13. mail 2017 täitub sada aastat sündmusest, mida tuntakse Jumalaema ilmumisena Fátimas. Aasta 1917: Euroopas jätkub Esimene maailmasõda; veebruaris variseb Venemaal kokku tsaarivõim ja oktoobris haaravad võimu bolševikud. Euroopa usuliselt killustanud reformatsioonist möödub 400 aastat. Sellel aastal ilmus Portugalis Fátimas kolmele lapsele kokku kuuel korral Jumalaema Neitsi Maarja, kuulutades ette veelgi suuremat sõda ja Kiriku tagakiusamist, kui inimesed meelt ei paranda.

Jumalaema ilmumine Fátimas

Katoliku kirik õpetab, et Jeesuse ema Neitsi Maarja ei puhka hauas, vaid on ihulikult taevasse võetud. Katoliiklased tunnevad paljusid Maarja ilmumisi. Tuntumad on aset leidnud Mehhikos (Guadalupe Jumalaema, 1531), Pariisis (1830) ja Lourdes’is (1858).

Aastal 1917 ilmus Jumalaema Portugalis Fátima küla lähedal Cova da Irias kolmele karjusest lapsele – nendeks olid Lúcia dos Santos (1907–2005) ning tema sugulased õde-venda Jacinta ja Francesco Marto (vastavalt 1910–1920 ja 1908–1919). Ta ilmus lastele kokku kuuel korral.

Ainuke, kes Neitsi Maarjaga rääkis, oli Lúcia, ning seega sai just temast Jumalaema sõnumi vahendaja maailmale. Teine tüdruk, Jacinta, nägi ja kuulis Maarjat. Francesco, Jacinta vend, üksnes nägi Maarja ilmumist.

Esimene ilmumine toimus 13. mail 1917, kui lapsed nägid valgesse rõivastatud naist, kes oli päikesest säravam. Maarja ütles neile, kes ta on, ja palus, et lapsed tuleksid järgmistel kuudel, iga kuu 13. päeval, sama tammepuu juurde temaga kohtuma. Ta kinnitas, et hiljem näitab ta kõigile, kes ta on. Ta palus, et nad pühendaksid endid Pühimale Kolmainsusele ja palvetaksid iga päev roosipärga.

Teine ilmumine leidis aset 13. juunil 1917. Jumalaema ütles Lúciale sama, mida esimeselgi korral, kuid palus Lúcial ka lugema ja kirjutama õppida. Maarja lisas, et ta võtab teised lapsed varsti endaga kaasa (paar aastat hiljem Francesco ja Jacinta surid), kuid Lúcia peab kuulutama Jeesuse armastust maailmas ning selleks peab ta oskama lugeda ja kirjutada.

Kolmas Jumalaema ilmumine toimus 13. juulil 1917, mil end Roosipärja Kuningannana esitlenud Maarja rääkis suurest sõjast. Ta ütles, et vaid tema kaudu on võimalik selle lõpetamine.

Neljas ilmumine leidis aset 19. augustil 1917, sest 13. kuupäeval oli kogunenud väga suur hulk inimesi ning siis Maarja ei ilmunud rahvale. Lapsed kannatasid seetõttu, sest kogu külas ning lähikonnas oli Neitsi Maarja ilmumise uudis juba levinud.

13. septembril 1917 leidis aset viies ilmumine, kui lastega oli kaasa tulnud juba üle 25-30 000 pealtvaatajat. Sellel korral palus Maarja, et igapäevaselt palvetataks roosipärga selleks, et saabuks sõja lõpp.

Kuues ja viimane ilmumine leidis aset 13. oktoobril 1917. Sellega kaasnes „päikeseime“, mida nägid paljud – kohale oli tulnud vähemalt 50 000 inimest. Viimasel korral palus Maarja, et tema auks ehitataks kabel ja jätkataks roosipärja palvetamist. Sel korral kinnitas Maarja, et suur sõda lõpeb peagi.

