Soome evangeelne-luterlik kirik ei ole Soome ainuke luterlik kirik. Õigupoolest on väikeseid iseseisvaid luterlikke kirikuid Soomes mitu. Väikestest suurim on 41 kogudusega Misjonipiiskopkond, mida juhib piiskop Risto Soramies. Kui EELK peapiiskop on Soome ja Rootsi kolleegidega kohtudes rääkinud tulevikustsenaariumidest, on ta öelnud EELK majanduse kohta, et “meie olevik on teie tulevik”. Soomlastel pole oma tulevikku vaja mere tagant otsida. Misjonipiiskopkond on mitmes mõttes sarnane EELK-ga: koguduste liikmeskond on üsna väike ning sõltub oma töös peamiselt annetajate toetustest ja vabatahtlike tööst.

Kirik sai alguse usutunnistuslikele alustele kindlaks jäänud vaimulikest, kes ei nõustunud rahvakiriku teoloogilise liberaliseerumisega. Misjonipiiskopkonnas on lisaks senistele rahvakirikus teeninud vaimulikele asunud ametisse ka noori vaimulikke, kes oma traditsiooniliste teoloogiliste arusaamade tõttu liberaalses rahvakirikus kohta ei leia. Ühe taolise vaimulikuga, Oulu Timoteose koguduse pastori Janne Koskelaga kohtus siinkirjutaja möödunud aasta hilissügisel. Kokkusaamine toimus Oulu äärelinnas tagasihoidlikus ühepereelamus. Võõrustaja abikaasa oli tööl ja lapsed koolis. Köögi ja elutoa laudadel paistsid mõned pillijupid. Kitarride ja puidust korpusega mikrofonide ehitamine on Janne Koskela hobi.

Eestis on aastaid tagasi olnud suur vaidlus selle üle, millist jumalateenistuse korda kasutada. Uuendatud kord on üsna sarnane sellele, mida kasutatakse Soome luterlikus kirikus. Millist jumalateenistuskorda kasutatakse Misjonipiiskopkonnas?

Meie jumalateenistuste kord kattub põhilises osas sellega, mis on kasutusel Soome luterlikus kirikus pärast liturgiauuendust. Mitte küll sõna-sõnalt, kohati on materjali kohendatud, tehtud elavamaks. Näiteks enamuses kogudustest lauldakse igal pühapäeval psalmi. Samuti järgneb patutunnistusele ja absolutsioonile tänupalve. Kasutame seda, mis on sobiv. Soome luterliku kiriku jumalateenistuse korra armulaualiturgias on kohti, mida võib mõista vääriti ning nende kasutamisel olen ettevaatlik. Näiteks epikleesipalves palutakse: “Läkita oma Püha Vaim, et usus võtaksime vastu Kristuse ihu ja vere.” Seega palvetame, et Kristuse ihu ja verd vastu võttes teeksime seda uskudes ja usaldades. Aga väljendit võib mõista ka retseptsionistlikult – et suuga võetakse vastu pelgalt leiba ja veini, aga usu jaoks, vaimulikus mõttes on see Kristuse ihu ja veri. Kahjuks on taoline arusaam rahvakirikus üsna levinud. [Sarnast väljendit kasutatakse ka EELK jumalateenistuse käsiraamatu mõnes armulaua seadmise palves, varem kasutusel olnud Agendas seda ei leidu – I.T.]

Samas töötame ka ise liturgiaga, aeglaselt aga järjepidevalt. Meil on ilmunud uus lauluraamat. Selles on 200 luterlikku koraali kogu maailmast. Osa lauludest on ka Soome äratusliikumistes kasutusel olevatest lauluraamatutest, mis rahvakiriku lauluraamatusse pole mahtunud. Kasutame nii oma kui rahvakiriku lauluraamatut. Meie laulude numeratsioon algab sealt, kus see rahvakiriku lauluraamatus lõpeb.

Olen palunud Eesti kiriku lauluraamatukomisjoni liikmetelt, et kui uut lauluraamatut ette valmistatakse, siis ei heidetaks sellest dogmaatikat välja. Siis ei oleks selle lauluraamatuga midagi pihta hakata.

Meie lauluraamat on suur varandus ning sellest võib leida väga erinevate äratusliikumiste laule. On nii vanu kui ka uusi laule, aga kõige olulisemaks on peetud ikka teksti.

