Veebiajakirja Meie Kirik toimetuse saatesõnas, kus kirjeldatakse veebilehe eesmärke ja seisukohti, mainitakse, et aastatel 1920–1931 andis pastor Harald Põld välja konservatiivset luterlikku nädalalehte Meie Kirik. Ehkki tänane Meie Kirik ei pea end otseselt toonase väljaande järeltulijaks, on kahe väljaande vahel siiski omajagu ühist. Veebilehe toimetus märgib, et nii nagu 1920.–1930. aastatel ilmunud ajaleht, peab Meie Kirik ka tänapäeval väga oluliseks luterliku kiriku usutunnistusliku aluse teadvustamist ja väärtustamist. Tänase veebilehe nimevalik pole seega sugugi juhuslik.

Eri aegadel on mõlemat väljaannet iseloomustatud ühtmoodi kui konservatiivset. Üldmõistelise konservatiivsuse kirjeldamisel tuleb aga silmas pidada, et õpetuslik konservatiivsus võib eri ajastutel omandada vägagi erinevaid värve ja varjundeid. Seetõttu on seisukohad kirikukorraldusest, liturgiast või mõnest teisest kirikuelu valdkonnast ajastute lõikes üksteisest eristuvad ja mõnigi kord koguni vastanduvad.

Ka Meie Kirik pole selles osas erand. Kahel eri ajaperioodil ja praegugi uusi kirjatöid avaldav väljaanne on tõestuseks seisukohtade paljususest, ehkki esindas 1920.–1930. aastatel ja esindab ka tänapäeval konservatiivset vaadet usule ja maailmale. Kahtlemata kannavad eri aegadel esitatud eri seisukohad ja rõhuasetused eneses tugevasti aja vaimu mõju, seejuures sugugi mitte üksnes kirikus, vaid laiemalt ühiskonnas toimuvate protsesside mõju. Seetõttu võib seisukohtade paljusust ja muutumist nimetada ka arenguks. Samas ei tohi unustada, et nii toona kui ka tänapäeval juhindutakse õpetuslikes küsimustes Harald Põllu 1922. aastal lausutud sõnadest: “Sest ühtlus ja kindlus ei tule tõesti mitte sellest, et paljude lahku minewad mõtted saawad ühineda ühes sõnas, waid ennemini sellest, et sõnale üks mõte jääb ja see kõigi üksikutele mõtetele on juhtnööriks, kuhu poole iga üksik peab püüdma.”

Käesoleva kirjutise[1] eesmärgiks on kirjeldada esimesel iseseisvusperioodil ilmunud ajalehte Meie Kirik, täpsemalt selle väljaandmise ajalugu ja ajalehe sisu. Ajalooline perspektiiv annab võimaluse tänaste seisukohtade ja kirikuelu arengute avaramaks vaatlemiseks.

Meie Kirik Eesti Misjoni Seltsi ja kiriku häälekandjana

1917. aastal, mil asutati iseseisev Eesti luteri vaba rahvakirik, ilmus kiriku suurima häälekandjana praost Konstantin Thomsoni väljaandmisel Ristirahva Pühapäevaleht. Kiriku asutamise ajal ilmnes, et lehe sisu ja formaat ei rahulda sugugi kõiki kirikuliikmeid. Nii tõstatas liberaalne vaimulik Theodor Tallmeister 1917. aastal toimunud esimese kirikukongressi järel küsimuse uue väljaande asutamisest. Tema sõnul oli Ristirahva Pühapäevaleht ajale jalgu jäänud, ennekõike häiris teda usuteaduslike käsitluste puudumine ja ajalehe ühekülgsus. Tallmeistri ettepanek jäi kirikus aga tähelepanuta ja uut lehte ei sündinud.

Olukord muutus hoopis veelgi kurvemaks, kuna 1919. aastal lõpetati ka Ristirahva Pühapäevalehe väljaandmine. Samal aastal toimunud teisel kirikukongressil kõlas sõnavõttudes küll kiriku häälekandja küsimuse asutamise mõte, kuid esialgu ei järgnenud sellele mingeid konkreetseid tagajärgi.

