Johannese ilmutusraamat on unikaalne terves Uues Testamendis. On öeldud, et ilma selleta oleks Piibel otsekui lõpetamata jäänud. Siia suubuvad kõik põhiliinid alates Moosese raama­tutest. Mooses räägib maailma loomisest, Ilmutusraamat uuest taevast ja maast. Piibli alguses ilmuvad päike ja kuu, lõpus kaovad need mõlemad. Mooses kirjeldab paradiisiaeda, Ilmutus­raamat taevast linna. Moosese raamatute alguses võidab saatan, Ilmutusraamatus tehakse talle lõpp. „See raamat räägib rohkem kui ükski teine saatana surmast ja seepärast pole ka ime, et saatan ei taha, et inimesed loeksid ja uuriksid seda raamatut!” Nii on Ilmutusraamatu tähtsust kommenteeritud ja innustatud seda just lugema.

Ilmutusraamat ilmutati Johannesele Patmosel, Egeuse mere saarel: „Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses, olin saarel, mida hüütakse Patmoseks, Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast” (Ilm 1:9). Patmosele jõudis ka minu usurännak, mis sai alguse Pühalt Maalt Iisraelist ja kulges läbi Rooma, kajastades paiku, kus tegutsesid Jeesus ja apostlid. Jeesuse maine teekond lõppes ülestõusmisega Jeruusalemmas, Peetrus ja Paulus surid märtritena Roomas. Johannese kannatus piirdus Patmose pagendusega, kuid seal üksinduses anti talle ilmutus, kus Uue Testamendi sõnum vaatab endast kaugemale. Patmos oli viimaseks punktiks maa peal, kus lõpetati Jumala suur ilmutus. See algas väikeses Petlemmas ja lõppes väikesel saarel. Edasi otsib kristlik sõnum teed iga inimese südamesse ja innustab teda usurändudele oma elus.

Algselt pole olemas Johannese, vaid Jeesuse ilmutusraamat, sest ilmutajaks, seega ka autoriks on taevane Kristus (Ilm 1:1). Ilmutus toimus aga nägemuste vahendusel, sest tohutu erinevus taevase ja maise, üleloomuliku ja loomuliku vahel nõuab sümbolite ja metafooride kasutamist. Johannesele ilmutatud nägemused sisaldavad rohkesti pilte ja kujundeid. 71 korda kasutab ta väljendit „nagu, justkui” (hos) ja 24 korda „sarnane, otsekui” (homoios). Seega ei saa me iial täpselt teada ega kujutleda, mida ta nägi. See tõik on omakorda andnud alust ja võimalust rohketeks ning erinevateks tõlgendusteks.

Sümbolite tõlgendamisel tehakse sageli see viga, et piltlikke väljendeid võetakse sõna-sõnalt. Kuidas aga siis tõlgendada Kristuse tagasitulemist valge hobuse seljas: kas taevas on päris­hobused (Ilm 19)? Teisalt aga ei tohi unustada, et piltide abil kirjeldatakse reaalseid sündmusi. Piiblis ja kristluses on taevane maailm päriselt olemas, mitte inimeste loodud kuju­telm. Sama kehtib arvude, mõõtude ja hulkade puhul: need kirjeldavad päriselt olevat, kuid neil on sageli märgiline, hinnanguline tähendus. „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat” (1Sm 18:7). Tuhandeaastase rahuriigi sisuliseks eelduseks on, et Jumala juures on tuhat aastat nagu üks päev ja vastupidi (Ilm 20 Ps 90:4 2Pt 3:8).

See aga, et Ilmutusraamat on ilmutatud sümbolite kaudu, ei vähenda selle tähtsust. Vastupidi, millegipärast soovib taevane Jeesus oma maa peal räägitud sõnu täiendada just kujunditest tulvil nägemuste kaudu. Et Jumal end sümbolite taha varjab ja ühtlasi nende kaudu ilmutab, sellega tahetakse meid – nagu tähendamissõnadegi puhul – panna edasi mõtlema. Miks muidu kõlab tõotus kohe alguses: „Õnnis on see, kes loeb, ning need, kes kuulavad neid ennustuse sõnu ja hoiavad tallel, mis sellesse on kirjutatud” (Ilm 1:3). Ilmutusraamat on ainuke raamat Piiblis, kus kiidetakse õndsaks neid, kes seda loevad – juttu pole mõistmisest, juba lugemisest ja kuulmisest piisab õndsakskiitmiseks!