Aga nii nagu senise lauluraamatu laule, uue lauluraamatu laule peast veel ei osata? Selleks läheb vist vähemalt paar inimpõlve.

Jah, ega neid nii hästi veel ei osata, aga kirikuliste seas on neid, kes tahaksid, et alati kasutataks uut lauluraamatut. Dr Anssi Simojoki on selle raamatu koostamisel teinud väga olulise töö.

Meie lauluraamatu tugevuseks on see, et raamatu teine pool on palveraamat. Selles on iganädalased palved ja tunnipalved, kogu psalter. Siit laulame igal pühapäeval ka päeva psalmi.

Meil sõltub psalmi laulmine vaimulikust, kuidas talle see sobib.

Samuti meil, ega seda igas kohas laulda, aga uue lauluraamatu kasutuselevõtuga on psalmi laulmine üha rohkem levinud.

Kas Sul lisaks oma kogudusele on ülesandeid ka mujal?

Ma kuulun Soome misjonipiiskopkonna konsistooriumisse. Oleme jumalateenistuskorra teatud küsimustega tegelenud, aga süstemaatilise liturgiauuendusega pole me veel alustanud. Ma õpin Fort Wayne’i luterliku seminari kaugõppes Rootsis Göteborgis. Kõik õpitööd, mis ma olen ette võtnud, on olnud seotud liturgiaga. Ka lõputöö on seotud armulaualiturgiaga.

Sa nimetasid, et kuulud konsistooriumisse. Kui mitu korda aastas te kogunete, või peate koosolekuid elektrooniliselt?

Enamasti saame reaalselt kokku ja tavaliselt on see Helsingis, umbes 5–6 korda aastas. Lisaks sellele veel vaimulike konverents, ka seal saame kõik kokku. Konsistooriumis arutame muuhulgas ka õpetuslikke küsimusi. Näiteks meie aastakirjas on avaldatud konsistooriumi seisukohavõtt ristimise ja usu vahekorrast. Tegeldud on abielu laulatamise, lahutamise ja uuesti abiellumise küsimusega, mis puudutab paljusid koguduseliikmeid.

Milliseid küsimusi arutatakse teie iga-aastasel vaimulike konverentsil?

Vaimulike konverents pole õpetuslike küsimuste hääletamisega otsustamiseks. Seal valitakse mõned esindajad konsistooriumisse ning arutatakse ka õpetuslikke küsimusi. Näiteks on vaimulikud ühiselt arutanud konsistooriumi küsimust abielu lahutanud ja uuesti abiellunud inimeste laulatamisest. Arutelu kokkuvõttena sündinud avaldus edastati konsistooriumi töörühmale. Viimasel vaimulike konverentsil esitles meie vaimulik Petri Hiltunen raamatut eksortsismist.

Milline on teie kiriku piiskoplik järelvalve? Kui sageli tavaline koguduseliige piiskoppi näha saab?

Meil on ligikaudu 30 kogudust. Kui aastas on 52 nädalat ning piiskop on oma vanuse poolest juba pensionär, siis igal aastal ta igasse kogudusse ei jõua. Aga ta liigub alatasa ringi ning pea igal pühapäeval on ta mõnes koguduses. Meil oli hiljuti, septembri teisel poolel [intervjuu toimus 2017. a sügisel – toim], piiskoplik visitatsioon ja piiskoplik missa.

Kas see oli, nagu soome keeles piiskopi visitatsiooni kohta öeldakse, “liblikad kõditavad kõhus”-sündmus?

Ei-ei. Piiskop tuli meile laupäeva hommikul. Koos tema ja hulga koguduseliikmetega sõitsime Kemisse, kus oli Põhja-Soome koguduste päev, kus oli koguduseliikmeid Oulust, Keminmaalt, Rovaniemilt, Sodankyläst. Piiskop kõneles seal ning inimesed said temaga vestelda. Siis sõitsime tagasi Oulusse, pühapäeval oli piiskopi missa ning pärast seda protokollijärgne visitatsioonikoosolek. Ning sellele järgnes esmaspäevast kolmapäevani Põhja- ja Ida-Soome praostkonna vaimulike koosolek, millest piiskop samuti osa võttis. Seega oli ta vaimulike jaoks veel pikemaltki kättesaadav.

Millised piiskopi küsimused kõige suuremat kimbatust tekitasid?

