Uue Testamendi järgi sündis Jeesus Kristus Petlemmas. Mõned moodsad uurijad on pidanud Jeesuse sünnilugusid vagaks legendiks, väljamõeldiseks, millega olevat tahetud näidata, et Naatsaretlane on Kirjas ette kuulutatud Messia. Kuid teated Petlemmaga seotud pärimuse kohta ulatuvad tagasi väga vanasse aega. Tollased kristlikud autorid olid huvitatud tõepärasest informatsioonist selle paiga kohta, kus Issand sündis.
Sünnikoopa asukoht
„Kui laps Petlemmas sündis, peatus Joosep koopas, sest ta ei leidnud muud paika. Kui nad siis seal viibisid, sünnitas Maria Kristuse ja pani ta sõime.“ Justinus, Dialog 78, II sajand.
„Kui Jeesuse Petlemmas sündimise fakti kohta peale Miika ettekuulutuse ja Jeesuse jüngrite evangeeliumides kirjutatu veel muid tõendeid tahetakse, siis olgu teada, et kooskõlas evangeeliumilooga Jeesuse sündimisest näidatakse Petlemmas koobast, kus ta sündis, ja sõime, kuhu ta mähkmetesse mähituna pandi. See, mida näidatakse, on ümbruskonnas kõigile tuntud ja teada. Isegi paganad seletavad kõigile, kes kuulda tahavad, et ülalmainitud koopas on sündinud keegi Jeesus, keda kristlased austavad ja kummardavad.“ Origenes, Contra Cels. I,51, 248 pKr.
„Üldiselt valitseb üksmeel, et Jeesus Kristus sündis Petlemmas ja nii näitavad ka kohalikud seal üht koobast neile, kes seda võõrsilt vaatama tulevad. […] Ja tänaseni tunnistavad kohalikud elanikud seda kui isadelt nendeni jõudnud pärimust neile, kes nende paikade ajaloo pärast Petlemma tulevad, ka kinnitavad kui tõde, näidates grotti, kus neitsi lapse sünnitas ja asemele pani.“ Eusebius, Demonstratio evangelica III, 2,47, IV sajand.
Keiser Constantinuse kirik, IV sajand
„Sealsamas lähikonnas valis keiser välja veel kaks kohta, mida nende grottide pärast au sees hoiti, et neid siis pillava heldusega kaunistada. Üks grott, millele ta kohast au osutas, oli Õnnistegija esimese teofaania paik, kus Jeesus sündis. … Nõnda tuli rauk [keiser Constantinuse ema Helena] suure rutuga ja nooruslikus värskuses, et seda imetlusväärset maad oma suurepärase mõistusega tundma õppida. Ja nii, nagu ta Lunastaja jälgedele kohast au osutas, vastavalt prohveti sõnadele: „Palvetagem paigas, mida tema jalg on puutunud,“ nii pärandas ta ka järgmistele põlvedele oma vagaduse vilju. Ta ehitas Jumalale, keda ta austas, kaks templit, ühe sünnigroti juures ja teise Taevamineku mäel. Sest „Jumal, kes on meiega“, alandus meie pärast selleni, et sündis inimesena. Ta tema sündimise koha nimi on heebrea keeles Betlehem. Seepärast kaunistas vaga keisrinna Jumalaema mahasaamise paiga toredate mälestusmärkidega, ehtides mitmekesisel viisil sealset püha grotti. Varsti pärast seda austas keisergi seda paika, pühendades sellele samuti kingitusi, et hõbedast ja kullast väärisesemete ja kirjude vaipadega oma ema toredaid annetusi rohkendada.“ Eusebius, Vita Const. III, 41, 42, 43, IV sajand.
Hieronymus Jeesuse sõimest (pärast 385)
„Kristuse austamise ettekäändel oleme tänaseks savist tehtud sõime eemaldanud ja asendanud selle hõbedasega. Aga minu jaoks oli see, mis ära on viidud, palju väärtuslikum. Kuld ja hõbe sobivad paganatele; kristlikule usule sobib savist sõim. See, kes selles sõimes sündis, põlgas kulda ja hõbedat. Ma ei taha neid, kes seda tema austamiseks tegid, hukka mõista, nagu ma ei mõista hukka ka neid, kes on templile kuldsed nõud valmistanud. Aga ma täheldan hämmastusega, et Issand ja maailma looja ei sündinud mitte kullas ja hõbedas, vaid põrmus.“ Anecdota Maredsolana III, 2.
Pärslaste purustustööst 641
„Kui pärslased olid kõik Süüria linnad purustanud ja tulid Petlemma, nägid nad imestusega pärsia maagide pilte… Lugupidamisest ja südamest tulevast aukartusest oma esivanemate vastu austasid nad maage ja säästsid kiriku. Nii on see püsinud meie päevini.“ Jeruusalemma sinodi kiri, 841. a.
Lääne-Euroopa palverändurid Petlemmas
„Linna äärmises idanurgas asub omamoodi looduslik poolkoobas. Selle sisemist, päris tagumist osa nimetatakse Issanda sõimeks, kuhu Jeesuse ema pani vastsündinud poisi. Teine, nimetatud sõime naabruses olev, sisseastujaile lähem paik peab pärimuse kohaselt olema tegelik sündimise koht. Issanda sõimega koobas on seest üleni hinnalise marmoriga kaunistatud.“ Gallia piiskop Arkulf, 670. a.
„See paik, kus Kristus sündis, oli kunagi maa-alune koobas, ja nüüd on see nagu nelinurkne maja, kaljust tahutud. Ja seal, kus Issand sündis, on nüüd altar.“ Palverändur Willibald, 724–726.
Tsitaadid on võetud raamatust: Gerhard Kroll, Jeesuse jälgedel, Tartu 2002.
Foto: koht, kus Jeesus sündis. Sünnikiriku krüpt Petlemmas. (V. Vihuri foto)