Teisisõnu on õnnis see, kes Jumalale mõtleb, ilmutusega tegeleb ja Kristuse tulekuga tõsiselt arvestab. Jeesus ütles juba maa peal, et otsitaks esmalt jumalariiki, kõik muu antakse pealegi (Mt 6:33; Lk 12:31). Inimestel on kalduvus maisesse kinni jääda, taevast pilku üldse kaotada. Seepärast kirjutab ka Paulus: „Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal” (Kl 3:1j). Kus on meie mõtted, seal on meie süda. Mida igatseme, see näitab, kes me ise oleme. Ilmutusraamat innustab meid tegelema taevaste asjadega, et me kuuluksime ka ise taevasse. Maine Jeesus kinnitab küll, et keegi ei tea, millal tuleb ajastu lõpp (ei inglid ega Poeg), peale Isa taevas (Mt 24:36; Mk 13:32; Ap 1:7), kuid innustab sellegipoo­lest jälgima tundemärke, mis viitavad viljade küpsemisele (Mt 24:32j; Mk 13:28j; Lk 21:29jj). Ilmutusraamatus julgustab ta ingli kaudu koguni ära mõistatama, kes on metsaline ja lohe (Ilm 3:18; 17:9). Sama julgustuse annab Jeesus lõpus, öeldes et teisiti kui Taanieli puhul, ei panda pitseriga kinni Ilmutusraamatu sõnu (Ilm 22:10).

Kuidas võiksime tõlgendada Ilmutusraamatut? See võtab oma esemeks maailmaajaloo, avades selle ruumiliselt lõpmatuse ja ajaliselt igaviku suunas, tõs­tes lugejate pilgu lahti maa pealt ja näidates, et taevases juhtimises on kõik kindlalt Jumala käes.

Ettepoole vaadates avaneb järgmine perspektiiv. Hoolimata kurjuse ägenevatest rünnakutest mitmesuguste „metsaliste” kujul on kurjal viimselt lõpp, mistõttu jumalarahval tuleb vastu pidada ja mitte kaotada lootust, sest lõplik sõnum on rõõmusõnum. Otsekui kaleidoskoobis kerkivad esile ikka erinevad mustrid, lavale astuvad üha uued kujud, kes esitavad oma rolle, kuid nad kannavad sarnaseid rõivaid ning üksnes kordavad ja täiendavad esitatut – Ilmutus­raamat aitab vaime eristada. Ühiste tunnuste põhjal võib neid tüüpe võrrelda ajalookujudega: XX sajandi diktaatoreid on jt türanne ikka Antikristuse ja metsalistega kõrvutatud. Mis keelab meil võrrelda nägemusi tänapäevaga ja püstitada hüpoteese? Miks mitte siduda Putin, Trump või Merkel Ilmutusraamatu ennustustega?  See annab indu meie usule! Tuleb aga meenutada, et raamatus endas välditakse selgeid identifitseerimisi, mis­tõttu meiegi ei tohi ilmutusnäidendi tüüpe samastada ühegi maise üksikkujuga.

Johannese ilmutusraamat ei suuna aga meie pilku ainult ette, vaid tõstab ka ülespoole. „Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud!” Nii alustab Johannes viimaseid nägemusi, mida kuulutas ette juba Jesaja (21:1; vrd Js 65:17; 66:22). See on nägemus: „Ma nägin!” Kuid huvitaval kombel on ka esimese taeva ja maa loomist Piibli alguses peetud Moosesele antud jumalikuks nägemuseks (1Ms 1). Seega, kui Ilmutus­raamatu nägemused sisaldavad pilte ja sümboleid, siis võivad ka Piibli loomislood olla mõnel määral sümboolsed pildid tegelikult toimunust. Nii nagu tänapäeval vaadatakse pikksilmaga taevast ja nähakse seal rohkesti tundmatuid detaile, kaeti muiste universumit palja silmaga, tabades ainult üldkontuure – kuid pildid on samast tegelikkusest ja identsed. On tõsi, et palja silmaga nähakse kohati valesti, vaadates kaugustesse, kuid ka mõõteriistade abil tehakse järeldusi, mis aina parandavad varasemat vaatlust.