Taolisi küsimusi küll ei olnud. Olime koos sõbralikus ja ülesehitavas vaimus. Püüdsin ausalt rääkida, mis meie koguduses toimub ja milliste probleemidega tegeleme. Nii nagu ikka vabatahtlike jõul toimivas organisatsioonis: kuidas inimesi kaasa tõmmata ja jätkuvalt motiveerida pühapäevakoolis, kirikukohvidel, kirikuvanematena, organistidena jne kaasa lööma.

Millised valdkonnad on kõige olulisemad?

Kõige suurem ülesanne ongi töö rajamine vabatahtlikele. Soomes tulevad kõik kirikulised peamiselt rahvakiriku kontekstist, kus on harjutud sellega, et koguduse raha laekub väga suurelt koguduseliikmete hulgalt, mida kogub maksuamet kirikumaksuna. Kui rahvakirikus tehakse pühapäevasel jumalateenistusel korjandus, siis ei koguta seda iial oma koguduse töö jaoks, vaid see kogutakse alati mingil muul heal eesmärgil, mille adressaat on kusagil mujal, nt misjonitöö vms. Aga inimesed õpivad sellest, et minu annetus pole kuigi oluline, samuti minu vabatahtlik töö. See võib olla või mitte olla, aga koguduse töö jaoks ei ole sellel mingit otsest tähendust. Kogudus tegutseb ka ilma selleta. Põhihoiak on see, et kogudus on kirikuruum ja sealsed töötegijad. Meil tuleb see kõik unustada ja õppida toimima hoopis teisel viisil. Aru saama sellest, et kogudus ongi need inimesed, kes tulevad missale. Samuti, et kogudus ei tähenda 40 000 siinses piirkonnas elavat inimest, vaid et kogudus on see hulk inimesi, kes peavad ühiselt jumalateenistust. Need on need inimesed, kelle heaks me tegutseme ning need on ühtlasi ka need inimesed, kes kõik asjad ise ära teevad. Ikka tuleb aegajalt mõni inimene, kes ütleb, et kas Timoteose kogudus võiks teha seda või teist. Mina küsin tavaliselt vastu, et kas sa tahad tulla seda asja tegema. Me võiksime seda tõesti teha, aga kas oled valmis ise kaasa lööma. Või kui kasutada teatriterminoloogiat, saada inimesed publikust lavale.

Ma usun, et meil on selleks väga hea vahend, nimelt liturgiline jumalateenistus. See ei edenda mitte kuidagi sellist mõtteviisi, et meil on siin publik ja esineja. Ei, see on alati jumalarahva dialoog, ühel pool Peigmees ja teisel pool Pruut. Kogudus laulab ühiselt koraale ning kogudus on ühiselt Jumala heade tegude vastuvõtja. Mitte nõnda, et keegi mängib jumalateenistusel kitarri ja ülejäänud mõtlevad, et küll täna oli tore ja meeltlahutav koosviibimine.

Sellega on seotud ka oma raha ohverdamine. On suur vahe, kas meil on sada inimest, kes kannavad hoolt pastori palga, ruumi üüri ja kõige muu eest, või on meil 40 000 inimest, kes ei pane tähelegi, kui neilt võetakse aasta jooksul maksudena 200–300 eurot, millega kogu tohutut süsteemi ülal peetakse.

Jumalateenistusel on ametis erinevaid abilisi, nt keegi kogub korjandust vms. Kas ka altaris on lisaks vaimulikule veel keegi kaasa teenimas?

Otseselt neid, kes aitaksid altari juures kaasa teenida, ei ole. Põhjusi on kaks, esiteks selle korraldamine on väga töömahukas – kutsumine, kes saaks tulla tegema seda ja seda, kui mul on lihtsam seda ise teha. Nt piiblitekstide lugemine või kirikupalves osalemine. See on palju suurem töö inimesi selleks kutsuda, ette valmistada ja innustada, kui seda ise tehes. Ja teiseks ei lähe ma kaasa Vatikani II kirikukogu järgse arusaamaga, et avaliku jumalateenistuse leitourgia on rahva töö ning et inimesed  – ning pealegi võimalikult paljud inimesed – saaksid end pidada oluliseks, siis peab kutsuma võimalikult paljusid inimesi täitma vaimuliku põhiülesandeid. Vastupidi, nagu Melanchton seda selgitab, see on ühe patronuse tehtav töö rahva heaks. Ja sellega kaasneb see võrratu dialoog: Tall-Peigmees ja Pruut. Ja olulised on need, keda teenitakse, mitte see, kes teenib. Sellepärast ei ole ma väga innukalt kutsunud, et tule nüüd jumalateenistusel seda või teist asja tegema.