Usulise sisuga väljaande küsimus lahenes hoopis 1919. aastal asutatud Eesti Misjoni Seltsi ümber koondunud vaimulikkonna initsiatiivil. Nende seas oli juhtival kohal Ida-Harju praost ja Kose koguduse õpetaja Harald Wilhelm Põld.

Misjoniseltsi ajalehe esimene number nägi ilmavalgust 1920. aasta märtsis ja kandis nimetust Meie Kirik. Ajalehe nimi pärines toonaselt Risti koguduse õpetajalt Roderich Bidderilt. 1928. aastal meenutas praost Põld, et lehe väljaandjaks sai misjoniselts juhuslikult. Ajalehe asutajate hulgas oli ka hingusele läinud Ristirahva Pühapäevalehe toimetaja praost Thomson, kelle esialgseks sooviks oli anda uut ajalehte välja Eestimaa Õpetajate Ühisuse väljaandena. Põllu teatel trükiti esimesed Meie Kiriku numbrid õpetajate ühisuse annetatud paberile. Et aga enamik lehe välja­andmisega tegelevaid vaimulikke oli koondunud misjoniseltsi ümber, otsustati lehe välja­andjaks nimetada Eesti Misjoni Selts.

Ajalehe avanumbris kirjeldati lehe eesmärke: tuua sõnumeid koguduste elust ja Jumalariigi tööst Eestis ja maailmas ning esitada ülevaatekirjutisi nii sise­misjoni, välismisjoni, kirikliku noortetöö kui ka usuõpetuse teemadel. Samuti kavatseti ajalehes avaldada pikemaid jutlusi ja hingekosutavaid tekste. Ilmalikud teated jäid leheveergudelt kõrvale, selle võrra erines väljaanne Ristirahva Pühapäevalehest. Ajalehe vastutav toimetaja oli praost Põld, toimetajana töötas Hindrik Prants. Väljaande kolmandas numbris andis Põld teada, et tema vastuseisule vaatamata püütakse lehelugejate nõudmistele vastu tulla ning edaspidi avaldada ka poliitiliste ja ilmalike sündmuste ülevaateid.

Kuna Meie Kirik oli 1920. aastate algul ainus luteri kiriku vaimulike väljaandmisel ilmunud ajaleht, taotles väljaanne kiriku häälekandja staatust ja soovis olla koguduste ühendajaks. Meie Kiriku tiitellehel tutvustati väljaannet nimetusega „Eesti Ew. Lutheruse usu koguduste häälekandja”.

Teadaolevalt määrati mitmes praostkonnas ametisse ajalehe sõnumisaatjad. Kuigi ajaleht oli kavandatud nädalalehena, ilmus see esialgu kord kuus, 1920. aasta teisel poolaastal kaks korda kuus, alates 1921. aastast kolm korda kuus ja 1922. aastast viimaks nädalalehena.

Kirikulehe staatust rõhutati ajalehe veergudel ka 1920. aasta lõpul. Toimetuse soovi kohaselt kavatseti ajalehes avaldada artikleid nii „üksikute usulahkude kui kogu meie maa ristiusuliste rühmade elust”. Seejuures rõhutati, et nende suhtes ei esindanud ajaleht vaenulikke seisukohti.

Selle valguses mõjub esmapilgul kummastavalt vaid mõni nädal hiljem, 1921. aasta jaanuaris praost Põllu sulest ilmunud artikkel „Meie Kiriku seisukoht ja seisukord”, milles ta kirjeldab ajalehe ja misjoniseltsi ümber koondunud isikute õpetuslikke seisukohti. Põld väitis, et luteri kirik polnud ei vaimulike õpetuslike seisukohtade ega koguduste usu­elu poolest ühtne. Mõnevõrra üllatunud Eesti Misjoni Seltsi juhataja kirjeldas, et eneselegi teadmata oli ajalehe Meie Kirik ümber koondunud üks kindel grupp vaimulikke töötegijaid, kes olid haaratud kahe seltsi – Eesti Misjoni Seltsi ja Eesti Sisemisjoni Seltsi – tegevusse.

