Tulen eilselt Eesti Rahva Muuseumi avamispeolt üsna kahetiste tunnetega. Tore on, et selline suur asi on teoks saanud. Hea meel on ka sellest, et hoone sai kiriklikult õnnistatud, kuigi seda ajal, kui teleülekanne oli "Aktuaalse kaamera" jaoks peatatud. Ei oleks siiski osanud mõelda, et meie luterlastest pastori Jakob Hurda tegevusest alguse saanud muuseum jääks ilma korrakohase õnnistuseta. See toimus ja kõik, kes olid kohal said sellest vahetult osa.

Vaadata ja uurida on ERMis palju. Ka kirikut ja ristiusku kujutav osa ekspositsioonis on mitmekülgne, piisavalt ülevaatlik ja huvitav. Soovitan kõigil varuda aega ja ERMi külastada.

Siiski häiris mind üks eksponaat. Tegemist on suure, peaaegu inimese kõrgusega läbipaistva ekraaniga, millel on kuvatud valgusjoontega Neitsi Maarja figuur. See figuur on seal püsivalt, kuni keegi lööb jalaga ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohta ekraani all servas. Löögi tagajärjel lendab figuur kildudeks. Ja see ongi selle eksponaadi mõte – lasta purustada jalalöögiga Neitsi Maarja kujutis. Selle ekraani juures ei märganud ma eile muud infot kui üks selgitav sõna “Reformatsioon”. Võimalik, et ma ei olnud piisavalt tähelepanelik.

Kuvatud on pildirüüstet, mida on võimalik nüüd uuesti ja uuesti teostada 500 aastat pärast nende sündmuste toimumist ja ka hukkamõistmist muuhulgas Martin Lutheri poolt. Üks ajalukku jäänud sündmus on nüüd saanud 500 aastat hiljem taas aktuaalseks nõnda, et pühakujusid saab pidevalt hävitada, kuna see on interaktiivsete vahenditega võimalik. Kui eksponaadi autorid näevad selles figuuris lihtsalt üht kuju, mida lõhkudes meenutatakse pildirüüstet, siis usklike inimeste jaoks, keda on Eestis jätkuvalt ka 500 aastat pärast neid sündmuseid, on selle figuuri puhul tegemist endiselt Neitsi Maarjat kujutava pildiga, mille lõhkumine jalalöögiga on vastuvõetamatu ja riivab usulisi tundeid ning mõjub pilkena. Maarja isik on Eesti rahva jaoks mitmetähenduslikum kui ehk paljude teiste rahvaste jaoks. Neitsi Maarja kujutise jalaga purustamine tähendab ka meie maarjamaisele rahvuskultuurilisele identiteedile, mis seni on olnud Maarjat austav ja tunnustav, negatiivse hinnangu andmist. Maarjamaalastelt oodatakse ju Maarjale jalaga virutamist!

Eriti reformatsiooni 500 juubeliaasta kontekstis on selle stendi juurde asetatud lakooniline silt “Reformatsioon” karikatuurne. Kui külastajale, kes reformatsiooni üliolulisest mõjust meie kultuuri arengusse midagi ei tea, jäetakse mulje, et reformatsioon tähendas ennekõike pildirüüstet, siis toimub sellise lakoonilise sõnumiga ajaloo ümberhindamine ning reformatsiooni mõju ja tähenduse teadlik ja pahatahtlik pisendamine või isegi kunstlik tühistamine. Tõsi on see, et reformatsiooni saabumisega kaasnes ka lühikeseks ajaks pildirüüste, olid ka nõidade põletamised. Kuid luua arusaam, et see oligi reformatsiooni olulisim mõju ja tulem, on väär. Kuigi seda pole taotletud, jäi minul eile selline mulje. Võimalik, et see mulje jäi lihtsalt põgusa külastuse tulemusel selline ja tegelikult seda seal pole. Samas, peame arvestama, et selliseid põgusalt möödaminejaid on tulevikus tõenäoliselt palju. Ei taha, et selline põgus pilk eksponaadile loob kiiresti täiesti väära arusaama asja tegelikust olemusest.