Jumalateenistuse läbiviimiseks on meil organistide meeskond. Oulus on meil neli või viis organisti. Kõik on hobimuusikud ning kõigil on erinev taust. Üks mängib orelit, üks džässklaverit, üks on kooli muusikaõpetaja, üks on hambaarst, üks on saami keele tõlk. Aga meid on heade muusikutega õnnistatud ning kümne aasta jooksul pole ma pidanud kordagi muretsema, et kuidas me toime tuleme. Lisaks sellele on kirikuteenijate meeskond, kuhu kuulub neli erinevat abielupaari ja üksikisikut, kes kordamööda käivad abiks.

Meie põhiprobleem on see, kuidas panna vabatahtlikel rajanev töö jätkusuutlikuna toimima, et meil on pühapäevakooliõpetajaid, kelle koorem pole liiga suur, et meil on kirikukohv, sest see on väga oluline sotsiaalseks suhtlemiseks, nii et korraldajad ei väsi sellest tööst, nõnda et see jääb vaid 1–2 inimese ülesandeks. Et meil oleks kirikuteenijaid ja -muusikuid. Ning see, et kogu kogudus õpiks elama üha enam mitte publikuna või 40 000 inimese andmebaasis, vaid mõistma, et Issand ehitab oma Kirikut neist elavatest kividest, kes olemegi meie. Sellepärast on meie olukord Soome ühiskonnas üsna erinev üldisest. Teie olukord Eestis on omakorda pisut erinev. Ka kiriku töötegijatele, kui on kogudusi, kus polegi kohapealset vaimulikku. Meil tegelevad rahvakiriku kogudused selliste probleemidega, et mida hakata peale kaheksa laagrikeskusega ning millise neist võiks maha müüa. Sellises olukorras ei ole mingit sundi keskenduda koguduse elus kõige olemuslikumale.

Kas jumalateenistustel on olnud probleeme korra hoidmisega, s.t et keegi tuleb segama?

Väga harva. Üheteistkümne aasta jooksul on ühel korral tulnud jutluse ajal ühele purjus mehele öelda, et ole hea, mine ära. Nagu usutunnistuskirjades öeldakse: ainult sõnaga. Sellest piisas. Eelmisel aastal oli probleeme ühe tõsise psüühikahäirega mehega, kes ei tulnud otseselt missale, aga toimetas kirikukohvi ruumis ja tekitas seal segadust, nii et kirikuteenija pidi rusikavõitluse eest põgenema. Siis tuli kutsuda politsei ja sellega asi lahenes.

Kuidas kogudus suudab mõjutada kohalikku ümbrust? Oulus on 200 000 elanikku, võibolla 100 liiget on kogudus. Kas kogudus korraldab noorteõhtuid, koolimisjonit vms?

Kõige olulisem on see, mis lähtub ka otseselt liturgiast, et neile 90 inimesele, kes eile olid jumalateenistusel, öeldakse: minge rahuga ja teenige Issandat rõõmuga. Kui inimesed mõistavad, et koguduse elu ei ole ainult see, et me nädala esimesel päeval tuleme kokku, vaid meid läkitatakse, Issand läkitab meid kristlastena elama ja teenima. See on palju enam, kui teleekraanile pääsemine või osalemine mingis ühistegevuses. See, et inimesed väljuvad selle teadmisega, et nad on Kristuse käskjalad ja teostavad oma kutsumust. Kõige ehtsamal kujul on see nõnda nagu Luther seda suurepäraselt ütles, et evangeelium ehk evangeeliumi kuulutamine, kristliku sõnumi kuulutamine, misjonitöö on see, et üks kerjus räägib teisele kerjusele, kust saab leiba. Inimesed saavad anda tunnistust, et vaat seal on missa, kust ma saan eluleiba. Jeesus on seal kohal.

Kas teil on pühapäevakool ja muud taolist tegevust?