Oma mälestused Fátima ilmumisest pani Lúcia kirja juba hiljem, aastatel 1935–1941. 1947. aastal läks ta kloostrisse. Ta suri 13. veebruaril 2005 97-aasta vanusena.

Fátima kolm saladust

Fátima ilmumiste ajal usaldas Neitsi Maarja lastele kolm saladust. „Fatima on kahtlemata uuema aja ilmumistest kõige prohvetlikum. Fatima „saladuse“ esimene ja teine osa … osutab iseäranis hirmsale nägemusele põrgust, Maarja Pärispatuta Südame austamisele, Teisele maailmasõjale ja kuulutab viimaks ette seda vahetut kahju, mida Venemaa inimkonnale teeb, hüljates kristliku usu ja võttes vastu kommunistliku totalitarismi,“ on kirjutatud Vatikani kodulehel.

Esimene saladus oli nägemus põrgust, mis lapsi kõvasti hirmutas. Kuigi nägemus kestis vaid mõned hetked, piisas sellest, et nad seda ei unustanud.

Õde Lúcia meenutas: „Me nägime midagi tuleookeani sarnast. See tuli kubises kuraditest ja hingedest. Kuradid eristusid inimolenditest oma kohutava ja vastiku välimuse poolest, sarnanedes tundmatutele, hirmuäratavatele monstrumitele…“ Maarja ütles lastele: „Te nägite Põrgut, kuhu lähevad vaeste patuste hinged. Et neid sellest päästa, tahab Jumal, et kogu maailmas austataks minu Pärispatuta Südant.“ (tsiteeritud teosest: K. Stehlin, lk 156).

Teine oli prohvetlik saladus. Maarja ütles karjastele, et kui inimesed ei lõpeta Jumala solvamist, puhkeb uus maailmasõda. Lisaks kuulutas ta ette kommunismi levikut ning sellega kaasnevat paavsti ja Kiriku tagakiusamist. Õde Lúcia annab edasi Maarja sõnu:

„Kui minu soovid täidetakse, siis Venemaa pöördub ja saabub rahu. Kui mitte, siis levitab jumalatu propaganda nende eksitused üle kogu maailma ning põhjustab sõdu ja Kiriku tagakiusamist. Head leiavad märtrisurma, Püha Isa kannatab nii palju. Paljud rahvad hävitatakse.“ (Osundatud: K. Stehlin, lk 158.)

Selle vältimiseks palus Maarja, et seataks sisse pühendumine tema Pärispatuta Südamele ja et paavst ise pühendaks sellele kogu Venemaa, mida Johannes Paulus II 1984. aasta märtsikuus ka tegi. Tõsi, mõned väidavad, et seda ei viidud läbi vajalikul viisil. Samas on õde Lúcia kinnitanud kirjalikult (8. novembril 1989), et kõik toimus nii, nagu Jumalaema soovis.

Kolmas saladus sisaldas endas veel üht nägemust, milles sõdurid tapavad valgesse riietatud piiskopi ühes paljude teiste kristlastega – preestrite, orduinimeste ja ilmikutega. Kolmandat saladust on tõlgendatud kui tagakiusamist, mille all tuli Kirikul 20. sajandil kannatada, eriti kommunismi tõttu. Pärast atentaati paavst Johannes Paulus II-le 13. mail 1981 – tähelepanuväärselt Fátima ilmumise aastapäeval – saab nägemust seostada just selle sündmusega. Vähemalt oli paavst Johannes Paulus II veendunud, et Neitsi Maarja päästis tema elu.

Tollal polnud aga kolmas saladus veel avalik. Vatikan ei avaldanud kolmandat saladust, mis on käsitsi kirja pandud neljale lehele, enne aastat 2000.

13. mail 2017 kanoniseerib paavst Franciscus Fátimas Jacinta and Francisco.

Kasutatud allikad:

New Catholic Encyclopedia. Second edition, 5.

Stehlin, Karl. Immaculata – meie ideaal. Tallinn: Fidelitas, 2007.

www.katoliku.ee