Praost Põld avaldas soovi ajalehte ka edaspidi võimalikult laialdaselt levitada, samas polnud ta nõus tegema kompromisse väljaande sisu ja selles avaldatud seisukohtade osas. Põld väljendas kindlameelselt arvamust, et aja jooksul leiab ajaleht püsiva ja kindla poolehoidjate ringkonna, keda ühendab ühesugune õpetuslik positsioon. Seda pidas ta esmatähtsaks.

Ajalehe Meie Kirik ümber koondunud vaimulike ja kiriku­liik­mete seisukohad võttis Põld kokku järgmiselt: „Meie tunnistame, et Jeesus on Jumal ja on meie Kuningas ning juhataja ja et tema ei ole isik, kes ajaloo minewikku kuulub, keda saab üksi imestada, waid et ta tänagi otse meie keskel elab ja meie kaudu oma sõna ja waimu läbi tahab tööd teha oma igawese riigi ülesehitamiseks, ja meie teda saame kummardada, tema tahtmist tähele panna ja temaga palwes kõne­leda. Tema käest saame oma käsud ja oma jõu.”

Nagu Põld hiljem selgitas, oli vaadete esitamise põhjuseks ühe vaimuliku, kelle nime ta ei nimetanud, ajalehes avalda­miseks esitatud kirjutised, milles kirjeldatud seisukohti ta kiriku arengule sobivateks ei pidanud ja mille avaldamisest ta seetõttu keeldus.

Kiriku häälekandjast konservatiivse voolu häälekandjaks

Kahe maailmasõja vahelist luteri kiriku elu iseloomustas teoloogilisel ja kirikupoliitilisel alusel koondumine kolme rühma. Neid gruppe on hakatud nimetama teoloogilisteks vooludeks. Teoloogiliste voolude esile kerkimise ja moodustumise peamiseks põhjuseks oli 1917. aastal Johan Kõpu esitatud ja 1919. aastal lõplikult vastu võetud vaba rahvakiriku korraldus, millega vastanduti teravalt endisaegsele kirikukorraldusele. Uue kirikukorralduse autorite ja toetajate sõnavõttudes rõhutati inimese südametunnistuse vabadust ja sellelt aluselt kristlikele põhimõtetele üles ehitatud ühiskonda. Kirikukorralduse aluseks oli kogudus ja sellele omistatud ulatuslikud omavalitsuse õigused. Uuel kirikukorraldusel oli veel teinegi tasand. Nimelt muudeti 1918. aasta algul ka kiriku õpetusaluste paragrahv, kuhu lisati, et kiriku õpetusaluseid tuleb mõista reformatsiooni vaimus. Põhikirja trükkimise eel asendati see terminiga ‘protestantismi vaimus’.

Sellele kontseptsioonile asus praost Põld 1921. aastal avaldatud artikliga avalikult vastanduma. Põld hindas kiriku loomisel esitatud seisukohti liiga liberaalseteks ja õpetuslikult aluselt kõrvalekaldumiseks. Väiteid, mida Põld ajalehes Meie Kirik esitas, saab ühtlasi nimetada kiriku konservatiivse või alalhoidliku voolu avaliku koondumise alguseks.

Sel põhjusel kerkis 1921. aasta juunis toimunud kirikupäeval päevakorrale ajalehe Meie Kirik jätkamine üldkiriku häälekandjana. Põld keeldus kirikupäeval usuõpetuse teemalise sõnavõtuga üles astunud õpetaja Leopold Raudkepi seisukohtade trükkimisest, kuna ta ei nõustunud Raudkepi seisukohtadega. Kuna Meie Kirik kandis nimetust Eesti koguduste häälekandja, nõudsid kirikupäeva saadikud seepeale Põllult ajalehe nimetusele vastavat käitumist ehk siis Raudkepi seisukohtade avaldamist. Nurka surutud Põld teatas seepeale, et kavatseb alates järgmisest lehenumbrist väljaande nime­tuse muuta, keeldudes endiselt Raudkepi seisukohti avaldamast. Järgmine Meie Kiriku number kandiski uut nimetust „Äratushääl Eesti Ew. Lutheruse usu kogu­dustele”. Meie Kiriku muutunud positsiooni tõttu otsustas kirikupäev kiriku ametliku häälekandja asutamisküsimuse lahendamiseks valida kolmeliikmeline komisjoni.

