Kuu aja eest ehk täpsemalt 22. mail toimus Iirimaal referendum, mille keskmes oli küsimus abielu ümbermääratlemisest moel, et see kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid. Täpsemalt pandi referendumile küsimus, kas täiendada põhiseadust alljärgneva klausliga: “Abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost.”

Referendumist võttis osa 60% hääleõiguslikest inimestest, kellest omakorda 62% pooldas abielu olemuslikku ümbermääratlemist. Niisiis said “jah”-leeri esindajad rahvahääletusel ülekaaluka võidu, kuigi õigus on ka neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et “homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “ei” või jättis oma hääle andmata.

Kahtlemata on referendumi tulemus mitmes mõttes ajaloolise tähendusega ning seda võiks ainuüksi esmatähtsatele aspektidele keskendudes kommenteerida õige pikalt. Referendumi tulemuste lahtimõtestamisel võiks eraldi peatuda nii ühiskonna üldisel dekristianiseerumisel ja uus-paganluse esiletõusul, Iirimaa Katoliku Kiriku hierarhia allakäigul, selle autoriteedi minetamisel ja mannetusel, paavsti vaikimisel antud küsimuses ja juhiste andmisest hoidumisel, poliitilise klassi korrumpeeritusel kui ka meedia jõulisel tegutsemisel homoliikumise hääletoruna.

Kuid ajapuudusest tingituna heidan pilgu ühele peamistest põhjustest, mis tingis referendumi niisuguse tulemuse – nimelt sellel, et “jah”-poole ehk homoliikumise ennekuulmatult hästi koordineeritud kampaania tugines massiivsele välismaisele rahastusele. Samuti vaatan lähemalt, mida võime Iirimaa kogemusest õppida.

Massimanipulatsiooni meistriklass

Esimene asi, mida tuleb kaasaegsetest referendumitest rääkides mõista, on see, et mingi küsimuse panemine rahvahääletusele ei tähenda, et lahendus kujuneb ausas ja erapooletus keskkonnas ning et tulemus väljendab suurema osa inimeste poolt hästi läbikaalutud ja nende südametunnistuse veendumustele vastavaid tõekspidamisi.

Vastupidi, kaasaegne kommunikatsioonitehnoloogia on muutnud referendumite manipuleerimise suhteliselt lihtsaks ning ei ole liialdus öelda, et sageli nõustub poliitiline eliit mingi küsimuse referendumile panemisega üksnes juhul, kui omatakse piisavalt enesekindlust, et korraliku kampaania abil saab panna inimesed soovitud moel hääletama.

Heaks näiteks oli selles osas ka ainuke pärast põhiseaduse vastuvõtmist Eestis toimunud rahvahääletus ehk 2003. aastal aset leidnud referendum Euroopa Liiduga liitumiseks. Ilmselt mäletavad paljud inimesed, sõltumata sellest, kas nad toetasid Euroopa Liiduga liitumist või mitte, milline ulatuslik propaganda soovitud tulemuse saavutamiseks valitsuse poolt ellu viidi, ilma, et oleks peetud vajalikuks küsida, kas rahvahääletus ei peaks mitte olema aktiks, millega annab suuniseid rahvas valitsusele, mitte valitsus rahvale. Aga see selleks.

Igal juhul ei olnud selles osas erandiks ka Iirimaal toimunud referendum. Sellega seonduvate põhimõtteliste probleemide hoomamiseks võib heita pilgu avalikule kirjale, millega kuus Euroopa Parlamendi saadikut pöördusid 19. mail ehk kolm päeva enne referendumi toimumist Euroopa Parlamendi sotsialistist presidendi Martin Schulzi poole.

Avaliku kirja autorid palusid Euroopa Parlamendil vabaduse, demokraatia ja läbipaistvuse põhimõtete kaitseks välja astuda ning toonitasid, et referendum ei saa olema vaba ja aus, kuna “jah”-poole kampaaniat toetavad aktiivselt kõik iiri poliitilised parteid, kogu meedia ja isegi politsei. “Viimastel kuudel Iirimaal toimunu peaks olema ühe Euroopa Liidu liikmesriigi jaoks vastuvõetamatu,” selgitasid saadikud.

