaslik võitlus – mis, nagu näeme, on piiskoppide ja preestrite ulatusliku sisemise rikutuse tõttu nõrgenenud – enam põhjendatuna, nagu ei tundu põhjendatud ka Pühakirja, kirikuisade ja Rooma paavstide õpetus. See, kes praegu Roomas istub, on ümbritsetud ebamoraalsetest isikutest, kes teevad silma LGBTQ+ liikumisele ja näitlevad avatust ja kaasamist, mis reedab nende endi huvisid ja kalduvust patule. Vaprust enam ei ole; ei ole ka ustavust Kristusele; ja asi on jõudnud koguni vihjeni, et kui Bergoglio [s.t paavst Franciscus] võis muuta õpetust surmanuhtluse kohta – mis on ennekuulmatu ja täiesti võimatu –, siis võib ta kahtlemata legaliseerida sodoomia – armastuse nimel, millel pole küll katoliiklusega midagi tegemist ja mis on vastuolus Jumala ilmutusega.

Blasfeemilisi potsessioone, mis paradeerivad maailma pealinnade tänavatel ja mis Jumalat teotades mõnitavad nurjatult meie Issanda ristiohvrit Pühas Linnas [Roomas], mis on pühitsetud apostlite Peetruse ja Pauluse verega, tervitavad palgalised kontsiliaarsest sektist, mis vaikib, kui Jumalat teotades õnnistatakse homoseksuaalseid paare, ent mõistab «kitsarinnalistena» hukka need, kes tahavad jääda ustavaks Päästja õpetusele. Ja sellal, kui head piiskopid ja preestrid seisavad iga päev silmitsi hävinguga, mis tuleb ülalt [s.t. kiriku juhtkonnast], näeme me, et avaldamist leiavad Bergoglio kiidu- ja meelitussõnad jesuiidipaatrile James Martinile toetamaks väärastunud ja väärastavat ideoloogiat, mis solvab jumalikku majesteeti ja alandab Kiriku missiooni ja Kristuse asemiku püha autoriteeti.

Apostlite ametijärglasena ja Usu õpetajana, tõelise osaduse vaimus Püha Peetruse Aujärje ja Jumala Püha Kirikuga pöördun ma nende poole tõsise hoiatusega, tuletades meelde, et nende võim tuleb Jeesuselt Kristuselt ja et sellel on jõud ja mõte ainult siis, kui see peab silmas eesmärki, milleks Ta selle seadis. Mõelgu need karjased pahandusele, mida nad põhjustavad usklikele ja lihtsatele inimestele, ja haavadele, mida nad löövad kiriku piinatud ihusse – nende pahanduste ja haavade eest tuleb neil jumaliku õigluse ees vastust anda nii nende endi isiklikul kohtupäeval kui kogu inimkonna ees üldisel kohtupäeval.

Ma kutsun üles võimalikult paljusid usklikke, kes on karjaste usutaganemisest pahandatud ja nõutud, mitmekordistama oma palveid üleloomulikus palve ja kahetsuse vaimus, anudes Issandat, et Ta võtaks pöörata need palgalised tagasi enda juurde ja teeks nad ustavaks oma jumalikule õpetusele. Palugem, et kõige puhtam Ema, neitsite Neitsi, ärataks patust ja ebapuhtusest rikutud vaimulikes patukahetsuse vaimu, nii et nad mõtleksid oma pattude õudusele ja kohutavatele piinadele, mis neid ootavad – leidku nad varju Kristuse pühades haavades ja saagu puhtaks pestud Talle veres.

Ma pöördun südamest tuleva palvega meie vendade poole, kes on lasknud end petta maailmast, lihast ja kuradist, et nad mõistaksid, et ei ole midagi uhkuseväärset Jumala solvamises, Temale teadlikult valu tekistamises, oma loomuse väärastamises ja nurjatus keeldumises vastu võtta päästet, mille Ta võitis oma surmaga ristipuul. Nähke oma nõrkustes innustust taotleda pühadust, põhjust pöördumiseks, võimalust, et lasta oma elus särada Jumala suurusel. Ärge laske endid Vaenlasest eksitada, kes püüab täna teie pahesid tagant õhutada ainult selleks, et teie hing endale võita ja saata teid igavesse hukatusse. Tundke uhkust selle sõna tõelises tähenduses: mitte patu ja perverssuste orjamise üle, vaid teadmise üle, kuidas armastuse pärast Jeesuse Kristuse vastu tõrjuda lihalikke ahvatlusi. Mõelge oma surematule hingele, mille pärast Issand ei kõhelnud kannatada ja surra. Palvetage! Paluge kõigepühamalt Maarjalt, et ta paluks oma jumalikku Poega andmaks teile armu vastu panna, võidelda ja võita. Pühendage oma kannatused, ohvrid ja paastumine Issandale, et saavutada vabadus kurjast, millest Eksitaja tahab teid pettusega ilma jätta. See on teie ja ka meie tõeline uhkus.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò

Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse päeval, 29. juunil 2021

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri