Alates 2013. aasta lõpust on vasakpoolsed katoliiklikud teoloogid ja organisatsioonid uue jõu ja otsustavusega oma vanad positsioonid avalikkuse ette toonud: seksuaalmoraali nõrgendamine, homoseksuaalsuse ümberhindamine, moraalselt neutraalne suhtumine kontratseptiivide kasutamisse, abieluväliste seksuaalsuhete aktsepteerimine, positiivne hinnang mitteabielulisele kooselule jne.
Need teoloogid ja organisatsioonid nagu näiteks „Meie oleme Kirik“ (Wir sind Kirche, liberaalne katoliiklik organisatsioon Saksamaal) või Saksa Katoliiklaste Keskkomitee (Zentralkomitee der deutschen Katholiken) veavad praegu katoliku kiriku õpetusameti vastu suunatud protestikampaaniat. Nad soovivad, et õpetusameti otsused ei oleks enam siduvad ja et preestriseisus devalveeritaks, selleks et Kirik saaks demokratiseeruda.
Et need püüdlused on vastuolus Kiriku usupärandiga, mis on usklikele siduv, ei loe nende silmis midagi. Tegelikult tahavad nad asutada uue kiriku. Oleks normaalne, kui kirikuvõimud ametlikult teataksid, et taolised nõudmised ei ole katoliiklikud.
Enne perekonnateemalist sinodit [mis toimub 2015. aasta oktoobris Vatikanis] on saanud selgeks, et ka mõned piiskopid on avalikult öelnud asju, mis ei ole Kiriku õpetusega kooskõlas. See käib eriti lahutanute ja uuesti abiellunute lubamise kohta armulauale, nagu ka homoseksuaalse eluviisi ja samasooliste partnerluse teatava heakskiitmise kohta.
Võitlus katoliku kiriku õpetusameti vastu on ainult üks kahest strateegiast, mida vasakpoolsed katoliiklased kasutavad, et teostada oma nägemust uuest kirikust.
„Võitluse“ strateegial on kaks olulist puudust: esiteks kutsub see peaaegu kohe esile vastureaktsiooni ja teiseks kinnitab Saksa Sonderweg’i (erilise tee) kuvandit, mis vastandub üleilmsele Kirikule.
Just seda me olemegi võinud viimastel nädalatel jälgida – Saksamaalt tulevate arrogantsete nõudmiste vastu, mis hävitavad Kiriku õpetuse abielu, perekonna ja seksuaalsuse küsimuses, on alati protestitud. Aafrika piiskopid on juba teatanud oma vastuseisust, kui Saksa delegatsioon peaks 2015. aasta sügisel perekonnateemalisel sinodil üritama läbi suruda oma segaseid ideid.
Seetõttu on vasakpoolsetel katoliiklastel varuks veel teinegi strateegia: tuleks arvestada tegeliku eluolukorraga. Sest „ühiskondlik reaalsus“ on ikkagi muutunud.
Vähemalt sellise põhjenduse esitas hiljaaegu Hamburgi uus peapiiskop Stefan Hesse. Portaali Katolisch.de järgi ütles ta: „Me peame nägema ennekõike mitmekesisust eluvormides, mis on kord juba olemas.“ Pidades silmas kiriku uut tööõigust, mis ei näe enam ette töölepingu automaatset lõppemist, juhul kui töövõtja pärast lahutust uuesti abiellub või sõlmib homoseksuaalse partnerluse või kirikust lahkub, ütles peapiiskop Hesse: „Vastasel korral ei saaks me tegutseda, sest meil poleks piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, kes meie asutusi käigus hoiaks.“
Sedasama räägib Hans Lindenberger, Caritase direktor Müncheni diötseesis – pärast seda, kui Ülem-Baieris Holzkirchenis asuva Caritase päevahoiukeskuse lesbist juhatajal lubati oma ametis jätkata. Ta oli nimelt sõlminud tsiviilpartnerluse teise naisega.
Süddeutsche Zeitung kirjutas koguni: „Prelaat Lindenberger näib töösuhte jätkumise pärast kergendust tundvat. Päevahoiukeskuse juhataja on oma tööandjale alati lojaalne olnud ja pole kunagi skandaaliks põhjust andnud.“ Nähtavasti ei muretse prelaat aga selle juhtumi tõsiduse pärast – väljaspool olijatele on antud sõnum, et Saksamaa katoliku kirik on muutnud oma suhtumist homoseksuaalsete suhete praktiseerimisse.
Selle arengu kiiluvees sõuavad ka katoliiklikud laskmisseltsid oma umbes 300 000 liikmega: „Ühing juhindub uuest kiriklikust tööõigusest, mille järgi uuesti abiellumisel või registreeritud partnerlusel on tagajärjed veel vaid raskekaalulistel juhtudel“ – nii katoliiklik uudisteagentuur KNA.
On ilmne, et paljudes Saksamaa piiskopkondades aidatakse samm sammult kaasa katoliku kiriku hääbumisele. Ei pea olema raketiteadlane mõistmaks, et selle strateegia tulemuseks on katoliikliku elu kadumine.
Kiriku uus tööõigus on selles mõttes ideaalne instrument, mille abil saab Saksamaa katoliku kiriku tema minevikust välja juurida. Uues õiguses pole enam automaatseid protseduure. Iga juhtumi puhul tuleb hinnata individuaalselt, kas korratut elu elav töötaja on kirikutööks kõlbulik.
„Konservatiivsetes“ piiskopkondades tahetakse rohkem või vähem kinni pidada endistest reeglitest, samas kui „liberaalsetes“ piiskopkondades promotakse avalikult homoseksuaale ja uuesti abiellunuid, et pakkuda endast moodsat kuvandit. Kolm piiskopkonda – Passau, Regensburg ja Eichstätt – aga ei soovi üldse kiriku uut tööõigust rakendada.
Vasakpoolsed katoliiklased on alati vältinud nende kahe strateegia segunemist.
Nimetatud strateegiad võivad üheskoos kujuneda plahvatusohtlikuks. Kui ühel päeval on vaja esitada (väär) teoloogiline õigustus, et jätkata oma mitteortodoksset praktikat, võib sellest saada hereesia ja tekkida kirikulõhe. Selles olukorras võivad eestvedajad ja agitaatorid muutuda kiiresti jälitatavateks. Ka Henry VIII ja Martin Luther ei soovinud alguses kirikulõhet esile kutsuda, kuid ühel hetkel polnud nad enam olukorra peremehed.
Portaali Rorate Caeli vahendusel tõlkinud Veiko Vihuri