Pöördumises selgitati, et:

• - “jah”-poolele teevad kampaaniat kõik poliitilised parteid ning teadaolevalt on ähvardatud parteiliini mitte järgivaid liikmeid väljaheitmisega;
• - Iirimaal tegutsevad rahvusvahelised suurkorporatsioonid survestanud oma töötajaid toetama “jah”-poole kampaaniat, mis on eriti muret tekitav Iirimaal valitseva majandusliku surutise keskkonnas, kus inimesed kardavad töökohakaotuse pärast;
• - meediakorporatsioonide juhtfiguurid toetasid ulatuslikult “jah”-poole kampaaniat, samal ajal kui meedia eirab jämedalt ülemkohtu otsust, mille kohaselt tuleb debati mõlemale poolele anda sõna võrdselt.
• - valitsus on pigistanud silmad kinni tõsiasja suhtes, et välismaised miljonäridest rahastajad on panustanud “jah”-poole kampaaniasse miljoneid dollareid, rikkudes seeläbi jämedalt iiri valimisseadust.

Mitmed kommentaatorid on selgitanud, kuidas “jah”-poole kampaania järgis homoliikumisele aastakümneid edu toonud strateegiat tembeldada kõik teisitimõtlejad homofoobideks, sallimatuteks, vihkajateks ja tagurlikeks ning euroopalike väärtuste ja progressi vaenlasteks. Inimeste teadvusesse sisendati päevast päeva nii ajalehtede, raadio, televisiooni kui ka interneti vahendusel “avaliku diskussiooni” läbi, et need, kes ei toeta referendumil “jah”-poolt:

• - on vastu vabadusele ja demokraatiale,
• - soovivad homoseksuaalse kalduvusega inimestele kurja,
• - ei poolda inimõigusi,
• - kahjustavad Iirimaa rahvusvahelist mainet,
• - takistavad Iirimaa majanduslikku arengut,
• - toetavad diskrimineerimist,
• - keelavad inimestele armastust,
• - kannavad endas vihkamist ning
• - on harimatud, rumalad ja tagurlikud.

Võiksime küsida, kes tahaks võtta endale vabatahtlikult sellise ühiskondliku kuvandi... Kindlasti ei soovi seda teha enamik noori inimesi, kes on napi elukogemuse ja väljakujunemata maailmavaate tõttu üldjuhul konformistlikumad ja lihtsamini vooluga kaasa minevad ning seetõttu ka ideoloogilistele manipulatsioonidele kergemini alluvad. Seetõttu ei ole üllatav, et referendumi eelsetel kuudel pandi “jah”-poole kampaanias eriti suur rõhk tegutsemisele ülikoolide linnakutes, kus seati muu hulgas üles spetsiaalsed punktid mobiliseerimaks tudengeid referendumist osa võtma. (Kõigest sellest saab lähemalt lugeda artiklist pealkirjaga “What Really Happened in Ireland’s Gay Marriage Referendum”.)

Üks minu Iirimaal elav tuttav, kes osales aktiivselt “ei”-poole kampaanias ning kellelt olen saanud palju huvitavat infot, selgitas mulle muu hulgas seda, mis oli tema hinnangul üks “jah”-poole edu peamiseid põhjuseid. Nimelt hoidus homoliikumine oma kampaanias täielikult homoseksuaalsuse küsimuse käsitlemisest ning ehitas kogu oma retoorika – mis oli erinevate survegruppide, poliitikute ja meediaväljaannete vahel professionaalselt koordineeritud – armastuse, võrdsuse, sallivuse, vabaduse ja progressi üllastele loosungitele.

