Jh 1:6–8.19–28
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Ameerika Luterliku Kiriku liikmete hulgas läbi viidud küsitlus näitas, et 47% täiskasvanutest ja 35% noortest on vähemalt kuus korda viimase aasta jooksul rääkinud oma usust teistele inimestele. Eestis ei ole sellist küsitlust läbi viidud, kuid ma arvan, et need protsendid oleksid kindlasti väiksemad. Ma meenutasin oma viimast nädalat ja avastasin kurbusega, et ei ole selle aja jooksul väljaspool kogudust ühelegi tuttavale ega võõrale kuulutanud evangeeliumi. Küllap võid sinagi ennast analüüsides märgata sama olukorda. Vahel tundub nagu oleks meie usk mingi suur saladus, mida ei tohi teistega jagada. EELK liikmete arv väheneb. Mõned kogudused on jäänud nii väikeseks, et mingi aja pärast võib tulla kõne alla nii mõnegi kiriku ukse sulgemine. Me ei tea Jumala tahet üksiku koguduse suhtes. Tema kätes on kõikide koguduste saatus, kuid see ei vabanda meie vaikimist. Teame ju, et usk tuleb Jumala Sõna kuulmisest. Aga kui rääkijaid ei ole, siis ei ole ka Sõna vastuvõtjaid.
Meie vaikimine on häbiks luterlikule Kirikule, kes omal ajal oli tuntud kui rääkiv ja laulev Kirik. Jumala Sõna puhas kuulutamine ja sakramentide õige talitamine on olnud luterliku Kiriku tugevus. Oleme uhked oma “puhta õpetuse” üle, kuid mis on sellest kasu, kui see jääb teiste jaoks saladuseks. Igasugune õpetus, ükskõik kui puhas see ka paberil ei oleks, on väärtusetu, kui seda ei kuulutata avalikult ega praktiseerita tegudes.
Tänase pühapäeva võtmesõna on “tunnistamine”. Tunnistaja annab tunnistust sellest, mida ta on näinud või kuulnud. Tunnistaja avab oma suu, et rääkida tõtt ja ainult tõtt. Vaikival tunnistajal pole ju mõtet. Ei ole sõnu, ei ole ka tunnistajat. On kaks võimalust olla vale tunnistaja. Esiteks siis, kui räägid moonutatud tõde või lausa valetad, ja teiseks siis, kui tead küll tõde ja sulle on antud võimalus tunnistada, aga oled vait. Küllap meidki, kes me tunneme selget Jumala Sõna, võib nimetada valetunnistajaks, kui hoiame oma suu kinni või siis räägime oma usust ainult paar korda aastas.
Tänane evangeelium pajatab meile ühest suurest tunnistajast ja seda Jumala mõõdupuu järgi. Ütleb ju Jeesus ise Ristija Johannese kohta, et ta on suurim prohvet, kes iial naisest on sündinud.
Milles siis peitub Johannes erakordsus ja tähtsus? Esiteks, Johannes teadis, kelle ülesandel ja kelle jaoks ta tegutses. Kogu ta elu andis tunnistust sellest, et ta oli Jumala läkitatu. Ta elas põhimõttel, nõudke esiti Jumala riiki ja kõik muu antakse teile pealekauba. Johannes elas saabuva Issanda ootuses, usaldades jäägitult oma elu Tema kätte. Ta ei vaevanud ennast selle maailma muredega nagu söök, jook ja riided. Kaamelikarvadest robustsest riidest piisas kehakatteks ja rohutirtsudest ning metsmeest jätkus nälja kustutamiseks. Johannesel oli midagi tähtsamat teha kui orjata oma kõhtu. Jumalariik oli lähedal. Loodu Issand, Kohtumõistja ja Päästja oli tulemas. Tema saabumiseks tuli rahvas ette valmistada.
Johannes teadis oma ülesannet – “ta pidi tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma.” Kuulutustöö Kristuse saabumisest oli hõivanud Johannese jäägitult. Ta oli tuntud lihtsalt kui “hääl” või “Ristija”. Johannes lükkas halastamatult kõrvale kõik, mis segas ja takistas Jumalalt saadud ülesande täitmist. Ta teadis, et lõpuajastul pole kohta ega aega tühisele ja kergemeelsele tegevusele. Jutlustamine ja ristimine täitsid kogu ta aja. Arvan, et tänapäeva kristlaste seas peaksid olema esikohal Johannese eelistused, vastasel juhul kaotab Kristuse Kirik oma tähenduse. Meie valmisolek Jeesuse taastulemiseks, mil sikud eraldatakse lammastest, on minu arust kõige olulisem asi siin maailmas ja kiriku ülesanne ongi aidata meil meeleparanduses valvata aja saabumist.
