Siin, kus mina oma perega elan (Irvine, umbes 45 miili Los Angelese kesklinnast), on väga rahulik. Meie maakonnas oli tulemus 50:45 Clintoni kasuks, nii et ei midagi väga hullu (võrreldes näiteks San Franciscoga, kus Clinton võitis 85:10). Californias kokku võitis Clinton 3/5-s maakondadest, see tähendab, et tema ülekaal siin, ühes kõige liberaalsemas osariigis, oli enam-vähem samasugune nagu Donald Trumpil kogu riigi ulatuses.
Kui vaadata valimistulemusi lähemalt, siis on täiesti selge, et need piirkonnad, kus on rohkesti ajupestud kolledžinoori ja nendest võrsunud boheeme või pintsaklipslasi, oli Clinton tugevalt ees (Washington DC-s sai ta 92 % ja Trump ainult 4 % – see ütleb mu meelest kõik), samal ajal kui inimesed, kes on näinud päris elu, pooldavad pigem Trumpi.
Eestlastest, kellega mina olen rääkinud, hääletas enamus Trumpi poolt. Need on muidugi peamiselt vanemad inimesed, noorte kohta ma väga täpselt ei tea. Tõsi, ei saa öelda, et Trump oleks olnud inimeste suur lemmik, pigem valiti kahest vähem halb.
Mis puutub Trumpi vastastesse protestidesse, siis on mul seda ülimalt kurb vaadata, kuna see näitab üliselgelt, kui suur võim on tulevikudüstoopia sepitsejatel noorte üle. Kui miski on hirmuäratav, siis just see, iseäranis siis, kui protestijad kannavad mitte ainult vikerkaare-, vaid ka Nõukogude Liidu punalippe.
Ameerika Ühendriikide presidendivalimise süsteem on loodud sellisena, et rahvarohkemad osariigid ei muudaks tühiseks hõredama asustusega osariikide hääleõigust. Seetõttu võib tulla ette olukordi, mille puhul võitjaks osutub absoluutarvudes vähem üksikhääli saanud kandidaat, kellel on samal ajal ülekaal suuremas hulgas osariikidest.
Käesolevatel valimistel võitis Donald Trump kolmekümnes, Hillary Clinton kahekümne ühes osariigis – seega on hoolimata arvatavast allajäämisest üksikhäälte poolest (hetkeseisuga 60 072 551 Trumpil ja 60 467 601 Clintonil) Trumpi edu Clintoni ees tublisti üle poole, mis teeb välja praeguse seisuga 290 valijameest 228 vastu (mõnes kohas hääli veel loetakse).
Clinton võitis Trumpi peamiselt suurlinnades ning linnastunud maakondades ida- ja läänerannikul, samal ajal kui valdav osa maapiirkondi ja väikelinnu hääletasid Trumpi poolt. Muide, evangeelsetest kristlastest, kes moodustavad küllaltki monoliitse valijarühma, hääletas Trumpi poolt umbes 80 protsenti, samuti on tema häälekate toetajate hulgas mitmeid tuntud katoliiklasi (näiteks New Yorgi endine linnapea Rudy Giuliani ning tele- ja raadioajakirjanik Sean Hannity).
Lisaks võib nimetada veel kolme fakti, mida võib-olla Eesti ajakirjanduses ei ole eriti puudutatud: Trumpi poolt hääletas suurem osa n-ö tavalistest tööinimestest (väidetavalt 35 protsenti valijatest) ning üllatavalt ületas tema poolt antud mustanahaliste ja latiinode häältearv kahe eelmistel valimistel kandideerinud vabariiklaste presidendikandidaadi poolt antud häälte arvu.
Ning kolmandaks: suurel määral kattuvad Trumpi poolt hääletanud 2008. aastal Obama poolt hääletanutega, s.t need on inimesed, kes on pikalt ja pikisilmi oodanud muutusi ning kes lootsid neid Barack Obamalt, ent on nüüd nii temas kui demokraatides pettunud. Donald Trump lubas oma võidukõnes: «The forgotten men and women of our country will be forgotten no longer.» – «Meie maa unustatud mehi ja naisi enam ei unustata.»
Tähelepanuväärne on, muide, see, et demokraadid ei saanud lüüa mitte ainult presidendi-, vaid ka senati ja esindajatekoja valimisel. See tähendab, et Trumpi vastaste protestide asemel peaksid nad tegelema tõsise sisekaemusega. Tõsi, hetkel on üsna kahtlane, kas nad on selleks valmis, kuna tundub, et nende ainus idee tuleviku tarvis on kuuldavasti Michelle Obama ülesseadmine 2020. aasta presidendivalimisteks. Ning süüdi on ikka ja alati kõik teised.