1921. aasta lõpetas Põld tõdemusega, et kuigi ajaleht oli usuliste erimeelsuste tõttu pidanud üldkiriku häälekandja staatusest loobuma, oli saanud selle väljaandjatele selgeks, et seisukoht, mida häälekandja ja selle ümber koondunud kirikuliikmed esindavad, pälvib kirikus üha rohkem poolehoidu. Vaatamata sellele, et lehe väljaandja julges alalhoidlike ringkonda kirikus nimetada suureks, vaevles neid seisukohti esindanud Meie Kirik 1921. aasta lõpul majandus­raskustes.

1922. aastal puhkes kirikus võitlus õpetusaluste paragrahvi muutmise üle, mida juhtis ajalehe Meie Kiriku ümber koondunud kiriku alalhoidlik vool. Konservatiivse voolu sooviks oli õpetusaluste paragrahvist eemaldada viide protestantlikule vaimule. Nagu märgitud, oli viitega protestantlikule vaimule loodud alalhoidlike hinnangul võimalus tõlgendada õpetusaluseid liiga liberaalselt.

Õpetusaluste paragrahvi sõnastust kaitstes tõusis kirikus esile õpetaja Tallmeistri juhitud liberaalne vool. Tallmeister hindas õpetusküsimuste käsitlemisel vajalikuks usuteaduslikku analüüsi. Alates 1923. aastast ilmus liberaalse voolu häälekandjana ajaleht Protestantline Ilm.

Esialgu toetasid õpetusaluste kehtivat sõnastust ka kirikuvalitsuse liikmed ja kirikut juhtiv piiskop Jakob Kukk, kuid kirikupoliitilise võitluse tulemusena asus kiriku juhtkond alates 1923. aastast toetama õpetusaluste paragrahvi muutmist. 1923. aasta kirikupäeval valiti praost Põld kirikuvalitsuse liikmeks.

Nii 1923. aasta kui ka 1924. aasta kirikupäeval kvoorumi puudumise tõttu õpetusaluste paragrahvi ei muudetud, mistõttu lahkusid alalhoidlikud 1924. aasta kirikupäevalt ja keeldusid kirikupäeva tööst osa võtmast seni, kuni õpetusaluste paragrahvis esines viide protestantlikule vaimule.

Konsistoorium üritas olukorda lahendada kirikupäeva liikmete seas kirjaliku hääletuse organiseerimisega. Selle tulemusena kinnitas kirikuvalitsus, et õpetusaluste paragrahvi sõnastuse muutmine ei olnud enesega kaasa toonud kiriku usulise aluse muutmist. Alalhoidliku voolu juht praost Põld ei pidanud seda tõlgendust piisavaks ja lahkus kirikuvalitsusest.

1924. aasta kirikupäeva järel kirikupoliitiline võitlus laienes ja haaras enesesse ka diskussiooni kehtiva kirikukorralduse üle. Kiriku alalhoidlik vool vastandas end kehtivale vaba rahvakiriku korraldusele ja väitis, et see võimaldab kirikusse kuuluda ka liberaalse voolu esindajatel. Sel põhjusel, oma vaateid kiriku õpetusest kaitstes, asus konservatiivne vool nõudma koguduse õigusi end usuliselt iseseisvana määratleda. Ajalehest Meie Kirik sai uue kirikukorralduse ja selle toetajad ühendava ühenduse Vaba Sinod häälekandja. Vaba Sinodi juhina tegutsenud praost Põld pidas tõenäoliseks, et senise vaba rahvakiriku asemel tegutseb Eestis tulevikus neli kirikut. Kolme voolu esindajaid koondavate vaimulike ja kirikuliikmete kõrval moodustus ka eraldiseisev vennastekogudus.

