Johannese 16:12–15; Psalm 8

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Oli kord küla, kus kõik elanikud olid pimedad. Kui ühel päeval läbis seda küla ratsanik elevandi seljas, siis grupp külamehi palus ratsanikult luba puudutada suurt looma. Ehki nad olid kuulnud elevandist, ei olnud nad varem ühegi lähedusse sattunud.

Kuuele mehele anti luba läheneda loomale. Igaüks juhatati elevandi erinevate kehaosade juurde. Pärast ratsaniku lahkumist ruttasid mehed jagama oma muljeid külarahvale. “Millega te võiksite võrrelda elevanti?” küsiti meeste käest.

“Ma tean elevandi kohta kõike,” hüüdis mees, kes oli puudutanud looma külge. “Ta on pikk ja kitsas ning ehitatud nagu paks sein.”

“Jama,” hüüdis mees, kes oli puudutanud elevandi kihva. “Ta on pigem lühike, ümar ja sile, aga otsast väga terav. Ma võrdleksin teda odaga.”

Kolmas mees, kes oli puudutanud looma kõrva, sekkus vestlusse ja teatas, et seinast või odast on küll asi kaugel. “Elevant on hoopis suure puulehe sarnane, tehtud paksust villasest vaibast. Vähimgi puudutus paneb ta liikuma,” sõnas mees.

“Ma ei ole teiega nõus,” ütles lonti katsunud mees. “Minu arvates on elevant hoopis suure mao sarnane.”

Viies mees, kes oli puudutanud suure looma jalga avaldas valjuhäälselt oma kriitilist arvamust:  “Ilmselt te olete kõik kirjeldanud looma valesti. Ta on ümmargune ja pürgib taeva poole nagu puu.”

Kuues mees, kes oli juhatatud elevandi taguotsa juurde, hüüdis täiest kõrist: “Kas siis tõesti ei suuda keegi korrektselt kirjeldada elevanti? Mina tean täpselt, et ta on ühe liikuva künka sarnane.”

Küllap need mehed vaidlevad tänaseni ja külarahval pole vähimatki aimu, milline elevant tegelikult välja näeb.

Jumal on ennast ilmutanud

Ju sa mõistad, et tänane jutlus pole pühendatud elevantidele. Meie põhiliseks küsimuseks on: kuidas me võime tunda Jumalat?

Inimese jaoks on olemas väärtusi, mis annavad tunnistust, et elu ei ole üksnes endale elamiseks, et elamine tähendab enamat kui ainult füüsilise reaalsuse kogemist. On olemas Looja ja inimesele on antud võime tunnetada Tema tõelisust ja vastata Tema kohalolekule. Meis kõigis on kusagil sügaval hingepõhjas suur vajadus Jumala tundmise järgi. Tõelise rahu leiame alles siis, kui oleme Tema tahtest teadlikud, kui kuuletume Talle ning armastame ja kiidame Teda. Aga samas on erinevaid põhjusi, miks paljud tunnevad hirmu Jumala ees või otsustavad elada ilma Temaga suhtlemata. Me oleme olnud oma Looja vastu mässulised ja mõte Jumalast võib meid pigem heidutada kui tekitada rõõmu. Tema ju teab meie kohta kõik ja on viimne otsustaja õige ja vale suhtes. Patused ei ole sugugi valmis suure õhinaga pöörduma selle poole, kes on täiuslikkuse eeskuju ja meie kõikide kohtunik.

Mõned maailma religioonid on väljendanud seda kirjeldustega kohutavatest jumalatest, kes täidavad inimsüdame hirmu ja õudusega. Nad on võtnud kasutusele terve rida religioosseid rituaale, et rahustada jumalaid ja hoida neid teatud kaugusel, nii et nad ei sekkuks inimeste tegevusse. Mõned teised religioonid seevastu püüavad avada – võib olla õigem oleks öelda, et püüavad lausa välja pressida – jumaliku väge enda heaolu ja kasu saamiseks.

Ma olen tihti kuulnud inimesi ütlevat, et me kõik usume midagi. Tõesti, millegipärast mõeldakse, et kui igaüks usub “mingil viisil millessegi” ja teeb seda nii ausalt kui võimalik, siis peaks ju sellest piisama. Me võime oma argumendi kinnituseks öelda, et pimedad mehed kirjeldasid ju igaüks oma erinevat kogemust ühest ja samast elevandist. Jah, kuid nende seletused ei tundu üksnes vastukäivad, vaid nad kõik esindavad ka täieliku arusaamatust elevandi olemusest. Isegi juhul, kui oleks olnud võimalik veenda neid sõbralikult koos arutlema, ei oleks nad  siiski jõudnud elevandi tõelise olemuse äratundmiseni.

Üksnes sellest ei piisa, kui ütleme, et seal kusagil on Jumal. Tema mõistmiseks ei piisa meie erinevatest vaimsetest kogemustest. Jumal on ennast ilmutanud ja meie kogemusi ning seletusi võib mõõta Tema ilmutusega. Tõsi küll, inimene kipub maalima endale ise Jumala pilti, aga sel juhul ei ole tegu tõelise Jumalaga, vaid üksnes ebajumalaga, kes tantsib inimese pilli järgi. Tõelise Jumala puhul ei ole tähtis see, mida meie Temast arvame, vaid see, mida Ta ise enda kohta ütleb. Tänapäeval, kus kõik on sallitav, kus inimõigused ja arvamused on tähtsamad kui Jumala tõde, tundub paljudele lausa solvanguna, kui Jeesus ütleb: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) Küllap oleks paljudele Jeesus vastuvõetavam, kui saaks Tema sõnadesse suhtuda nagu ühte järjekordsesse kogemusse paljude hulgast. Aga õnneks Jeesus ei tulnud selleks, et jagada oma kogemust Jumala kohta. Tema võis enda kohta öelda: “Kes on näinud mind, see on näinud Isa.” Jeesus oli siin, et ilmutada meile Jumala tõelist olemust. Ta ütleb oma jüngritele: “Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.”

