Iga inimese elu on ainulaadne ja püha. Inimelu puutumatus on kogu jumaliku ja üldinimliku eluseadustiku aluseks. Emaüsas kasvava lapse elu on esimeses, kõige kiirema arengu faasis ülimalt haavatav. Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset alates eostumise hetkest. Seepärast tuleb aborti ehk raseduse katkestamist, mis teadlikult põhjustab lapse surma, pidada kõige kaitsetumas seisundis oleva inimelu sünnieelseks tapmiseks.
Kirik on oma algusaegadest peale pidanud lubamatuks meelevaldset, eriti aga süütute ja kaitsetute tapmist, ning hinnanud sellist tegu raske patuna Jumala ja ligimese vastu. Ometi, võttes eeskuju Kristusest, ei tõuka Ta patustajat endast eemale. Sõltumata eksituse raskusest ja kasutades talle antud vaba tahet saab inimene tunnistada oma eksimusi, kahetseda tehtud kurja ja pöörduda hea poole, et Jumala armu abiga rajada oma elu tõele ja armastusele. Eksimuse teadvustamine võib olla valuline kogemus. Samuti ei pruugi eksinu puuduliku informeerituse ning ühiskonnas laialt levinud väärideoloogia tõttu sageli oma tegude olemust mõista. Seetõttu kutsub Kirik iga inimest osutama tuge ja armastust neile, kes peavad oma patu tõttu kannatama, samuti neile, kes alles võitlevad hirmuga omi eksimusi enesele teadvustada. Väärikas ja vaenuta suhtumine peab säilima ka nendesse inimestesse, kes ei tunnista oma eksimusi. Igasugune vägivald on taunitav.
Probleem ei ole ainult üksikisiku eksimustes, vaid ühiskonnas tervikuna aset leidnud moraalses nihkes. Eesti ühiskonna tervenemiseks on vajalik üldisem suhtumise muutumine aborti. Eesti Kirikute Nõukogu kutsub üles rahva võimu esindajaid ja täideviijaid tunnustama ning kaitsma iga inimese loomupärast õigust elule eostumise hetkest alates. Me kutsume arste ja meditsiinitöötajaid toetama inimelu nimelt siis, kui ta kõige enam tähelepanu ja hoolitsust vajab. Me kutsume teadlasi ja kõiki mõtlejaid selgitama ja väljendama tõde inimelu alguse ja sellega seotud vastutuse suhtes. Me kutsume kõiki mehi ja naisi suhtuma aukartuse ja vastutustundega ühekssaamisel edasipäranduva inimelu andi. Meie palve on, et kõik inimesed loobuksid ideoloogiast, mis muudab inimeselt elu võtmise argiselt märkamatuks.
Eesti ühiskonnas tuleks otsida võimalusi hoolekeskuste rajamiseks last kandvatele emadele, kes neile avaldatava surve tõttu või mis tahes muul põhjusel seisavad silmitsi kiusatusega katkestada juba alanud rasedus. Sealt saaksid nad tõest teavet neis areneva inimelu kohta, vaimulikku, moraalset ja materiaalset toetust lapse ilmalekandmiseks, turvatunnet pakkuva ajutise eluaseme ning vajaduse korral ka abi sündinud lapsele kasuvanemate leidmisel.
Soovime kõikidele inimestele tarka ja mõistlikku meelt elu hoidmisel.
Tallinnas, 15. novembril 2001
