Ükskord ammu-ammu oli seksuaalkasvatus lihtsalt bioloogiatund. Õpilastele esitati faktid ja koos nendega arusaam, et seks on osa millestki suuremast, mida kutsutakse abieluks. Õpetajad selgitasid neile, et see on moraalne ja tervislik viis elada.
Tol ajal mõisteti, et mehed ja naised on erinevad ning et nende ühekssaamine on unikaalne ja erineb kõigist teistest suhetest. Oli ütlematagi selge, et poistest kasvavad mehed ja tüdrukutest naised.
Sugulisel teel levivaid haigusi oli vaid kaks ning neisse nakatumist peeti tõsiseks asjaks. Teatud käitumisviisid teati olevat ebanormaalsed, neid praktiseerivad inimesed vajasid abi ning lapse süütus oli hindamatu väärtusega.
Asjad on muutunud.
Nüüd on meil igakülgne seksuaalkasvatus, mis sisaldab muu hulgas arutelu identiteedi, soorollide, reproduktiivõiguste ja diskrimineerimise üle.
Lapsed saavad teada, et nad on sünnist saati seksuaalsed ning et õige aeg seksuaalseks aktiivsuseks on siis, kui nad ise otsustavad, et on valmis. Neile õpetatakse, et neil on õigus naudingule, “rasestumisvastastele” vahenditele ja abordile. Abielumehe ja -naise mõisteid ei kasutata, mehe ja naise vahelist ühendust nähakse vaid ühena paljudest võimalikest, ja moraalsus… See on kohtumõistmine – ja kohtumõistmine pole lubatud.
Bioloogiast seksuaalkasvatuses eriti ei räägita, küll aga jagatakse ohtralt informatsiooni seksuaalse väljenduse mitmekesisuse, erinevate kontratseptiivide ja abordivormide plusside ja miinuste ning sooliste stereotüüpide kahjulikkuse kohta.
Soo teema on üleüldse keeruline. Poiss võib kasvada meheks või hoopis naiseks või kellekski kolmandaks. Tüdruk võib tunda, et sündis valesse kehasse, ja tahta, et tema rinnad eemaldataks. Lapsed saavad teada, et see kõik on normaalne.
Sugulisel teel levivaid haigusi on üle kahekümne ning ühe sellise “armastusepisikuga” nakatumist peetakse mõnel pool täiskasvanuks saamise osaks. Ühe YouTube’is esinenud arsti sõnadega: “Eeldatavasti nakatud sa seksuaaleluga alustades inimpapilloomviirusega. Kõik põevad seda!”
Ja lapsepõlve süütus? Unustage ära. Laste jaoks loodud õppematerjalid tekitavad enamikus täiskasvanutes ebamugavust. Õpilastele soovitatud veebilehtedel pole midagi tabu – sadomasohhism, polüamooria ja kõik muu, mida kunagi peeti hälbivaks käitumiseks. Kõik sobib.
Kui ma kõike seda teada sain, olin hämmingus. Kuidas puutuvad need pentsikud käitumised laste tervisesse? Kuidas saavad vastutustundelised täiskasvanud seesugust õpet lubada ja rahastada?
Meediku ja lapsevanemana häiris see mind tugevalt. Ma soovisin mõista, kust see kõik tuleb, kuidas me seesuguse hullumeelsuseni jõudsime. Niisiis uurisin seksuaalkasvatuse ajalugu ja kirjutasin raamatu pealkirjaga “Te õpetate mu lapsele MIDA?” (“You’re Teaching My Child WHAT?”)
Järgnevalt kirjutan sellest, mida ma avastasin.
Kaasaegne seksuaalkasvatus sai alguse kuuekümnendatel ning põhineb Alfred Kinsey inimseksuaalsuse mudelil. Tänu dr Judith Reismani suurepärasele ja vaprale tööle teame täna, et Kinsey oli petis ja tõeliselt hälbeline isik.