Kolmainu Jumal

Nelipüha järgne pühapäev on alati Kolmainupüha. Usk ühte Jumalasse kolmes isikus on välja kasvanud Jumala enda ilmutusest. Vana Testament õpetab väga selgelt, et on ainult üks Jumal. Uus Testament lisab, et Jeesus Kristus on Jumal ja Püha Vaim on Jumal. Jumala ilmutust hoolikalt tundma õppides on Kirik sõnastanud õpetuse Kolmainu Jumalast ja mitte kolmest jumalast, nagu mormoonid õpetavad, või Jehoovast ja väiksemast jumalast Jeesusest ja taevasest jõust Pühast Vaimust, nagu Jehoova tunnistajad õpetavad, vaid ühest Jumalast kolmes isikus – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Usk, et Jumal on üks kolmes isikus, on kristliku usu keskseks tunnistuseks. See on seotud usuga Jumala isikulisse olemusse, lihakssaamisesse, lunastusse ja vaimus elamisse. Usk Kolmainu Jumalasse ei ole kirikuisade sünnitis, vaid see oli apostlite kindel usk ja selge õpetus. Esimese nelja sajandi jooksul vaieldi üsna palju selle õpetuse sõnastuse pärast, enne kui dogma paberile pandi. Oli ka viimane aeg, sest igasugused väärõpetused ohustasid kiriku püsimist õigetel õpetuslikel alustel.

Nagu ma ütlesin, Vana Testament õpetab selgelt usku Ainujumalasse. Juutide igapäevane palve algab Moosese sõnadega: “Kuule Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus.” Seda kinnitatakse Vanas Testamendis mitmeid kordi. Seega on monoteism ehk usk ühte Jumalasse põhjapanev ilmutus Issanda rahvale. Uues Testamendis taaskinnitatakse meile seda tõde Jeesuse suu läbi. Ja ometi võib tunduda, et kui Jeesus on Jumal, siis ei saa enam rääkida ainsast Jumalast. Siis peaks olema neid kaks ja koos Püha Vaimuga isegi kolm jumalat. Tegelikult siin mingit vasturääkivust pole. See, et üks Jumal koosneb kolmest isikust, ei tähenda seda, et need oleks kolm eraldiseisvat jumalat. Isa, Poeg ja Püha Vaim moodustavad ühe terviku. Sellepärast võibki Jeesus öelda: “Mina ja Isa oleme üks.” Jumala üks osa, keda me nimetame Pojaks, võttis endale materiaalse kuju, sündides inimesena meie keskele. Sellega Ta ei kaotanud oma jumalikust, vaid vastupidi, teatud aja jooksul oli maailmal võimalus näha Jumalat enda keskel, õppida tundma Tema armastusest kantud olemust.

Nelipüha tõi äratundmise, et Püha Vaim ei ole lihtsalt taevane jõud, vaid Ta on isik ja lausa eriline isik, kelle teotamine on igavene patt ja seda ei anta iialgi andeks. Jeesus räägib Temast kui Tõe Vaimust, kes lähtub Isast ja juhib meid Kristuse tundmisele.

Jumala tundmine

James Packeron kirjutanud oma raamatus “Jumala tundmine”: “Teadmised Jumalast on meile elamiseks otsustava tähtsusega. Nii nagu oleks julm tuua Amazonase ürgmetsadest pärismaalane Londonisse ja jätta ta eelnevate teadmisteta keset linna enda eest hoolitsema, nii oleme julmad ka endi suhtes kui püüame elada maailmas, tundmata Jumalat, kellele see maailm kuulub ja kes selle saatust juhib. Maailm muutub neile, kes Jumalat ei tunne, võõraks, meeletuks ja piinarikkaks paigaks ning elu ebameeldivaks ja pettumust valmistavaks tegevuseks. Loobudes Jumala tundma õppimisest, määrad sa ennast pimedana elus ekslema ja komistama, nagu see, kellel ei ole suunda ega sihti ning, kes ei tea, mis teda ümbritseb. Nii sa raiskad oma elu ja kaotad oma hinge.”

Jumal on ennast meile ilmutanud. Ta on andnud meile võimaluse õppida tundma Teda lähemalt. Isa on meid armastanud igavese armastusega, avaldades oma olemust loodu läbi ja ajaloo kaudu. Poeg sisenes inimkonna käekäiku, et kanda meie patu karistus ja avada meile andeksandmise värav. Püha Vaim tuli meid puudutama, et mõistaksime Poja sõnu ja tegusid, et Tema maapealsete esindajatena oleks meil selgust ja jõudu kuulutada tõde Kolmainu Jumalast.

Johannes ütleb, et Jumal on armastus. Tõesti, armastus on Kolmainu Jumala sügavaim olemus. Ta on loonud meid oma näo järgi, võime ja vajadusega armastada ja olla armastatud. Kui me tunneme Teda, siis saab Tema olemus avalikuks ka meie elamise kaudu. Nii et, armsad õed ja vennad, armastagem Jumalat, armastagem üksteist ning jagagem hoolivat ja vabastavat armastust ka teistele. Aamen.