Siin on selgitus tema enda sõnadega:

“Kuni referendumi päevani jäeti homoseksuaalsuse teema täielikult pildist välja ja et just see oli referendumi keskne küsimus, seda mõistsid paljud inimesed alles siis, kui rahvahääletuse tulemuste teatavakstegemise järgselt tulid homoseksuaalid oma võitu tänavatele tähistama – alles siis said paljud inimesed aru, mille poolt nad tegelikult hääletasid.

Seega õnnestus “jah”-poolel niisuguste meeldivate sõnadega, nagu armastus, võrdsus, mittediskrimineerimine, sallivus ja avatus, väga palju inimesi “kahjutuks teha” ja panna nad oma kampaaniat toetama. Ka meie ise kohtusime veel referendumi päeval tänaval paljude inimestega, kel ei olnud õrna aimugi, mis oli rahvahääletuse tegelikuks sisuks. Ja kui selgitasime, et asi on abielu mõiste laiendamises homoseksuaalsetele suhetele, muutsid mitmed kohe oma meelt ja otsustasid hääletada “ei”.”

Et manipulatsioonide tase tõusis referendumi eel eriti kõrgeks, hakati Iirimaal koguma allkirju petitsioonile, kus oli öeldud, et “surve seadustada nn homoabielu ei ole välja kasvanud üldsegi mitte kohalikust ühiskonnast, vaid pigem on tegu hästi orkestreeritud ja USA taustaga finantseerijate massiivselt rahastatud rünnakuga loomuliku perekonna vastu.”

Kuidas referendum välismaise rahaga ära osteti

Eriti teravalt tõuseb siin esile iiri taustaga USA miljardäri Chuck Feeney rahastatud fond Atlantic Philantropies, mis on tunnistanud uhkusega, et viimase 13 aasta jooksul anti strateegilise tähtsusega homoliikumise kampaaniate elluviimiseks Iirimaal koguni rohkem kui 28 miljonit USA dollarit.

Vahetult enne referendumit kirjutas ajalehe Irish Times kolumnist Breda O’Brien tuntava ärritatusega sellest, kuidas USA rahastajate dollaritega iirlaste hääli kokku ostetakse:

“Atlantic Philantropies ei rahasta siin ei haiglate ega koolide rajamist. Tegu on välismaise rahaga, mida investeeritakse kavalalt ja süstemaatiliselt, et muuta avalikku arvamust ning saavutada referendumil võit küsimuses, millel on perekonna ja kogu ühiskonna jaoks tohutud tagajärjed. Seda kõike tehakse rääkides irvitaval ilmel, nagu oleks tegu vaid seitsmeteistkümne sõnaga põhiseaduses. Kas USA rahaga saab osta Iirimaal toimuval referendumil endale soovitava tulemuse? Elame-näeme.”

Üks teine kolumnist, Bruce Arnold, kirjutas samas toonis, et kõnealust referendumit katavad homoliikumise välismaiste suurrahastajate näpujäljed, kust poolt ka ei vaataks. “Minu hinnangul on Atlantic Philantropies selle referendumi ära ostnud,” nentis Arnold vahetult enne rahvahääletust.

Sellised hinnangud ei tundu sugugi kohatud, pidades silmas summasid, millest jutt käib, nagu ka asjaolu, et Atlantic Philantropies on rahastanud nelja mõjukat homoorganisatsiooni: Homode ja Lesbide Võrdsuse Võrgustik (GLEN), Abieluline Võrdsus, Iirimaa Transsooliste Võrdsuse Võrgustik (TENI) ja LGBT Mitmekesisus.

Oma raportis, mis käsitleb rahastamisprojekte viimase kümnendi jooksul, tuntakse oma võitude üle selgelt uhkust:

“GLEN-il oli ulatuslik lobitöö ja poliitika suunamise kogemus, ent meie poolt antud aastatepikkune rahaline toetus võimaldas liikumisel oma haaret tõsiselt laiendada ja kasvada täielikult pühendunud professionaalseks lobitöö masinaks. Organisatsioon tegutseb valitsusstruktuuride sees, kasutades meie “põhimõttelise pragmatismi” mudelit, mille abil koondatakse toetust, võidetakse enda poolele kahtlejaid ja vaigistatakse vastuolijaid.”