Alalhoidliku voolu tegevuse tõttu asus kiriku juhtkond ja selle ümber koondunud kõige suurem – kiriklik-konfessionaalne vool kaitsma senist kirikukorraldust. Alates 1923. aastast ilmus kiriku ametliku häälekandjana ajaleht Eesti Kirik, millest kujunes ühtlasi kiriklik-konfessionaalse voolu häälekandja. Nii oli 1923. aastaks kõigil kolmel voolul kirikus oma häälekandja.

1925. aastal liitusid kirikukorralduse ja päevakorrale tõusnud ususeadusandluse muutmise eest võitlemisel õpetuslikult teineteisele vastanduvad kiriku alalhoidlik ja liberaalne vool. Nii nagu alalhoidlik vool nõudis ka liberaalne vool koguduse usulise iseseisvusega arvestamist. Selle põhjuseks oli 1925. a kirikupäeval langetatud otsus eemaldada põhikirjast viide protestantlikule vaimule. Liberaalse voolu esindajad nägid kirikupäeva otsuse järel ohtu oma usuliste seisukohtade esindamisvabadusele. Sellele järgnesidki konsistooriumi algatatud protsessid, millega sooviti tagandada ametist liberaalse voolu juhtivaid vaimulikke ja kärpida nende koguduste õigusi.

Meie Kiriku seisukord ja seisukoht

Ajaleht Meie Kirik püsis ka 1925. aasta järel konservatiivse voolu häälekandjana. 1920. aastate alguses ilmusid Meie Kirikus lisaks väljaande toimetaja ja peamise autori praost Põllu kirjutistele misjoniteemalised artiklid Märjamaa koguduse õpetaja Oskar Mederi, misjonär Leonhard Blumeri, Tõstamaa õpetaja Immanuel Eduard Nikolai Hahli, Valjala koguduse õpetaja Gustav Pundti ning misjoniseltsi sekretäri õpetaja Bidderi sulest. Jutlusi ja vaimulikke artikleid avaldasid praostid Arthur Hoffmann ja Gustav Haller, Karuse koguduse õpetaja Kurt Kentmann, Kuressaare koguduse õpetaja Nikolai Bäuerle, köster Adam Hürri, Põlva koguduse õpetaja Johann Chris­toph Shwartz, Kanepi koguduse õpetaja Friedrich Heimann, Rapla koguduse õpetaja Joosep Liiv.

1924. aasta kirikupäeva järel, mil alalhoidlikud lahkusid kirikupäevalt, konservatiivse voolu toetajate üldarv vähenes. Kirikukorralduslikud küsimused, ehk vaba rahvakiriku korralduse kaitsmine või sellele alternatiivse vaba sinodi korralduse eest võitlemine, osutusid voolude edasise arengu puhul õpetusküsimustest tähtsamateks.

Õpetusaluste üle toimunud võitluse tulemusena vähenes ka ajalehes kirjatöid avaldanud kiriku ametikandjate arv. Seda süvendas 1923. aasta detsembrist ilmuv kiriku ametlik häälekandja Eesti Kirik, millega vaimulike kirjatööde avaldamise võimalus laienes. 1923. aasta detsembris ilmus kolmas versioon artiklist „Meie Kiriku seisukoht ja seisukord”. Selles teatas praost Põld, et ajaleht ei saa olla kogu kiriku hääle­kandjaks, sest esindab ühte teoloogilist voolu, „nimelt seda kõige wanameelsemat ja alalhoidlikumat.”

Ajalehe Eesti Kirik väljaandmisega ja kirikus toimunud võitlusega seoses muutus ka misjoniseltsi häälekandja sisu. Kahanes koguduste ja praostkondade kirikliku elu ülevaadete arv, suurenes õpetusaluste vaidlusega seotud artiklite hulk, mille kõrval ilmus varasemaga võrrel­des arvukamalt tõlkeid. Põhiosa kirjatöid pärines soome ja saksa keelest, tõlki­jateks Põllu kõrval praost Hoffmann ja õpetaja Kentmann. Ajalehe Eesti Kirik ilmumisega vähenes kuuendiku võrra Meie Kiriku tellijate arv, mis tekitas Põllu sõnul ajalehe välja­andmisel raskusi.

