“Kes teist on patuta, see visaku esimene kivi,” ütleb Jeesus, kaitstes abielu rikkunud naist, keda kohtumõistjad tahavad kividega surnuks loopida.

Patuse naise lugu on kasutatud analoogiana, kui arutatakse homoseksuaalsuse küsimust. Jeesus halastas pattu teinud naisele, ja pehmendas kavala võttega kohtumõistjate südamed.

Inimesed tollal, nagu näha, olid üsna ausad ja enesekriitilised, meie ajal oleks see naine ilmselt kivirahe all surnud, sest kes siis tänapäeval ENNAST patuseks peab?

Jeesus ei kuuluta rahvale, et naine ei olegi pattu teinud, et nii-öelda keelatud armastus ei ole patt, vaid Jumala kingitus, et Jumal on naise oma näo järgi selliselt loonud, et ta abielus olles võõrast meest armastama hakkas.

Vastupidi, ta ütleb naisele, kui nad on kahekesi jäänud: “Mine ja ära tee enam pattu.”

Seega, puust ja punaseks: Jeesus ütleb, et abielurikkumine ON patt, ehkki ta naise selle patu eest määratud karistusest päästab.

Ta ei ütle nii, nagu ütlevad liberaalid homoseksualistidele: mine ja ela nii, nagu sulle meeldib, armasta, ole uhke ja õnnelik.

Miks ometi? Kas Jumal on julm, et ta keelab inimesele õnne, armastust ja vabadust? Miks peab inimene oma hinge puhtana hoidma ja selleks nii palju vaeva nägema? Miks on inimese teel nii palju kiusatusi, miks on vahel nii raske neile vastu panna, miks ei või neile järele anda? Miks me palume: ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast?

On küsitud: kas liberaal ütleks ka vargale: varasta pealegi, sest sa oled vargaks loodud? Seda võrdlust peetakse ebaadekvaatseks, sest varas teeb ju oma ohvrile (ja oma hingele) otseselt kahju.

Homoseksuaalsete suhete (teoloogiline) võrdlemine varastamisega ei ole ebaadekvaatne, sest mõlemad esinevad Piiblis pattudena, seega mõlemad kahjustavad inimest. Kusjuures varastamist ei peeta seal surmaga karistatavaks patuks (mõningatel tingimustel on see isegi andeksantav), homoseksuaalset vahekorda aga küll.

Kujundlik võrdlemine ei ole võrdsustamine. Võib ka mahedama võrdluse võtta: valetamine. Kas ütleme ka valetajale: valeta pealegi, sest sa oled valetajaks loodud?

Loomisloos on öeldud: mis Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu. Aadamale ja Eevale antud käsud kehtivad ka meile. Jumal lõi mehe ja naise, ja pani nad ühte.

Seda peetakse tänini abielu pühitsemiseks, neid sõnu kasutatakse laulatusel. Seda ei saa ära muuta mingi riikliku seadusega. Seadus võib patu kuulutada riiklikuks inimõiguseks, aga ta ei saa patu olemust – ega patu mõju inimesele – muuta. Meest ja meest ei ole Jumal ühte pannud.

Selline seadus ju valetab inimesele, jätab ta üsna hoolimatult oma probleemide meelevalda.

Kümnes käsus öeldakse: ära himusta (ligimese vara). Eraldi on juba enne öeldud “ära varasta”. Kas sellest ei piisa? Isegi himustamine rikub inimese hinge? Ka patutunnistuses öeldakse: mida mina mõtte, sõna ja teoga olen teinud… Järelikult, kui oled vaid mõttes pattu teinud, siis oled sa juba käsu vastu eksinud?

Kümnes käsus pole otse homoseksuaalse suhte keelamist, ent on abielurikkumise keeld. Kas pole ka mees+mees seksuaalsuhted abielurikkumine? Sest “mees ja naine on üks liha, mees jätab oma ema ja isa ja hoiab oma naise poole”?

Abielu on Jumalast seatud.

Kirikust ei saa patu mõistet välja rookida, ka ei saa pattude “nimekirja” lühendada või täiendada (viimasel ajal peetakse suurimaks ilmalikuks “patuks” negatiivset suhtumist seksuaalhälvetesse). Kirik ei saa nutta kaasa patustega ja öelda neile lohutuseks: oh, pole midagi, see, mis sind vaevab, ei olegi patt, ela pealegi nii, nagu sulle meeldib, sest Jumal armastab sind sellisena nagu sa oled. Seda teeb pigem ikka ristiinimese vaenlane.