Võiks öelda, et Piibli alguses ja lõpus on meile esitatud kaemusfotod multidimensioonilisest tegelikkusest läbi inimlikult ajalooliselt piiratud tunnetusaparaadi perspektiivses plaanis, kuid ühtlasi läbi avara objektiivi, kus on ühendatud kõik mõeldavad, ka meile praegu tunnetamatud dimensioonid. Muistsete teadmiste alusel andis see tulemuseks, et maailma vanus on u 6 tuhat aastat. Ehkki seda mõisteti toona otseselt, on piibliarvud (1000 jt) siiski sageli sümboolsed, andes meile muid mõistmisvõimalusi, ilma et taganeksime ilmutuspildist. Kui meie väidame, et universumi vanus on ligi 14 miljardit aastat, siis väljendame me sedasama mis Piibel teises mõõteskaalas, kuid sellise n-ö maise mõõdupuuga ei saa üldse midagi väita uue taeva ja maa kohta, mida kirjeldatakse Ilmutusraamatus.

Meenub hetk, mil seisime Patmosel sealsamas paigas Ilmutuskoopas, kus Johannes oli saanud ilmutuse. Ortodoksi munk, kes seal valvet pidas, ei keelanud meil laulda üheskoos: „Õnnista ja hoia, Vaimuga meid võia!” Üldse leidub Patmosel ainult õigeusu ehk ortodoksi kristlasi, kes teadaolevalt on teinud oma südameasjaks anda Jeesuselt ja apostlitelt pärinevat usku edasi muutumatult (ortodoksi ehk idakiriku müstikast on juttu ka käesolevas raamatus). Sealsamas Ilmutuskoopas sai aga ka XX sajandi õigeusu pühak Porfirios võimsa nägemuse, kuidas kõik oli toimunud ning edastas muuseas sõnumi, mis on oluline igale rändurile, kes Jumalat otsib: kui sa Jumalat sunnid, siis ta ei tule. Ta tuleb pigem päeval, mil sa teda ei oota, ja tunnil, mil sa ei tea. Nii on öelnud Jeesus (Mt 24:50). Või nagu väljendab Saalomon: „Ta ilmutab ennast neile, kes temas ei kahtle” (Trk 1:2). Kahtlused võivad saada meie kasvatajaks usu poole, kuid igal juhul on nad antud meile ületamiseks.

Iga inimest võib tabada oma isiklik Patmos ehk piltlikult väljendades olukord, kus ta kõnnib oma rada ja seisab üksi Jumala ees. Iga inimesega on Jumalal oma rännurada. Ärgem jäägem siis kurdiks tema koputusele, kui ta tahab meid usuränduritena oma riiki juhtida. Võimaluse korral võime külastada paiku ja radu, mida Jumal on ilmutamiseks kasutanud maa peal: Püha Maad, kus elas Jeesus, või Patmost, kus ta ilmutas Ilmutusraamatu. Eestis olles on meil alati võimalik lugeda Ilmutusraamatut ja mõtiskleda selle saladuste üle, et saada lahti maisest ras­kusjõust ja suunduda Jumala poole. Ühtlasi meenutab Ilmutusraamat, et leigest armastusest ei piisa. Meid päästavad ainult tõsine usk ja armastus.

Olete oodatud järgmisele Patmose reisile järgmise aasta septembris!

Ettekanne raamatuesitlusel Tallinna Jaani kirikus 9. detsembril 2016 kell 14.30.

Autori foto Patmose vaatega.