Kirikus toimunud kirikupoliitiliste võitluse tõttu soovis ühendus Vaba Sinod 1925. aasta kirikupäeva ja Riigikogus vastu võetud kiriku ja riigi suhteid reguleeriva Usuühingute ja nende liitude seaduse vastuvõtmise järel moodustada kirikus eraldiseisvat, ühisel usulisel alusel praostkonda. Ehkki Vaba Sinod ei soovinud enam moodustada iseseisvat kirikut, ei aktsepteerinud see ka vaba rahvakiriku struktuuri ja kirikus valitsevat vaimulaad. Meie Kiriku veergudel nimetati vaba rahvakirikut kord liiga rahvuslikuks, kord liiga riigi toel eksisteerivaks kirikuks. Piiskoppi ja kirikuvalitsust ning vaimulikuameti hierarhiat kirjeldati halvustavalt kui katoliiklikku ja kõrgkiriklikku. Praost Põld oponeeris ka vaimuliku ametiristi kandmisele, mis muutus kirikus alates 1926. aastast normiks. Samuti vastandus Vaba Sinod naiste ordineerimisele, mis kirikus 1920. aastatel päevakorral kerkis. Vaba Sinodi ühendusse kuuluvate koguduste põhikirjas ei mainitud nimeliselt ei konsistooriumi ega piiskoppi, samuti puudus selles koguduse ja kirikuvalitsuse vahekorra määratlus. Koguduse õiguseks oli muu hulgas ka õpetajate tagandamine valeõpetuse kuulutamise pärast. Kogudustega, mille usuline alus Vaba Sinodi koguduste usulisest alusest erines, osadus puudus.

1928. aasta juunis toimunud kirikupäeval arutusel olnud Vaba Sinodi ettepanek iseseisva praostkonna moodustamiseks ei leidnud kirikupäeva heakskiitu, mistõttu Vaba Sinodi tegevus hääbus. Märkimist väärib vaid Kuressaare koguduse õpetaja Nikolai Bäuerle, kelle eestvedamisel registreeritud iseseisev kogudus tegutses iseseisvana kuni 1939. aastani. Samal ajal avaldas kirikupäev praost Põllule survet organiseerida misjonitööd senisest tihedamas ühenduses kirikuga. Praost Põld asus seepeale ametisse elukutselise misjonitöö juhatajana ja pidi lahkuma praostiametist.

Lõpuks mõjutasid kirikupoliitilised protsessid ka Meie Kiriku väljaandmist ja põhjustasid selle sulgemise. 1928. a oktoobris muutus ajalehe väljaandja. Põld viitas väljaandja muutust käsitledes misjoniseltsi 1926. aasta peakoosolekul tehtud otsusele anda lehe väljaandmine Vaba Sinodi esindajatele.

Olukord kirikus oli selleks ajaks teatavasti muutunud. Nii ei võtnud lehe väljaandmist üle mitte Vaba Sinod, vaid selleks loodud Usulise Kirjanduse Ühing. Selle asutasid misjoniseltsi kirjandusosakonna liikmetest vaimulikud: misjoniseltsi juhataja Põld, õp Kurt Kentmann ja õp Gerhard Normann. Kõik kolm vaimulikku olid olnud juhtivalt seotud ka Vaba Sinodi tegevusega.

Ajalehe vastutavaks toimetajaks jäi ka välja­andja vahetumise järel praost Põld. Ta hoidus ajalehe tulevikuplaane pikemalt tutvustamast, mainides lühidalt, et ajalehte väljaandev ühing on võtnud üle misjoniseltsi kirjandusosa­konna tegevuse, püüdes jätkata seltsiga koostööd seni, kuni ajalehe teeneid vajatakse. Ühing asus tegelema ka 1920. aastatel seltsi kirjastatud raamatute müügiga. Nii püüdis Põld tegelikult ajalehte ka misjonitöö üldkirikliku suunamise järel endistviisi välja anda ning seda misjoniseltsi tegevusega lõimida.