Alahinnata ei tohi selle konkreetse eksponaadi pedagoogilist mõju. Kahjuks negatiivses suunas. See stend tekitab lastes ja noortes vastupandamatu kiusatuse jalaga virutada. Minu jaoks on kummaline, kuidas sellise negatsiooni kaudu on loodetud saavutada positiivset mõju või elamust. Kujutan ette klassitäit lapsi seismas üksteise taga järjekorras, et Maarjale jalaga virutada. Olen veendunud, et sellest stendist saab laste ja noorte üks lemmikuid selles osakonnas kui mitte kogu ERMis. Kui mõtleme, et oleksime võinud samal kombel kujutada nt Tartu Kivisilla hävitamist või pronksiöö rahutusi, kus on võimalik virtuaalselt uuesti süüdata reaalselt eksisteerivaid hooneid Tallinnas, siis ehk näeme asju teises valguses. Sellises võtmes populaarseid, kuid kahtlemata kellegi tundeid ja veendumusi riivavaid eksponaate saaks luua terve muuseumitäie. Milline on selle pedagoogiline mõju?! Kuidas kompab selline asi meie moraalinormide piire? Olukorras, kus üldiselt on taunitud noorte seas populaarseid ja vägivalda kujutavaid arvutimänge on sellise interaktiivse hävitamist jäljendava stendi paigutamine ERMi minu hinnangul kaheldava väärtusega.

Turiste hakkab sellesse muuseumi sõitma kümnete tuhandete kaupa. Lisaks sellele asutuste ja organisatsioonide poolt tellitud konverentsid, üritused jne. Pole ka välistatud EV presidendi vastuvõtt. Kui kujutame ette kõiki neid inimesi, paljud neist väliskülalised, käimas Neitsi Maarja figuuri jalaga purustamas, siis millise tähenduse see annab Neitsi Maarjale nende inimeste jaoks? Või kõrvaltvaatajatele meist, meie rahvast ja riigist? Kuidas suhtuvad sellesse usklikud nii kodu kui välismaalt? Eriti katoliiklased ja õigeusklikud? Ka kõik teised? Kuidas mõjub see atraktsioon moslemitele, kelle valulävi Muhamedi kujutamisel karikatuurina on ületatud ja tähendab jumalapilget. Rääkimata sellest, et keegi peaks sarnase kujutise purustama. Kas ei tunne ka nemad ennast ebamugavalt, sest on seni mõistnud, et Neitsi Maarjasse suhtumine kristlikus Euroopas on üsna sarnane Muhamedi austamisega moslemite hulgas. Kui Neitsi Maarja kujutistega käiakse Eestis ümber just nõnda, kuidas siis suhtutakse Eestis teiste religioonide jaoks olulistesse ja pühadesse asjadesse?

Probleemi olemus seisneb selles, et ERM on näinud pildirüüstet ajaloolise sündmusena, kuid kasutab selle illustreerimiseks Neitsi Maarja figuuri. Maarja ei ole aga paljude usklike inimeste jaoks ajalukku jäänud isik või sündmus, vaid reaalsus ja olevik. Ühe ajaloos toimunud sündmuse kujutamine täna paljude usklike inimeste jaoks endiselt aktuaalse ja reaalse isiku virtuaalse ründamise või naeruvääristamise kaudu on usuliste tunnete solvamine.

Minul on tõsiseid kahtluseid selle eksponaadi sobivuses ERMi püsiekspositsiooni, olgugi et see võib olla tehniliselt huvitav või tänapäevane viis ajaloosündmuste kujutamisel. Kuna ERM avatakse rahvale homme, soovitaksin mina hetkel muuseumi juhtkonnal selle eksponaadi eksponeerimine peatada kuniks on lõpuni läbikaalutud selle reaalne tähendus ja mõju mitte ainult ajaloolises võtmes, vaid ka mitmetest muudest aspektidest, mida kirjeldasin, lähtuvalt.

Piltidel mõned näited ERMi kaunitest ja huvitavatest eksponaatidest, millest mitmed on deponeeritud muuseumisse meie koguduste poolt. Heameel on sellest, et kõiki peauksest sisenejaid tervitab luteri pastorist Jakob Hurda büst.

Peapiiskop Urmas Viilma postitus Facebookis on avaldatud autori loal. Fotol on kujutatud osa ERM-i ekspositsioonist.