Seejuures ei olnud enamik iiri valijatest väidetavalt teadlik homoliikumise “jah”-kampaania massiivsest välismaisest rahastamisest. Breda O’Brien kirjutas selle kohta tabavalt:

“Grupimõtlemisest on tehtud Iirimaal uus sakrament – samal ajal, kui meedia ründas maruliselt väikeseid konservatiivseid organisatsioone, süüdistades neid lahmivalt ameerika rahastatuses, seilas Iiri ajaloo kõige jõulisem lobiorganisatsioon GLEN rahulikes vetes.”

Seejuures ei olnud niisugusele järeldusele jõudmiseks tarvis teha uuriva ajakirjaniku rasket tööd, sest homoliikumise organisatsioonid tunnistasid ise oma välismaist rahastust (vt videot).

GLEN-i juht Brian Sheenan tunnistas, et fondi Atlantic Philantropies rahaline toetus oli poliitikute mõjutamiseks tehtud lobitöö osas kriitilise tähtsusega:

“Fondi Atlantic Philantropies pühendunud toetus meie organisatsioonile võimaldas meil viia ellu oma strateegia ja muuta vähemus enamuseks ning kujundada Iirimaa lesbiliste ja homoseksuaalsete inimeste jaoks põhjalikult ümber. Tänu sellele kaasasime tõeliselt häid professionaale ning ehitasime üles tugevad sidemed poliitikute, parlamendiliikmete, senaatorite ja juhtivametnike erinevates võimustruktuurides.”

Ka Iirimaa Transsooliste Võrdsuse Võrgustiku (TENI) juht Broden Giambrone tunnistas, et nimetatud fondi rahastus andis tema organisatsioonile tugeva tõuke:

“Fondi Atlantic Philantropies aastate pikkune toetus võimaldas meil palgata pühendunud töötajate tuumiku, mis oli transsooliste organiseeritud tegevuses pretsedenditu.”

Tänusõnadega ei olnud kitsi ka kolmanda homoliikumise organisatsiooni Abieluline Võrdsus juht Gráinne Healy, kes tunnistas, et fondi rahaline toetus oli Iirimaal poliitilise muutuse saavutamiseks olemusliku tähtsusega:

“Fondi Atlantic Philantropies toetus... on olnud toetus abielulise võrdsuse visiooni realiseerimiseks. Teatud mõttes oleme teinud kahte asja: esiteks oleme vabastanud abielulist võrdsust toetavate inimeste potentsiaali ja kire, kuid veelgi olulisemalt oleme kanaliseerinud selle energia poliitilise muutuse saavutamiseks.”

Veel mitte kuigi ammu ehk ajal, mil riigi suveräänsust peeti enamaks kui sõnakõlksuks, oleks peetud välismaiste suurrahastajate sekkumist ühe riigi kohalikku poliitikasse täiesti kohatuks ja lubamatuks, kuid homoliikumise puhul on sellisest teguviisist saanud pigem standard.

Mida me saame Iirimaa kogemusest õppida?

Iirimaa kogemus näitab, kui kiiresti on võimalik suuri ühiskondlikke muudatusi hästi läbimõeldud, järjepideva, süstemaatilise ja suurt rahalist toetust omava propaganda ja lobitöö tulemusel kaasaegses demokraatiaks nimetatud poliitilises süsteemis saavutada.

Samuti näitab see, kui ruttu võib ühe väga omanäolise, kultuuriliselt põneva ja selgelt eristuva identiteediga rahva suunata globaliseeruva massiga ühtesulamise teele (ehkki, tõsi küll, sel protsessil on juba aastakümnete pikkune ajalugu, millest saab huvi korral lähemalt lugeda väga sisukast artiklist pealkirjaga “The Joyful Death of Catholic Ireland”).

Just siin on koht, kus teised riigid ja rahvad saavad Iirimaa õppetunnist midagi kasulikku õppida.