Misjonitöö ümberkorraldamisel mainiti ka vajadust asuda välja andma misjonitegevust tutvustavat uut väljaannet. Selle põhjuseks oli ajalehe Meie Kirik sidumine nii Vaba Sinodi tegevuse, kiriku alalhoidlike ringkondade kui ka 1920. aastate algul peetud vaidlustega õpetusaluste paragrahvi üle.

Usulise Kirjanduse Ühingu loomise järel lubas Põld, et ajaleht säilitab küll senise sisu, kuid püüab oma kirjutistes olla vähem sõjakas. Arvestades tõsiasja, et uue misjonitööd ja vaimu­likke ning hingekosutuslikke kirjutisi sisaldava väljaande asutamine polnud 1928. aasta sügiseks veel teostunud, täitis Meie Kirik ennekõike misjoniseltsi häälekandja ülesannet. Kirikupoliitiliste artiklite osakaal vähenes ajalehes märgatavalt.

Sõnavõttude vähenemine ei tähendanud esialgu siiski täielikku kirikupoliitikast taandumist. Nii avaldas Põld ka järgnevatel aastatel artikleid, milles analüüsis kirikukorraldust ja usulise hariduse küsimusi ning käsitles ka kiriku liberaalse voolu tegevust. Seetõttu säilitas ajaleht alalhoidliku voolu häälekandja positsiooni ja Põld ise oli kirikupoliitilises tegevuses endiselt võtmepositsioonil, öeldes välja seisukohti, mis olid tuttavad juba kiriku loomisjärgsetest aastatest.

Meie Kiriku kaastööliste ring oli 1920. aastate lõpus veelgi koomale tõmbunud. Peale Põllu avaldasid Meie Kirikus artikleid ja jutlusi õpetajad Kurt Kentmann, Egon Pallon ja Immanuel Hahl. Välismisjonitööst tegid ülevaateid misjonärid Martin Meedar ja Leonhard Blumer. Enamik artiklitest pärines siiski Põllu enda sulest.

Tähtsa osa ajalehe Meie Kirik mahust moodustasid ülevaated misjonijuhataja tegevuse ja ennekõike tema reiside kohta. Põld külastas kogudusi üle Eesti, et pidada misjonijutlusi ja äratus- ehk piiblitunde. Viimased andsid talle võimaluse selgitada ja kaitsta ka kiriku õpetusküsimusi.

Meie Kirik oli 1920. aastatel olnud järjepidevalt majanduslikes raskustes. Kiriku ametliku häälekandja Eesti Kirik üha tugevnev positsioon ja kirikus 1920. aastatel toimunud võitlus ja selle vaibumine mõjutasid otseselt Meie Kiriku väljaandmist. Vaatamata misjoniseltsi tegevuse ja misjonitöö kajasta­misele säilitas Meie Kirik ka 1920. aastate lõpus alalhoidliku voolu häälekandja maine, millel oli lehe luge­jas­konna laiendamissoovile kahjulik mõju.

1930. aasta aprillis Meie Kiriku küm­nenda aastapäeva puhul avaldatud artiklis kirjutas Põld, et ajalehe väljaandjates on süvenenud mõte hakata lehte välja andma kaks korda kuus. Seejuures oleks iga numbri maht suurenenud. Põllu arvates oleksid lehe lugejad saanud seeläbi sisukama lehe, selle väljaandjad hoidnud aga kokku kulusid.

Juba järgmisest kuust hakkaski ajaleht ilmuma kaks korda kuus. Ometi jõuti 1931. aasta sügiseks taas olukorda, mida iseloomustas Põllu sõnul juba aastast aastasse esitatud küsimus: kas ajalehe väljaandmist jätkata või mitte. Majanduslike raskuste peamiseks põhjuseks oli telli­mis­raha kehv laekumine. Nii teatas Põld, et suur osa tellijatest polnud 1930. aasta novembriks tasunud ka juba lõppema hakkava aasta eest. Väidetavalt oli ajalehe väljaandmine viinud ka Põllu enese majanduslikult raskesse olukorda. Olukorda võisid tema sõnul parandada vaid uued põhjalikud muudatused.