Kuna Oulu koguduses, aga ka mitmel pool mujal on üsna palju lastega peresid, siis on see meie jaoks oluline küsimus, kuidas rajada selline tee, et laps, kes tuleb pühapäevakooli, osaleks ka koguduse noortetöös kuni ta saab koguduse iseseisvaks liikmeks. Et ta mujale õppima minnes kaotsi ei läheks. Siin on abiks see, et enamuses suurematest kohtadest on meil olemas kohapealne kogudus või jumalateenistused.

Meie üheks õnnistusrohkeks töövormiks on olnud lastelaagrid. Olen ise neid juba kümme aastat korraldanud. Oulu piirkonnas korraldame igal suvel ühe lastelaagri ja ühe eelteismeliste laagri. Alustasime kunagi pühapäevakoolitundidega Aadamast ning nüüd oleme jõudnud patriarhideni, Ruti ja teiste Vana Testamendi isikuteni. Möödunud suvel oli teemaks Taavet. Sellega oleme saanud lastena alustanud ning tänasteks noorteks sirgunutele kristoloogilist hermeneutikat. Vana Testamendi piiblitunde pidades olen alati vähemalt korra küsinud, kus on siin Jeesus. “Aga see oli see, et Jaakob tegi enda käed karvaseks ja ta riietati Eesaviks!” Lapsed õpivad mõistma ja lugema luterlikku hermeneutikat või kristoloogiat Vanast Testamendist. Loomulikult tähendab laager üksteise tundmaõppimist ja koosviibimist. On hea, et ka vaimulikust avaneb laagris teistsugune pilt, kui ollakse koos laagris, mängitakse üheskoos, aetakse juttu, mängitakse pilli ja lauldakse, koristatakse.

Teie kogudusel pole oma kirikuhoonet, kas te rendite endale ruume?

Jah, me oleme üürilised ning see on misjonipiiskopkonna strateegiline otsus algusest peale, et me ei pane seda vähest raha, mida me kasutada saame ning mida me koguduselt kogume, seintesse. Need on nii kallid ning nende ülalpidamine on nii kallis. Kui võimalik, siis ollakse üüripinnal ja kui raha on, siis võetakse juurde töötegijaid, et rajada võrgustikku, mitte betoonpunkreid.

Nagu aru olen saanud, olete enamasti üürinud ruume adventkirikult.

Jah, adventkirikuga on selles mõttes viljakas koostöö, et nemad pühitsevad laupäeva. Ja neil on Soomes hämmastavalt lai kirikuhoonete võrgustik. Kõik nende kogudused on väga väikesed ning majanduslikult nõrgad. Üüriliste leidmine on nende jaoks eluliselt oluline.

Kui suur see ruum on ja kas Timoteose kogudus mahub sinna ära?

Oulus on neil omaette krundil oma kirik, modernse ilmega, ehitatud 1990-ndatel. Seal on kõrge ruum nagu kirikus, mitte madal ruum, nagu võiks olla näiteks kortermajas. Korraga mahub sinna 150 inimest. Mõnel üksikul korral on meil kohal olnud pisut rohkem inimesi. Aga seni oleme ära mahtunud.

Tänavu kevadel tegi adventkirik pakkumise, kas me oleksime huvitatud nende hoone ostmisest. Arvutasime pisut ja leidsime, et kui me ei räägi ainult müügihinnast, mis tuleks kusagilt leida ning mis oleks tähendanud sadu tuhandeid eurosid, siis üksnes iga-aastane hoone ülalpidamine eeldaks seda, et koguduse sissetulekud oleksid kaks korda suuremad võrreldes praegusega. Vähemalt praegu ei tundunud see mõistlikuna, arvestades seda, kui palju on meil oma tegevust. Meil on pühapäeval missa, kolmapäeval katekismusering ja reedel noorteõhtu.

Eestis koosneb paljude väiksemate koguduste eelarve põhiliselt liikmete vabatahtlikest annetustest. Kuidas teie suudate koguduse kaasa tõmmata?