Küllap oleme meiegi sarnaselt Johannesele hõivatud, kuid kardan, et see hõivatus on midagi muud kui oma usu tunnistamine. Meie pühade-eelsed askeldused kippuvad varjutama sõnumit Jumala Poja sünnist ja Tema taastulemisest. Millise mulje me jätame meid ümbritsevatele inimestele? Kas nad näevad meis inimesi, kes innukalt ootavad Issanda teist tulemist? Kas nad saavad aru, et me tähistame jõulude ajal Jumala inimeseks saamist? Kas nad mõistavad, et see sama väeti lapsuke Petlemma sõimest on nüüd auline ja kõigeväeline Issand, kelle kohtupäeva saabumist ootame? Selleks, et nad suudaksid seda mõista, on vaja, et keegi räägiks neile seda, et me annaksime tunnistust sõna ja teoga tõelisest Valgusest, kes on valgustanud meie südame pimedust.
Kiriku, seega kõigi kristlaste ülesanne on olla tänapäeva Ristija Johannes. Õpetades, ristides ja vaimutoitu jagades valmistab Kirik inimesi ette Kristuse taastulekuks. Kui kogudus teeb seda Johannest eeskujuks võttes, siis ei tohiks me hoolida sellest, mida rahvas kogudusest mõtleb. Kirik ei tohiks muretseda edukuse pärast. Ta ei tohi kaotada oma nägu lihtsalt sellepärast, et rahvale meeldida. Meil on palju, mida Johanneselt õppida. Tema ei tulnud selleks, et rahuldada iseka inimese kapriise. Ta ei tulnud leevendama juutide poliitilist rahulolematust ega õhutama nende messiaanlike ootusi või rahuldama nende religioosset uudishimu. Johannes ei kartnud kõigutada ühiskonna usulisi tõekspidamisi. Ta ei kartnud rikkuda rahu, et panna inimesed tundma ebamugavust. Vaevalt et me tänapäeval julgeksime ristimisele tulijatele öelda: “Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?” On selge, et Johannes ei tulnud inimestele muljet avaldama ega endale sõpru võitma, vaid kuulutama Temast, kelle käes on viskelabidas, et puhastada oma rehealust kogudes nisud oma aita ja põletades aganad igavese tulega.
Kui sagedasti oleme vaikinud, kartes, et meie tunnistus võib rikkuda perekonna õhkõrna tasakaalu või kutsub esile liialt nõudliku vestluse või ähvardab sõpruse püsimist? Kas laseme oma sõpradel ja tuttavatel minna vastu Issanda Päevale ette valmistamata sellega, et ei raputa neid üles õnnelikust ateismiunest? Kas meie vaikimine ei tunnista ükskord meie vastu, et oleme oma mugavuse ja rahuliku elu pärast lasknud naabril põrgusse minna? Muidugi, kätt ei saa ette panna, kuid kas oleme oma naabrit hoiatanud?
Johannes ei kartnud minna vastuollu valitsevate seisukohtadega. Ta kõneles ka seal, kus teised olid viisakalt vait. Isegi kuningas Heroodesele ei kartnud ta tõtt näkku öelda ehkki pidi selle eest eluga maksma.
Johannes oli Jumala hääl. Tema kaudu mängitud viis ei olnud viimistletud sümfoonia ega isegi mitte tagasihoidlik sonaat. Seal ei olnud midagi, mis oleks kõditanud tema kaasaegsete kõrvu. Tema selge viis koosnes pigem ühest ainsast häirivast noodist. “Parandage meelt, muutke oma mõtlemist. Jätke enesekesksus ja pöörduge Kristuse poole.” See oligi kogu sõnum, mida Johannesel oli öelda. Ja seda tegi ta nii nagu see, kellel ei ole midagi kaotada. Johannes teadis, et võrreldes Jeesusega ei ole ta mitte keegi, üksnes hääl kõrbes. Ainult Kristus, kõik muu ei olnud oluline.
Meiegi suu avaneb, kui me ei pööra enam tähelepanu enestele ega muretse teiste hinnangute pärast. Oleme ju meiegi võrreldes Jeesusega mitte keegi. Nagu apostel ütleb, et mitte tema ei ela enam, vaid Kristus elab temas. Sul ei ole midagi kaotada, mida sa ei oleks juba kaotanud.
Selles peitub meie vabadus tunnistamiseks. See asendab raske ja tülika kohustuse rõõmsa sooviga oma usku tunnistada. Edastame ju suurt rõõmusõnumit kõigile inimestele, lohutust kurbadele, tervenemist murtud hingedele, vabanemist vangistatuile. Läbi oma kiriku, läbi sinu valmistab Jumal inimesi ette Jeesuse saabumise päevaks. Mine ja anna oma eluga head tunnistust. Aamen.