1931. aasta oktoobris toimunud misjoniseltsi peakoos­oleku järel teatati otsusest asuda välja andma uut misjonitöö ajalehte Meie Misjon. Selle esimene number ilmus 1932. aasta algul. Nii nagu liberaalse voolu häälekandja Protestantlik Ilm, ilmus ka Meie Misjon kord kuus. Toimetajateks määrati lehe ilmumise eel õpetajad Harald Põld, Joosep Liiv ja Kurt Kentmann, neist vastutava toimetajana on väljaande ava­numbris kirjas Põld.

Ajalehe Meie Kirik väljaandmise lõpetamisest teatades pöördus Põld lehe lugejate poole, andes ülevaate Meie Kiriku väljaandmise eesmärkidest, aja­loost ja ajalehe ümber koondunud ringkonna usulistest seisukohtadest. Vaatamata Põllu väitele, et „wool, mille häälekandjana „Meie Kirik” esines, on tugewamaks kas­wanud ja samad huwid leiawad ka juba teisel teel teostust” ning et ajaleht oli Põllu hinnangul kokkuvõttes oma ülesande täitnud, tunnistas Põld avameelselt, et ajalehe väljaandmise lõpetamise esmaseks ja tegelikuks põhjuseks on rahapuudus.

Põld viitas alalhoidlikust voolust ja selle häälekandjast kirjutades ka kiriku liberaalsele voolule, kirjeldades 1920. aastatel kirikus toimunud võitlust ja esines libe­raalsele voolule tähelepanu juhtides tulevikku kuulutava seisukohavõtuga: „See wool püüdis ja lootis kätte wõita meie kirikus kõige mõjuwama seisukoha. Et see temale korda ei läinud, selleks on ka „Meie Kirik” omalt kohalt palju waewa näinud. Praegu on selle woolu tegelased kiriku mõjukohtadelt eemale tõrjutud ja karta ei ole, et see wool meie põlwes weel oma kohad tagasi wõidab.”

Ajalehe Meie Misjon 1932. aasta jaanuaris ilmunud avanumbris tõi Põld ajalehe eesmärke tutvustades esile ka selle usulise positsiooni. Tagasi vaadates ajalehele Meie Kirik, nimetas ta seda kiriku alalhoidliku voolu häälekandjaks, pidades seda põhjuseks, miks need misjonitööst huvitatud kirikuliikmed, kes selle voolu esindajate hulka ei kuulunud, olid jäänud lehe tellimisest ja lugemisest kõrvale. Ajalehte Meie Misjon püüdis Põld võimalikust kirikupoliitilisest tegevusest eemal hoida. Aja­lehes ei ilmunud tõepoolest eriti kirikupoliitilisi artikleid.

Ajalehe kaastööliste hulka kuulusid misjonärid Meedar ja Blumer, tähtsal kohal olid teated nii Hiina kui ka Aafrika misjonist. Nii nagu ajalehes Meie Kirik, ilmusid ka uues lehes põhiliselt Põllu enda artiklid. Võrreldes 1920. aastatega anti palju rohkem leheruumi Soome Misjoni Seltsi tegevuse kirjeldamisele.

Artikkel ilmus esmalt veebilehel meiekirik.ee 19. novembril 2012

Illustratsioon: Kose kirik, kus aastatel 1906–1928 teenis Harald Põld. Foto: Ploompuu, 1911. Postkaart

Dr Priit Rohtmets (s 1981) on Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur. 2012. aastal kaitses ta väitekirja „Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934“.

[1] Pealkirja all „Meie kiriku seisukord ja seisukoht“ ilmus aastatel 1921–1931 Meie Kiriku väljaandja Harald Põllu sulest kolm artiklit, milles anti ülevaade ajalehe ümber koondunud rühma usulistest vaadetest ja ajalehe seisukorrast.