Mis puudutab seksuaalsust, siis Kinsey poliitika oli “kõik sobib” ja see tähendas tõesti kõike. Näiteks uskus ta, et pedofiile on mõistetud vääriti ning et nende karistused on ebaõiglased. “Seksuaalsus pole isu, mida tuleks piirata,” oli Kinsey kindel. Seda ta õpetas ning selle järgi ta ka elas.
Tema ametlik biograafia kajastab veendumusi, millele ta rajas oma töö ja isikliku elu: “inimloom” on panseksuaalne. Traditsiooniline moraalsus on destruktiivne. Seksuaalsus pole isu, mida tuleks piirata. Kui ma ütlen, et Kinsey oli tõeliselt hälbeline isik, ei kajastu selles murdosakestki tema psühhopatoloogia tõsidusest.
Olen töötanud psühhiaatrina kolmkümmend aastat ja, uskuge mind, ma olen kohtunud nii mõnegi väga veidra inimesega. Mind ei ole lihtne šokeerida. Ent kui ma hakkasin lugema Kinsey ametlikku biograafiat… Mis ma võin öelda? See mees oli vaimuhaige. Ta oli hukkaläinud inimene ning tema emotsionaalne haigus väljendus tema seksuaalsuses. Teda valitsesid grotesksed halvavad kinnismõtted arvukate ebanormaalsete käitumisviiside suhtes. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga kahtlen väga, kas kõigi Kinsey 62 armetu eluaasta jooksul sai ta elada üheainsagi päeva tingimustes, mida meie peaksime normaalseks seksuaalsuseks.
Alfred Kinseyl oli unistus. Ta tahtis tõestada maailmale – ja iseenesele –, et tema elustiil on normaalne – tavaline, tüüpiline. Ta tahtis tõestada, et hoopis ühiskond on ekslik – ühiskond koos kõigi oma religioonide, moraalikoodeksite ja piirangutega. Et ühiskond tekitab inimestele süütunde, kui nad järgivad oma loomupäraseid tunge, ning hoopis see on ebatervislik. Kinsey unistus oli vabastada inimesed “destruktiivsete institutsioonide” ikke alt – vabastada “inimloom”.
Ta viis läbi tuhandeid intervjuusid, lõi arvud kokku ja järeldas, et enamik inimesi harrastab keelatud seksuaalkäitumist ning et keskmine ema ja isa elavad topeltelu, just nagu ta isegi.
Tema uuringute järeldused seati küll juhtivate teadlaste poolt kahtluse alla, aga teadlaste kriitika ei paistnud midagi tähendavat. Populaarmeedia võttis tema ettekanded avasüli vastu ning tema raamatud said bestselleriteks. Revolutsiooni ja lääne kultuuri transformatsiooni alus oli laotud.
Probleem seisneb aga selles, et tema uuringutes olid fundamentaalsed vead. Tema valimid olid liiga väiksed ja demograafia vildakas. Ta jättis osad inimgrupid uuringutest välja ning keskendus teistele – kõige märkimisväärsemalt vangistatud kurjategijatele. Kuivõrd Kinsey toetus vabatahtlikele, polnud uuringus osalevate inimeste valik juhuslik ega representatiivne.
Kogu selle saatanliku skeemi on dr Judith Reisman mitmetes raamatutes ja videotes paljastanud. Innustan teid tutvuma tema töödega veebilehel www.drjudithreisman.org, aga seda vaid juhul, kui olete tugeva närvikavaga.
Kinsey suri 1965. aastal. See oli aeg, mil tänu antibiootikumidele hakati USAs suguhaigusi üksteise järel kõrvaldama. Üks süst ja inimene paranes süüfilisest või gonorröast. Usuti, et sellest saab suguhaiguste ja üldse kõigi nakkuste lõpp. 1960. aasta Nobeli meditsiinipreemia laureaadi sõnadega: “Oleme tunnistajateks nakkushaiguste pea täielikule kõrvaldamisele.”
