Ameerika Ühendriikide ülemkohus kuulutas 26. juunil 2015 samasooliste paaride õiguse „abielluda“ põhiseaduspäraseks ja kehtivaks kogu riigis. Juuli alguses otsustas USA Episkopaalne Kirik (liberaalne anglikaanikirik USA-s) heaks kiita samasooliste paaride laulatamise. USA suurimas luterlikus kirikus – Ameerika Evangeelses Luterlikus Kirikus (Evangelical Lutheran Church in America ehk ELCA) – on alates 2009. aastast lubatud samasoolisi paare õnnistada ning homoseksuaalses suhtes elavaid isikuid vaimulikuks ordineerida. Ameerika üks tuntumaid kaasaegseid luterlikke teolooge Carl Braaten arutleb, kuidas selleni jõuti (artikli tõlge ilmus veebilehes Meie Kirik esmalt 15. jaanuaril 2010).
Ma osalesin Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (ELCA) 2009. aasta üldkogul.[1] Ikka ja jälle küsisid minu käest nii hääleõiguslikud liikmed kui külalised: „Kuidas me oleme küll sellisesse olukorda sattunud?“ Nad pidasid silmas seda, et järjestikustel hääletamistel toetas assamblee enamus resolutsioone, mis sisaldavad norme, mida ükski luterlik kirik pole kunagi varem kaalunud, rääkimata heakskiitmisest. Kuidas sai ELCA heaks kiita uue, ma ütleksin, heterodoksia, mis on vastuolus sellega, mida selle kiriku eelkäijate – Ameerika Luterliku Kiriku (ALC) ja Luterliku Kiriku Ameerikas (LCA) – juhtivad teoloogid ja piiskopid üksmeelselt õpetasid?
Ma ei suuda kujutleda, et ELCA otsused oleksid võimalikud olnud dr Frederick Schiotzi (ELC), dr Malvin H. Lundeeni (Augustana) või dr Franklin Clark Fry (ULC) juhtimise all. See poleks võimalik olnud ka David Preusi (ALC) või dr James R. Crumley (LCA) all. ELCA otsused poleks saanud toetust dr Martin Heinekenilt, dr Theodore Tappertilt, dr William Lazarethilt või dr John Reumannilt, kes õpetasid terveid pastorite põlvkondi Philadelphia luterlikus seminaris, ega dr Warren Quanbeckilt või dr James Burtnessilt, kes olid professorid St Pauli luterlikus seminaris. Toon need nimed vaid näiteks. Nimekirja võiks kanda palju rohkem nimesid Wartburgi, Kolmainu ja Lõuna seminarist.
Teoloogid, kes asutasid, toimetasid ja kirjutasid artikleid juhtivates luterlikes ajakirjades nagu Lutheran Quaterly, Dialog ja Lutheran Forum, kandsid edasi luterluse soliidseid traditsioone. Mõistagi oli nende vahel eriarvamusi, kuid minu teada ei langenud ükski neist taolistesse hereesiatesse ja heterodoksiasse, mis tänapäeval ELCA institutsioonides võimutsevad ja mida neis sallitakse. Seega on küsimus „Kuidas me oleme küll sellisesse olukorda sattunud?“ igati mõistetav. Miks on konfessionaalne luterlik teoloogia ELCA-s lagundatud?
Paljud mõistagi eitavad, et ELCA-s on mingeid tõsiseid teoloogilisi probleeme, mis ohustavad kiriku ühtsust. Kõik näib täiesti korras olevat. Minneapolise konverentsikeskuses polnud puudust mikrofonide ümber lendlevatest luterlikest loosungitest ja klišeedest. Nagu enamik kõnelejaid, kasutas piiskop Mark Hanson[2] neid rohkesti. See luterlik žargoon meenutas mulle Erik Peterseni ütlust, mis kirjeldab reformatsiooni doktrinaarsest teoloogiast lahknenud moodsat Saksa protestantismi – see on „tühja pudeli aroom“. Algsest reformatsioonist ei ole palju järel. Luterlikke sola’sid[3] võib kasutada loosungitena vastupidises tähenduses sellele, mida luterlikud usupuhastajad nende all mõtlesid. Tänapäeval on neist kujunenud klišeed, mis jutustavad „evangeeliumi reduktsioonist“.[4]
Ma jätan targemate ajaloolaste selgitada, kuidas see juhtus, et ELCA kaldus nii kähku liberaalse protestantismi libedale teele. Praegu söandaksin ma esitada kaks väidet. Esiteks, luterlus võib juba oma alustes sisaldada ebastabiilsuse algeid. Kui esimesed luterlased hülgasid roomakatoliku kiriku õpetusameti autoriteedi, polnud neil selle asemele midagi kindlamat panna. Sola’d kõlasid teoorias hästi, kuid viimaks jääb ikkagi küsimus, kellel on muutuvas ajas õigus neid tõlgendada ja kohandada. Luterluse ajaloos on ametliku autoriteedi locus kõikjal varieerunud. ELCA-s on kõrgeim meelevald antud kvootide alusel valitud ilmikute enamuse kätte, kes võivad, kui nad tahavad, otsustada läheneda muunidele või mormoonidele, nii nagu nad hääletasid altari- ja kantsliosaduse loomise poolt metodistide ja määri vendadega. Kõlab liialdatuna? Mitte rohkem kui 2009. aasta üldkogu otsused Minneapolises. Kirikujuhid aga peaksid järgima apostleid ja mitte enamuse arvamust.