Kirik peab ütlema: jah, Jumal armastab sind, just sellepärast tahab ta, et sa ei teeks pattu. Paulus ütleb, et inimese ihu on Jumala tempel.

Me tunneme kaasa kannatavale inimesele, ent kannatus on sageli, või koguni enamasti, patu tulemus. Ära tee enam pattu, siis kaob ka kannatus.

Kümme käsku ei ole antud meie piiramiseks ega aheldamiseks, vaid kaitseks, et inimene teaks, mis talle kahju teeb, ja püüaks sellest kahjust hoiduda.

Kirik ON ajaga kaasas käinud, kirik pole ühtki patust kividega surnuks loopinud. Kirik on vaid öelnud: mine ja ära tee enam pattu. Ja sellest ei saa kirik loobuda, sest siis loobub ta Jeesusest.

EELK Risti koguduse õpetaja ütles otse eetris, et Jumal on iga inimese oma näo järgi loonud. See pole tõsi. Siis võiks ju öelda, et Jumal on ka mõrtsuka oma näo järgi loonud, meil pole õigust teda takistada kuritegude sooritamisel. Kas kuritegu on Jumala nägu, kas patt on Jumala nägu? Miks siis Jumal oma eksinud lapsed paradiisist välja ajas, kui nad tema keelust üle olid astunud? Ta ju lõi nad oma näo järgi?

Mida nad siis nii väga tegid, küsib tänapäeva inimene. Nad olid ju Jumala loodud, nad tahtsid ka ISE olla “nagu Jumal”, nagu Eevale lubas kiusaja madu. Miks see siis nii suur kuritegu oli? Üksainuke puuvili?

Kas Jumal on julm, et ta keelab inimestele õnne?

Jumal on andnud inimesele ka vaba tahte valikuid teha, on andnud lugematul hulgal tarkuse- ja õpetusesõnu, on andnud võime maailma ja ennast mõista, ja võime mitmesuguseid asju õppida, oma vaimu arendada, ära tunda, mis on õige ja mis vale, ning südametunnistuse, mis inimest manitseb, kui ta Jumala käskude vastu eksib. Ta on andnud inimesele ka võime oma ihasid ohjeldada, oma mõtteid ja soove suunata. Kui Jumal oleks tingimusteta rahul kõigega, mida inimesed teevad, siis ei oleks ju meil seda kõike vaja?

Kaastunne ja haletsus on head asjad. Ent mis saab siis, kui arst hakkab haiget ravimise asemel haletsema, et, oh, ma ei taha sulle haiget teha ega sind solvata, ela nii, nagu soovid, see, mis sind vaevab, ei ole haigus, vaid lihtsalt sinu organismi natuke teistmoodi, aga igati normaalne seisund.

Ravimine on ju sageli üsna valulik protsess, see nõuab arsti ettekirjutuste täitmist, paljudest meeldivatest asjadest loobumist.

Ka vaimulik on nagu arst, temagi ei tohi uppuda haletsemisse. Sõjaväelane võitleb vaenlasega, sest ta kaitseb oma rahvast võõra sissetungija vastu. Poliitik on nagu sõdalane, ta peab oskama ette näha mingi tegevuse tagajärgi.

Niisamuti ka vaimulik. Ta peab võitlema vaenlase vastu, ja selleks vaenlaseks on temale Jumala vastasvaim, kes tahab inimese endale allutada ja panna Jumala vastu mässama.

Pealegi on vaimulikul võimalik toetuda lisaks omaenda teadmistele ka Jumala ilmutusele. Kui vaimulik ei suuda näha seoseid inimese tegude ja tagajärgede vahel, kui ta ei usalda ega kuula oma vanemaid ametivendi ja ülemkarjaseid, siis ta ei peaks olema vaimulik.

Kui abielu mõiste laiendamine oleks tõesti Jumala tahtmine, siis ei toimuks selle rahvale pealesurumine nii kohmakalt, nii primitiivselt, nii alatult, nii labaselt, nii valelikult, nii saamatult.

Siis oleks seda muutust võimalik läbi viia puhaste kätega ja puhaste mõtetega. Siis ei oleks vaja “uuenduste” vajalikkuses kahtlejaid mutta tampida.