Kuuekümnendad oli ka “rasestumisvastaste” pillide laialdase leviku algusaeg. Nüüd, mil suguhaigused olid kergesti ravitavad ning rasedus ärahoitav, sai Kinsey kõikelubava seksuaalmudeli ainsaks takistuseks judeo-kristlik moraal.
See on kontekst, mille raames rajas dr Mary Calderone 1964. aastal USAs organisatsiooni SIECUS (Ameerika Ühendriikide seksuaalsust puudutava informatsiooni ja hariduse nõukogu).
Just see organisatsioon on vastutav UNESCO poolt välja antud seksuaalkasvatuse standardite eest, mida kõikjal maailmas agressiivselt propageeritakse. On tõenäoline, et ka teie riikides kehtiv seksuaalkasvatuse õppekava põhineb SIECUSe juhtnööridel.
Muide, algkapital SIECUSE asutamiseks saadi Playboy rajajalt Hugh Hefnerilt.
Nagu Kinsey, asus ka Calderone ristiretkele ühiskonna muutmise eesmärgil. Ta oli veendunud, et seksuaalkasvatuses on liiga palju negatiivsust, liiga palju keskendumist soovimatule rasedusele ja haigustele. Kinsey eeskujul kinnitas ta, et tõeline probleem seisneb selles, et ühiskond on puritaanlik ja allasurutud.
Calderone väitis, et seksuaalkasvatuses on liiga palju “ei”-sid, ning lubas, et SIECUSe lähenemine põhineb “jah”-idel. Asjakohane seksuaalkasvatus pidi õpetama lastele, et nad sünnivad seksuaalsete olenditena ning et igasugune seksuaalsuse väljendus on positiivne, loomulik ja tervislik.
Ta ütles vanematele: “Lapsed on seksuaalsed, nad mõtlevad seksuaalseid mõtteid ja teevad seksuaalseid tegusid… Vanemad peavad austama oma laste erootilist potentsiaali.” Ja veel: “Professionaalid, kes lapsi uurivad, on kinnitanud, et vastsündinud on tugevalt seksuaalsed.”
Mida tähendas tema lubadus olla avatud ja positiivne ning asendada seksuaalkasvatuse “ei”-d “jah”-idega?
Mida tähendas “murda lahti traditsioonilistest vaadetest?”
See tähendas enamat kui abielueelseid ja abieluväliseid seksuaalsuhteid – palju enamat. Kaasaegne seksuaalkasvatus pidi kujutama endast piiride ületamist. Organisatsioonis SIECUS leidus ametnikke, kes olid nii radikaalsed, et argumenteerisid avalikult täiskasvanute ja laste vaheliste seksuaalsuhete tabude murdmise ja isegi intsesti kasuks.
Kinsey õpilase ja SIECUSe presidendi Wardell Pomeroy sõnadega: “On aeg tunnistada, et intsest ei pruugi olla perverssus või vaimuhaiguse tunnus.”
Ajakiri Time kirjeldas Pomeroyd (koos John Moneyga, kelle juurde tuleme hiljem) “intsesti pooldava kihutuskõnelejana”. Oma raamatus “Poisid ja seks”, mis oli mõeldud lastele alates kuuendast klassist, kirjutab ta näiteks: “…meie seksuaalkäitumine … on täpselt nagu teistel loomadel. Seksuaalkäitumist, mis oleks ebanormaalne, pole põhimõtteliselt olemas.”
Calderone aga kirjutas kaaneümbrisel ilmunud reklaamtutvustusel: “Teie käsikirja lugedes ütlesin enesele ikka ja jälle: “Lõpuks ometi ütleb keegi selle välja.””
Viimane inimene, kellest tahan teile rääkida, on dr John Money.
1955. aastal tuli Money välja radikaalse arusaamaga, et meheks või naiseks olemine on tundmus, mis pole seotud anatoomia või kromosoomidega. Money oli veendunud, et me sünnime ilma soota ning identifitseerime end hiljem ühiskonna mõjul mehe või naisena.
Dr Money oli tunnustatud psühholoog, keda austatakse tänase päevani. Ent ühtlasi oli ta Kinsey ja teiste temasugustega ühel nõul.