Esimene asi, mida peame mõistma, on see, et “homoabielu” seadustamine ühes homoseksuaalidele lapsendamise õiguse andmise ja sellega mitte nõustuvate inimeste südametunnistusevabaduse mahasurumisega on oluline osa palju laiema haardega kultuurilisest revolutsioonist, mida oskuslikult ühes riigis teise järel ellu viiakse. Jutt inimõigustest, sallivusest, armastusest ja muust sellisest on pelk PR-fassaad, millega projekt ühiskonnale “söödavaks” teha.

Tegu ei ole lihtsalt ideoloogilise lahkarvamuse või konfliktiga, vaid kultuurisõjaga, mille raames käib võitlus inimese ning ühiskonna suundumuste ja tuleviku üle ideede, tõekspidamiste, põhimõtete, väärtuste ja hoiakute tasandil. Selleks, et üht rahvast või riiki alistada, ei ole tänapäeval tingimata tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid – piisab sellest, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on mitte nende endi kätes, vaid ajaloolise progressi määrata. Mida varem sellest valemängust aru saadakse, seda kiiremini saab asuda oma ridu koondama ja vastukäike kavandama, et oma rahva ja riigi saatus tagasi enda kätte võtta.

Teiseks tuleb mõista, et kultuuriline revolutsioon ei piirdu kaugeltki vaid “homoabielu” seadustamisega, vaid võtab ette üha uusi sihtmärke, püüdes inimestele suurema vabaduse pakkumise ülla loosungi all ühiskondliku korralduse loomuseaduste kesksetest põhimõtetest lahti rebida. Sellel traagilise protsessiga, mille raames “vabastatakse” inimesed moraalsetest piirangutest ja allutatakse nad samal ajal üha ulatuslikumale välisele kontrollile, seatakse samm-sammult sisse ideoloogilist diktatuuri, kus inimeste võimalus osaleda ühiskondlikus elus võtmata samas omaks domineeriva ideoloogia poolt kehtestatud põhimõtteid muutub aina ahtamaks.

Innustatuna homoliikumise võitudest, ootavad kultuurilise revolutsiooni käigus oma võimalust ka mitmed teised vähemused, alustades nendest, kes tahavad nõuda ühiskonnalt heakskiitu nn polüamoorsele eluviisile (mille kohaselt moodustub abielu ja perekond määratlemata arvust omavahel seksuaalselt läbikäivatest inimestest), kuni nendeni, kes näevad eneseteostust nn vabas armastuses (loe: seksuaalsuhetes) laste või loomadega.

Revolutsioon ei artikuleeri oma lõplikke eesmärke, kuid ei ole tarvis kuigivõrd teravat intellekti mõistmaks, et selle tulemusel liigub meie ühiskond lõhestatuse ja laostatuse suunas ning jõuab üha lähemale staadiumile, kus sootsiumi kokku siduv moraalne tõde kaob pildilt ning ühiskondlikud suhted libisevad absoluutse relativismi vajuvale liivale.

Kolmandaks on teiste riikide kogemusest kasulik õppida teadvustades, kuivõrd sarnane on kultuurilise revolutsiooni käekiri, kus iganes see ka ei avaldu. Nii toimub ka homoliikumise püüdlustes kõik ühe ja sama mustri järgi, alates tuginemisest ülevoolavale välismaisele rahastusele ning meedia ühekülgsele ja varjamatule toetusele kuni kõigi mittenõustujate homofoobideks, sallimatuteks ja vihkajateks tembeldamise ja oma kaugemale ulatuvate eesmärkide varjamiseni (teadmiseks tasub välja tuua, et Iirimaal jõustus kooseluseaduse laadne homopartnerlusseadus 2011. aasta alguses ning ka selle läbisurumisel selgitati ühiskonnale, et sel pole “homoabielu” seadustamise püüdlusega mingit pistmist).