Minu teine väide on, et ELCA on alla vandunud kõnealusele liberaalse protestantismi tõvele. Mis see on? Moodne protestantism on segu ajaloolisest kristlusest ja valgustusaja printsiipidest, viimase ratsionalismist, subjektivismist ja inimkesksusest. Selle taga on uusgnostitsistlik eeldus, et Jumal peitub igas inimeses ning et igaühesse on antud sisemine valgus, mis tuleb vaid üles leida. Tõe valgus ei sära niivõrd Pühakirjast ja kristlikust traditsioonist kui teaduslikust mõtlemisest ja individuaalsest kogemusest. Just see juhtuski Minneapolises – mõistusele ja kogemusele apelleerides trambiti Pühakirjal ja traditsioonil, kaunistades seda kohustuslike vagade luterlike loosungite ja klišeedega. Võitis enamus. Ja nad ütlesid, et see oli Vaimu töö, unustades ära, et Püha Vaim on juba aastatuhandeid kõnelenud pühakirjatõlgendamise, kirikukogude ja usutunnistuste kaudu.
Piiskop Mark Hanson kinnitas korduvalt ELCA üldkogule, et luterlaste jaoks seisneb ühtsus ainult ühtsuses Kristuses ning mitte meie „üksmeeles või lahkarvamustes“. See on põhimõtte solus Christus väär kasutamine. Kristlik ühtsus seisneb nimelt meie üksmeeles. Sellest kõneleb Nikaia. Sellest kõneleb Augsburgi usutunnistus. Luterlased ei nõustu sektantliku loosungiga: „Mitte usutunnistus, vaid Kristus!“ Jah, meie ühtsus on ühtsus Kristuses, kuid Pühakirja ning usutunnistuste ja usutunnistuskirjade järgi väljendavad õigeusklikud kristlased oma ühtsust liturgiliselt ja usutunnistuste kaudu. Kui meil pole neis asjus üksmeelt, siis pole me tegelikult ka üksteisega osaduses.
Frank Senn kirjutab oma hiljuti ilmunud raamatus, et luterlastel on juba küllalt sola’sid, et kokku kutsuda terve koor. On kätte jõudnud aeg, et luterlased loobuksid neist [reformatsiooni] vastasseisu ägeduses sündinud loosungitest kui viigilehest, mis varjab kaduma läinud õiget kristlikku õpetust.
Tõlkinud Veiko Vihuri
Carl E. Braaten (s 1929) on üks juhtivaid Ameerika luterlikke teolooge-süstemaatikuid. 1991. aastal asutas ta koos Robert Jensoniga Katoolse ja Evangeelse Teoloogia Keskuse ning teoloogilise ajakirja Pro Ecclesia.
Märkused
[1] Autori kirjutis on reaktsioon 2009. aasta augustis Minneapolises peetud Ameerika luterliku kiriku üldkogule, kus legaliseeriti kirikus samasooliste paaride õnnistamine ning lubati vaimulikuks ordineerida homosuhtes elavaid isikuid. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] Mark Hanson oli artikli ilmumise ajal ELCA juhtivpiiskop ja Luterliku Maailmaliidu president.
[3] Autor peab silmas luterlikke printsiipe nagu sola fide (ainult usk), sola gratia (ainult arm), sola Scriptura (ainult Pühakiri) ja solus Christus (ainult Kristus).
[4] Mõistega gospel reductionism ehk evangeeliumi redutseerimine tähistatakse teoloogilist tendentsi pidada kiriku õpetuse ja ühtsuse jaoks ainsaks otsustavaks kriteeriumiks evangeeliumi sõnumit Jumala armastusest ja andestusest ning muude õpetusküsimuste käsitamist vähem- või ebaolulisena. Praktikas võib see tähendada tegelikku lahtiütlemist piibellikest ja usutunnistuskirjades esitatud normidest, õigustades seda Jumala armastuse ja armuga.