Meil ei ole liikmemaksu ega ka kohustust milleski oma panusega osaleda. Ja mina vaimulikuna isegi ei tea, kellelt tuleb raha ja annetusi. Ja see on isegi hea, et ma näiteks jutlust kirjutades ei pea sellele mõtlema. Raha tuleb kolmest põhiallikast: korjandus, aga tänapäeval ei ole soomlasel kunagi sularaha kaasas. Ka mul endal on väga harva rahakotis sularaha, sest kõik maksed tehakse pangakaardiga. Sellepärast on jumalateenistuse korjandused meil väga väikesed. Teine osa on otse pangakontole laekuvad annetused. Sellest on inimestele räägitud ning paljud teevad pangas püsikorralduse, millega igas kuus läheb teatud summa koguduse arvele. See annetus laekub ka siis, kui inimene ei saa tulla kirikusse või kui sularaha pole kaasas. Need on meie peamised tuluallikad. Meie koguduse majandus on osa Soome Lutheri Sihtasutuse majandusest. Ühelgi meie kogudustest ei ole isegi oma pangaarvet. Oleme püüdnud koguduste töö üles ehitada nii lihtsalt kui võimalik. Ükski meie kogudustest ei ole iseseisev juriidiline isik, vaid kogudused on moodustanud Soome Misjonipiiskopkonna ning on osalised Soome Lutheri Sihtasutuses. Viimatinimetatu on palga maksja ning juriidiline isik, kes sõlmib üürilepingud jms. Igal kogudusel on ühise pangakonto juures oma viitenumber. Seega laekub kõigilt kolmekümnelt koguduselt raha n-ö ühte potti ning sellest kantakse ka ühised kulud. See on otstarbekas ka selle poolest, et meil on mitmeid kogudusi, kus tulu ei ole veel selline, et iseseisvalt toime tuldaks. Aga tänu Jumalale, on ka neid kogudusi, kus laekub rohkem, kui endal vaja. Süsteem on siis selline, et kellelgi pole üle ja kellelgi pole puudu.

Vajadusel korraldab kogudus mingiks vajaduseks eraldi korjanduse, näiteks kaasaskantava armulauariistade komplekti või liturgiliste riiete jaoks. Kui uued lauluraamatud tulid, siis tehti kogudustes korjandus, et iga kogudus saaks oma kulu kaetud.

Meil on olemas koguduse juhatus ning majanduse eest vastutav inimene. Tema ülesanne on ka koguduseliikmete teavitamine majandusasjust. Meil ilmub kolm korda aastas oma infoleht “Timoteose kiri”. Aegajalt peame pärast missat kirikulistega koosoleku, kus antakse majandusasjadest ülevaade, kuidas on asjad läinud ning millised on eesseisvad vajadused. Püüame ka suuri kulutusi jagada väiksemateks osadeks. Ei saa astuda koguduse ette ning öelda, et septembri seisuga puudub meil 8600 eurot, vaid öeldakse, et kui iga missale tulija annaks 20 eurot kuus, siis saaksime kitsikusest üle. Püüame suured summad jagada väikesteks osadeks, mis tunduvad jõukohased. Suured numbrid rõhuvad pigem vastu maad.

Soome avalikkust raputas 2010. aasta sügisel rahvusringhäälingu saade homoseksuaalsuse teemal, mis sai kuulsaks nimega Homoõhtu (Homoilta). Jahmatavaks osutus seik, et kirikul on selles küsimuses olemas seisukoht, mida kiriku esindajad saates ka selgelt esile tõid. Nüüd on ka Eesti rahvusringhäälingus oma Homoilta-saade olnud, kui üks luterlik vaimulik [4.10.2017 ETV saates Suud puhtaks] selgelt vastandus kiriku õpetusele. Ilmselt tuleb nüüd kirikujuhtidel otsustada, kas selles küsimuses ja milline otsus langetada. Kiriku õpetus selles küsimuses on selge ning teatud hetkel tuleb teha valik, kas selle juurde jäädakse.

Kui see valik on jääda kindlaks kiriku õpetusele, siis on täiesti selge, et Soome kirik keerab kraanid kinni. Kahjuks on see Luterliku Maailmaliidu raames tegelikkus. Rahaga tehakse poliitikat.

Meie kiriku üks olulisi vabatahtlikke abilisi on pastor Jari Kekäle. Ta on olnud nii minu kui ka mõne teise noorema põlvkonna vaimuliku teoloogilise identiteedi kujundajaks. Jari on öelnud umbes nõnda: “Julgust saab õppida üksnes olles julge. Julge olemise edasilükkamine on kartma õppimine.” Tasub seda meeles pidada. Kui mingi asi tuleb ära teha, siis tuleb see ära teha. Edasilükkamisega annad sa oma toetuse millegi muu jaoks ning edendad seda.