Neljandaks on tähtis mõista, et olulises osas on väikeste vähemuste poolt eest veetud kultuurilise revolutsiooni edu tingitud suurte rahvahulkade võimetusest aru saada sellest, millisel moel meie kultuuri alusväärtusi õõnestatakse ja lammutatakse, just nagu ka sellest, et sellele revolutsioonilisele protsessile on võimalik vastu hakata, kuid see eeldab julge kodanikuaktiivsuse ülesnäitamist ja üldrahvalikku koondumist, mis omakorda eeldab igaühelt olulise panuse andmist.

Iirimaa referendumil oli “jah”-poole edu üheks peamiseks põhjuseks just see, et nemad suutsid mobiliseerida valimiskastide juurde palju rohkem inimesi kui loomuliku abielu pooldajad, kes tegutsesid küll usinalt, ent toetudes vaid kohalike väikeannetajate panusele ja ühtselt organiseeritud jõuks koondumata, suutmata seetõttu aktiveerida suurt osa konservatiivselt meelestatud rahvast, mis on suure pettumuse tõttu üldse loobunud poliitilises elus osalemisest.

Nagu Iirimaal, nii mõtlevad ka Eestis paljud inimesed, et olukord on küll naeruväärne ja suundumused kõike muud kui meeldivad, ent selle ebameeldiva probleemiga võiks tegeleda keegi teine. Kuid homoliikumise valed, manipulatsioonid ja pettused toimivad paljuski just seetõttu, et neile ei ole piisavalt suurt ja tugevat rahvalikku opositsiooni.

Seejuures pole ühele rahvale ja riigile kasu sõjaväe ülesehitamisest ja piiride valvamisest, kui samal ajal toimub tema kultuuri alusväärtuste lammutamine ja seeläbi sisemise struktuuri nõrgestamine.

Just selle pärast on oluline ehitada kindlameelselt tõelist rahvaliikumist ning kaasata sellesse võimalikult palju inimesi kõigilt ühiskonna tasanditelt, et igaüks saaks anda kas oma professionaalsete oskuste, vabatahtliku töö või annetuse kaudu jõukohase panuse kaitsmaks ühiselt neid põhimõtteid, millega kooskõlas ehitatud ühiskonnas tahaksime näha oma lapsi ja lapselapsi kasvamas.

Kuidas seda teha, sellest võiks kirjutada eraldi artikli, aga allpool on mõned esmased sammud, millest ei saa üle ega ümber:

1) esiteks peame saama üle hirmust astuda ideoloogilisele diktatuurile vastu ning mitte karta homoaktivistide, meedia, poliitikute ja teiste uute ideoloogiatöötajate ähvardusi ja hurjutusi. Meist igaüks peab leidma endas meelekindlust rääkida julgelt sellest, mis on õige ja hea ning vale ja kuri, ning mitte teha moraalsete põhimõtete arvelt kompromisse ja nö ebameeldivuste vältimise huvides nö vooluga kaasa minna;

2) teiseks peame meie maa ja rahva saatust suunavaid otsuseid langetavatele poliitikutele pidevalt oma seisukohtadest teada andma, nõudma neilt, et nad kaitseksid meie väärtusi ning seisma hea selle eest, et valimistel saaks need rahvaesindajad, kes tegelikult rahva tõekspidamisi ja tahet ei austa, tõsise tagasilöögi osaliseks;

3) kolmandaks peame nõudma usuühenduste juhtidelt ja teistelt autoriteedi positsioonil olevatelt isikutelt, et nad kaitseksid ühiskonnas terve mõistuse ja kristliku õpetuse aluseks olevaid põhimõtteid ning annaksid sellega teistele eeskuju;

4) neljandaks peame organiseeruma ja pingutama, et meie tõekspidamised, väärtused ja põhimõtted oleks esindatud nii avalikku arvamust suunavas ühiskondlikus diskussioonis, parlamentaarsetes protsessides kui ka (ideoloogilise diktatuuri tingimustes üha kriitilisemat tähtsust omandava) isikute põhiõiguste ja –vabaduste kaitse tasandil;

