Soome evangeelsel-luterlikul kirikul tuleb lähiaastail otsustada, kas jääda Jeesuse õpetuse ja kogu Piibli ja usutunnistuskirjade arusaama juurde abielust kui mehe ja naise liidust. Või loobuda sellest, asudes kiriklikult laulatama samasoolisi paare.
Lahendust oodates on kirikus paljudel puhkudel hakatud toimima Vana Testamendi Kohtumõistjate raamatu kirjelduse kohaselt, kus “igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli”. Kotka-Kymi koguduse ülemõpetaja nuriseb avalikult koguduse juhatuse otsuse üle mitte anda kiriku ruume samasooliste paaride laulatamiseks või “abielu” õnnistamiseks. Helsingis on pastor Kai Sadinmaa juba jõudnud laulatada samasoolisi paare. Kallio kirikus ei antud võimalust pidada kiriku õpetuse kohast loengut abielust. Turus, peapiiskopkonna kodulehel pakutakse samasooliste paaride [õnnistamiseks mõeldud] palvuste juhendmaterjali, mis on väga sarnane abielu laulatamise kiriklikule korrale ning kus paari sõnaselgelt õnnistatakse.
Kiriku kõrgeimas juhtorganis, kirikukogus tuleb arutusele eelnõu, millega soovitakse võimaldada samasooliste kiriklikku laulatamist. Ühtegi vaimulikku otseselt ei kohustata taolisi paare laulatama. Aga viimast väidet võib uskuda üksnes see, kes ei tunne Soome evangeelse-luterliku kiriku viimaste aastakümnete ajalugu.
Edaspidistes aruteludes tasub pidada meeles paari seika. Esiteks on arutelu abielust kirikus piibliküsimus. [Turu peapiiskopkonna abip]iiskop Kaarlo Kalliala kirjutas 24. veebruaril ajalehe Turun Sanomat blogis: “Kui kiriku ja ühiskonna abielusõlmimise praktikad järgmisel nädalal esmakordselt teineteisest erinevad, mida kirik siis tegema peaks? Küllap otsima sellist lahendust, mis sobiks sümboolselt ja kultuuriliselt nii paljudele kui võimalik – eelkõige neile, keda see kõige otsesemalt puudutab.” Kas kirik ei peaks hoopis otsima lahendust, mis on ustav kiriku Issandale, jäädes kindlaks Piiblile ja usutunnistusele?
Osa neist, kes tunnevad tõmmet samast soost inimeste poole, tahavad ometigi elada ustavana Piibli õpetusele. On suur ülekohus mitte kuulutada neile sama evangeeliumi, mida kuulutatakse kõigile teistele. Evangeeliumi, mis tõotab täieliku pattude andekssaamise kõigile, kes kahetsevad oma patust eluviisi ning panevad oma lootuse Jeesusele.
Mitme piiskopi suust on viimasel ajal kostnud ütlus, et piiskopi peamine ülesanne on hoida kiriku ühtsust. Ega ikka ei ole küll. Peamine ülesanne on taotleda kiriku ustavust Kristusele ja Tema õpetusele, mis on Piiblis. Ühtsus lähtub tõest, mitte vastupidi.
Kalliala ütles meie ajalehele [Uusi Tie] antud intervjuus, et “Piibel ei nimeta üldse – ja ammugi siis korduvalt – patuks homoseksuaalseid suhteid, mis rajanevad osapoolte sügaval identiteedil ja milles saab nähtavaks omavaheline kiindumus ja austus”. Aga just patuks Piibel neid suhteid korduvalt nimetab. Seda võib igaüks oma Piiblist ise vaadata (Rm 1; 1Kr 6; 1Tim 1 jne).
Aga võibolla on siin tegemist nende piiblikohtade teistsuguse tõlgendusega? Muidugi, ning on olemas põhjendatud ja põhjendamata tõlgendusi. On olemas ka selliseid radikaalselt erinevaid tõlgendusi, et kui üksmeelt ei leita, on vaimulik osadus praktiliselt lõppenud. Nii olulises küsimuses on parem olla lõhenenud tõe pärast, kui olla liidetud eksituses.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatud ajalehes Uusi Tie, 9.3.2017
Illustrratsioon: Turu peapiiskop Kari Mäkineni portreemaali silmitseb piiskop Kaarlo Kalliala. Foto: Aarne Ormio, Kirkon kuvapankki