Money nimetas pedofiiliat “lahknevate vanustega paari armulooks” ning propageeris intsesti. “Kui lapsel on seksuaalne kogemus mõne oma sugulasega, pole see tingimata probleem,” kirjutas ta. Nagu Kinsey, kannatas ka Money sügavate emotsionaalsete haavade all. Tema sooline identiteet oli hälbeline ning ta ahistas noori poisse.
Kõige hämmastavam on see, et nendel meestel, nendel väga hälbelistel meestel, õnnestus vildakatele andmetele ja ümberlükatud teooriatele rajanedes siiski muuta suurt osa ühiskonnast. Tänane seksuaalkasvatus põhineb just nende meeste õpetusel.
Kui ma olin aru saanud, kes on kaasaegse “igakülgse seksuaalkasvatuse” rajajad – Kinsey, Calderone, Pomeroy, Money ja teised –, mõistsin ma, kuidas me tänase hullumeelsuseni jõudsime.
Selle õppekava loojad olid hälbelised inimesed, kellel olid ohtlikud mõtted – radikaalsed aktivisid, kes tahtsid luua ühiskonna, mis mitte lihtsalt ei aktsepteeriks nende patoloogiaid, vaid tunnustaks neid!
Need mehed olid pedofiilid. Oli nende huvides näha lapsi väikeste täiskasvanutena, kes naudivad seksuaalset kokkupuudet ning kellel on õigus sellega nõustuda ilma teiste täiskasvanute või seaduse sekkumiseta. Miks peaksidki nad hindama lapsepõlve süütust? Nad ei uskunud üldse laste süütusse!
Samuti arvasid nad, et seksuaalsuhete nägemine ainult abikaasade vahelise asjana on ebaloomulik ja destruktiivne.
Nad ei võidelnud haigustega, vaid igivanade tabudega ja piibelliku moraaliga.
Põhiline on, et seksuaalkasvatus kui õppeaine sai alguse sotsiaalse liikumisena ning seda on ta tänini. Selle eesmärk on, et õpilased oleks avatud ükskõik millisele seksuaalsele väljendusele. Seksuaalkasvatuse tuum ei seisne haiguste vältimises, vaid seksuaalses vabaduses või pigem seksuaalses kõikelubatavuses. Selle eesmärk on muuta ühiskonda, üks laps korraga.
Selle ideoloogia ohtude nägemiseks ei pea olema meditsiinitöötaja. Tarvis on vaid kainet mõistust.
Ma ei küsi enam, kuidas me selle hullumeelsuseni jõudsime – ma tean, kuidas. Nüüd aga küsin, nagu me kõik peaksime küsima, kuidas on võimalik, et sellel hullumeelsusel on juba viiskümmend aastat lubatud segamatult levida? Kuidas võivad organisatsioonid nagu SIECUS püsida nii võimsa ja hästi rahastatuna?
Miks ei ole kedagi vastutusele võetud?
Kõigil vastutustundlikel täiskasvanutel on kohustus võidelda seksuaalse kõikelubatavuse propageerimise vastu noorte seas. Selge see, tegu on raske võitlusega, mis mõnikord meenutab Taaveti võitlust Koljati vastu.
Ent mina olen siin, et öelda teile, et meil on salarelv, just nagu Taaveti ling. Selleks salarelvaks on 21. sajandi teadus: bioloogiline tõde inimkeha ehituse kohta ning selle kohta, kuidas inimese mõistus suhestub intiimkäitumisega.
Tänase seksuaalkasvatuse alustõed – Kinsey, Pomeroy, Money ja teiste radikaalsed teooriad – on teaduse poolt lihtsasti ümberlükatavad või juba ümber lükatud.
Võitus tundub küll raske, nagu Taaveti võitlus hiiglase Koljatiga, aga mõelge hetkeks – ma ei pea ju teile meenutama…
Kes selle võitluse võitis?
Tõlkinud Maria Vooglaid
Avaldatud esmalt portaalis Objektiiv.ee