5) viiendaks peame nõudma, et Eestis ei saaks kriitikavabalt tegutseda peaasjalikult suurte ja jõuliste välismaiste huvigruppide (nagu nt välisriikide valitsused või Euroopa Liit) poolt rahastatud ideoloogilised üksused – sh homoaktivistlikud organisatsioonid, nagu Eesti Inimõiguste Keskus –, mis õõnestavad meie kultuuri alusväärtusi ja püüavad meid allutada ideoloogilisele diktatuurile. Samuti peame seisma hea selle eest, et niisuguseid organisatsioone ei rahastataks valitsuse poolt eesti maksumaksjate rahast;

6) kuuendaks peame ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlustele avalike meeleavaldustega vastu astuma ning näitama kogu ühiskonnale, et me ei kavatse oma põhimõtetest taanduda ega nende kaitsmisest loobuda.

Eksivad need, kes arvavad, et niisuguse tegevuse järele ei ole tarvidust enne, kui asi on päris hulluks läinud. Paljude riikide kogemus kinnitab, et ohtude tagasitõrjumiseks on tarvis otsustavalt tegutseda just nimelt kohe praegu, mitte oodata seni, kuni olukord ja võimalused on lootusetult käest lastud.

Meenutus loomuliku abielu tõelisest tähendusest

Lõpetuseks tahan astuda aga sammu tagasi ja heita kas või põgusalt pilgu ka kogu loo sügavamatele tagamaadele. Ilmselgelt oleks vale kanda Iirimaa referendumi tulemused üksnes suurt välismaist rahastust nautiva massiivse homopropaganda ja lobitöö, hästi läbimõeldud ja koordineeritud manipulatiivse strateegia, täiesti ühekülgselt ideoloogiliselt manipuleeriva meedia ning korrumpeerunud poliitilise eliidi arvele.

Kahtlemata on protsessid, mis viisid referendumi niisuguste tulemusteni, tunduvalt sügavamate juurtega ning need annavad tunnistust palju põhjalikumatest ideoloogilistest ja kultuurilistest nihetest mitte üksi Iirimaal, vaid kogu lääne ühiskonnas – need annavad tunnistust moraalsest allakäigust ja kristliku kultuuri lagunemisest.

Eriti oluline on mõelda sellele, mida meist igaüks saab isiklikus elus teha, et mitte oma otsuste ja tegudega kultuurilisele revolutsioonile kaasa aidata. Inimesed, kes peavad oluliseks kaitsta loomuliku abielu tähendust, ei saa seda teha üksnes “homoabielule” vastuseisu väljendamisega, vaid pöördumisega tervikliku arusaamise juurde sellest, milles tõeline loomulik abielu seisneb.

Tõsiasi, millest peame endale aru andma, on see, loomuliku abielu tähendus on olnud rünnakute objektiks juba ammu enne organiseeritud homoliikumise esiletõusu 1990-ndatel aastatel. Selle väite tõestuseks ei ole tarvis teha enamat kui vaadata loomuliku abielu neljale olemuslikule tunnusele, milleks on püsivus, monogaamsus, viljakus ja sugude vastastikune täiendavus. Nagu Michael Cook oma arutluses tabavalt välja toob, on ka Iiri ühiskond taganenud järgemööda neist kõigist:

• Püsivus – Iirimaa parandas 1995. aastal toimunud rahvahääletusel oma põhiseadust, et seadustada abielulahutus, kopeerides seeläbi lahendust, mille kasuks olid teised Euroopa riigid otsustanud juba aastakümneid varem. Seega visati põhimõte “kuni surm meid lahutab” juba 20 aasta eest Iirimaa põhiseadusest välja ja taganeti arusaamast, et abielu on elukestev liit.
• Monogaamsus – ajavahemikus 1996 kuni 2011 toimus Iirimaal abielulahutuse või abielu tühistamise järgse uuestiabiellumiste ligi 550 protsendiline tõus (6641-lt 42960-le). Just nagu teised lääneriigid, asus ka Iirimaa nö seriaalse polügaamia normaliseerimise teele.
• Viljakus – võrreldes teiste lääneriikidega on Iirimaa sündivuse tase endiselt suhteliselt kõrge, ent see on järjepidevalt langenud. Kui 1960-ndatel sündis iga viljakas eas naise kohta keskmiselt rohkem kui 4 last, siis tänaseks on sündivuse tase langenud allapoole rahvastiku taastootmise taset, kõikudes 2 lapse piirimail. Lapsed on üha vähem abielu lahutamatuks osaks, millele on ilmselgelt kaasa aidanud nii kontratseptiivse kui ka abortiivse mentaliteedi omaksvõtt, milleks on ka Iirimaal üha suurem surve (vt nt siit).