Kui mõelda rahvakirikus töötavatele konservatiivsete vaadetega vaimulikele, siis peab meeles pidama, et see ei peaks olema vaimuliku erahuvi, et kui kaua minul on veel võimalik ametis olla. Mõtlema peab ka kogudusele – mis saab Kristusesse uskujaist siis, kui vaimulikud ülemad saadavad kogudust teenima usutaganeja.

Võin rääkida ka oma ordineerimise loo. Minu taustaks on see, et ma taotlesin preestriordinatsiooni rahvakirikust, Oulu toomkapiitlist. Ma lõpetasin teoloogiaõpingud 2005. aastal. Rääkides piiskop Samuel Salmiga tuli kõneks ka minu arusaam, et naisi ei saa ordineerida vaimulikuks. Piiskop ütles, et ta ei kavatse korraldada mingit eraldi ordineerimist, kus samal ajal naisi ei ordineerita, aga “võid oodata võimalust, et südametunnistus ja olukord ei lähe vastuollu.” Ehk kui tuleb selline ordinatsioon, kus on ainult mehed, siis saad taotleda ka enda ordineerimist. Ja selline olukord tuli, kus oli ainult üks meeskandidaat ning siis esitasin ka mina oma taotluse. Preestrieksami päeval pidi toomkapiitli koosolek algama kell 10. Eelmisel õhtul mulle helistati ning öeldi, et pean tulema kohale kell 9 ning andma aru, miks ma pole preestriordinatsiooni taotlenud varem, ehkki selleks oleks võimalusi olnud. Selles arutelus esitati mulle kolm küsimust: kas laulatad lahutatuid, kas võtad vabaabielus oleva inimese vaderiks, kas jagad armulauda kõigile, kes armulauale tulevad. Sain ka neljanda, boonusküsimuse. Piiskop ütles, et ta ei taha oma piiskopkonda juurde ühtegi probleemi, kas kavatsed kutsuda piiskoppi meeleparandusele. Püüdsin neile küsimustele mõistlikult vastata, mitte nõnda, et ei, ei ja veelkord ei, vaid rääkisin sellest, et on olemas pastoraalne vastutus. Kui tean, et inimene juba kuuendat korda abiellub, siis ei saa seda enam heaks pidada, samamoodi tuleb neid küsimusi arutada ristimisele eelneva vestluse ajal. Piiskopi küsimusele vastasin, et see ei ole otseselt minu ülesanne ning teiseks ei usu ma, et sellest oleks kasu. Igatahes toomkapiitel hääletas ja leidis, et võib ordineerida, kuid piiskop pani otsusele veto. Toomkapiitli koosoleku alguseks on ametlikus protokollis märgitud kell 9, aga minuga toimunud vestlusest ei olnud ühtegi märget ning märkmed koosolekul toimunust algavad alles kella kümnest. Seda võib pidada justiitsroimaks, sest toomkapiitel teostab [Soome seaduste kohaselt] avalikku võimu ning teeb ametlikke otsuseid, mis on minu eluga seotud. Oli omaette pikk protsess saada mingi asjakohane dokument.

Mulle oli väga oluline see, et sain olla selle kõrgeaulise kogu ees ja vastata igati mõõdukalt, rahulikult ja toomkapiitli teiste liikmete arvates õigesti. Ja rääkisin tõtt. Aga kui piiskop ütles “ei”, olin ma täiesti vaba. Mul ei tulnud hakata neid kartma, selle asemel – tänu Jumalale – sain rohkem karta Jumalat. Issand ütleb ju korduvalt: “Ärge kartke!” Minu jaoks oli see vabastav ja kinnitav olukord. Ühtlasi tundsin, et mind vabastati kirikusisese võitluse pingetest. Kui oleksin saanud ordinatsiooni, oleksin pidanud kogu aeg võitlema ja seletama ja tõlgendama ning oleksin ilmselt paari aasta pärast saanud ametist priiks. Aga nüüd olen saanud pea kaksteist aastat rõõmsas ja positiivses vaimus ehitada üles kogudust. Kui tuled Timoteose kogudusse, siis ma usun, et sul ei teki küsimust, mille vastu me võitleme. Loomulikult tuleb kogudusele õpetada, mis on vale, mille vastu me oleme, aga see ei ole keskmes. Keskmes on Jeesus.

Päisefoto: Kari Puustinen; teine foto: Kaapo Koskela