Meeste ja naiste abielulise pühendumise vorm on praeguseks ajaks niivõrd moondunud, et tänaste noorte inimeste vanavanematel – eriti katoliiklikul Iirimaal, kus abielu kui sakramenti on enam kui tuhat aastat käsitletud Jumala poolt lahutamatult kokku seotud püha liiduna – on suuri raskusi selles üleüldse abielu äratundmisega. Rangelt võttes ei ole tegu mitte abielu, vaid seda vaevu meenutava odava koopiaga.

Ilmselgelt ei ole asjade selline seis probleemiks homoseksuaalidele – vastupidi, nemad näevad abielu lahutamise võimaluses, abieluväliste suhete laias levikus ning laste ja abielu vahelise seose puudumises üksnes aspekte, mis muudavad lahjendatud abielu neile ahvatlevaks. Niisiis on täiesti loogiline, et üha enamad inimesed ei näe enam ka loomuliku abielu neljandas olemuslikus tunnuses ehk sugude vastastikuses täiendavuses midagi sellist, millest ei võiks kultuurilise muundumise protsessis lahti lasta.

Michael Cook toob mõtlemapanevalt välja ka selle, et iroonilisel kombel nõuavad homoseksuaalid omavahel abiellumise õigust ajal, mil abielu üldiselt on Iirimaal ilmse allakäigu keerises. Iona Instituudi poolt esitatud andmete kohaselt tõusis aastatel 1996 kuni 2011 väljaspool abielu kooselavate paaride hulk 360% ning ajavahemikus 1986 kuni 2011 abielude purunemise tase rohkem kui 500%. Noored iiri paarid, just nagu nende eakaaslased teistes riikides, küsivad endalt, milleks pulmade ja abieluga jännata, kui tegu on pelga formaalsusega. Sellises olukorras on “homoabielu” seadustamine justkui katkise sülearvuti andmine kodutule mehele – sellest pole kahju loobuda, sest see nii või teisiti ei tööta.

Kõike eelnevat silmas pidades on tähtis mitte üksnes vastuseis loomuliku abielu edasisele lagundamisele, vaid ka püüdlus taastada ühiskonnas arusaam loomuliku abielu tähendusest, et see muutuks sageli katkistest perekondadest pärinevatele ja moraalselt degenereerunud ühiskonnas harmoonilise abielu iluga harva kokku puutunud noortele inimestele uuesti mõistetavaks ja inspireerivaks.

Iirimaa kogemusest võiks teha järeldusi võimalikult paljud poliitikud, usuühenduste juhid, ülikoolide õppejõud, kooliõpetajad, lapsevanemad, ametnikud, ajakirjanikud, ärimehed ja kõik teised inimesed, kes tahavad seista meie kultuuri loomulike alusväärtuste kaitsel ning seista nende põhimõtete eest, millest moodustub õiglase ja hea ühiskonna vundament.

* Kuivõrd abielu üheks defineerivaks tunnuseks on sugude vastastikune täiendavus, kujutab mõiste “homoabielu” endast oksüümoroni ehk mõistelist vastuolu. Seetõttu on siinses kommentaaris kasutatud “homoabielu” pigem keelendina, mis viitab avaliku diskussiooni objektiks olevale ühiskondlikult fenomenile, mitte millelegi, mis kujutab endast mingilgi moel abielu.

Artikkel on koos illustratiivse materjaliga avaldatud ka autori blogis.