Euroopa tulevikust rääkides on edasi anda kaks uudist. Hea uudis on, et ohjeldamatule liberastlikule pillerkaarile tuleb varsti lõpp. Halba uudist te ei taha teada: elu hakkab käima šariaadi järgi. Ja on see nüüd hea või halb, aga Euroopa hakkab elama kombelist, religioonist küllastunud elu.

Sellest, et eurooplaste sekulaarne progressiusk vannub alla islamile, olen varemgi kirjutanud, esimest korda 2006. aastal Terve Mõistuse Sündikaadis ja Delfis ilmunud artiklis “Islam avitab”. Meenub ka üks ligi kolme aasta tagune kolumn Objektiivis.

Kas massilise immigratsiooni ja “avatud piiride” pooldajad eurooplaste ja nende poliitilise eliidi seas on tõesti nii pimedad, et ei näe islamis ohtu?

Pole kahtlust, et fundamentalismis ja sellega seotud terrorismis nähakse teatavat ohtu, ent islamis tervikuna mitte. Terrorism ei puuduta otseselt poliitilist eliiti, kes laseb end maksumaksja raha eest turvata. Aga mis veelgi tähtsam: terrorismi abil ei ole võimalik tõugata eliiti võimult. Hoopis nemad lõikavad terrorismist kasu, sest see annab hea ettekäände, et allutada kodanike elu ja tegevus üha suuremale riiklikule kontrollile.

Ilmselt juhindutakse oma enesekindluses mitmest saatuslikust eksiarvamusest, nimelt et 1) vananev Euroopa saab immigratsiooni läbi juurde uusi töökäsi, aidates heaoluühiskonnal mõnda aega edasi kesta, 2) peavooluparteid saavad juurde valijaid, 3) kultuuriline “mitmekesistamine” aitab lammutada rahvusriike ja edendada multikultuurilist ühiskonda, mis on globalistide agenda huvides, 4) kui esialgu ongi moslemitest immigrantidega mõningaid probleeme, siis küllap nad kohanevad ajapikku Euroopa liberaalse ja sekulaarse elukorraldusega.

Taoliste mõttekäikude aluseks on eurooplaste kõrk veendumus oma kultuurilises (sotsiaalses, majanduslikus ja tehnoloogilises) üleolekus ning vankumatu usk progressi ja sellesse, et inimese vabanemist rõhumise erinevatest vormidest ei takista enam miski – see on “ajalooline paratamatus”.

Ilmselt usutakse siiralt, et niinimetatud progressiivses ja liberaalses ühiskonnas loobuvad praegu veel nõudliku religiooni kütkeis elavad moslemid peatselt oma iganenud vaadetest ja eelarvamusest ning võtavad parema hariduse ja kasvava heaolu toel omaks lääneliku inimesekäsituse.

Seda eeldust võib tagant õhutada ka asjaolu, et pärast mõningast vastupanu on Euroopa kristlus “valgustuse” ja humanismi ees kapituleerunud. Protestantismi peavoolu kirikutest pole mõtet rääkidagi, ent usulis-kõlbeline laostumine ja äralangemine on tunginud ka sügavale katoliku kirikusse.

Euroopa linnatänavate täitumine palvetavate muhameedlastega ning nende ustavus oma usutavadele paraku ei kinnita kujutlust, et moslemid võtavad üle eurooplaste usuleiguse ning lahutavad religiooni ja poliitika. Vastupidi: üha enam kuuleme uudiseid ühelt poolt eurooplaste järeleandlikkuse kohta (nt loobumine jõulude kristliku tähenduse rõhutamisest, menüü korrigeerimine koolides jne) ja teisalt paralleelühiskonna ilmingute kohta nagu islamiseaduste de facto kehtestamine moslemitega asustatud piirkondades jms. On selge, et islam hakkab Euroopa avalikus elus üha suuremat rolli mängima.

Tsiteerin taas kord politoloogi ja rabi Avraam Šmulevitšit, kes tõdeb (ja seda tõdemust tuleb ikka ja jälle meenutada): “Tänased eurooplased loevad oma kultuuri ülimuslikuks terves maailmas. Siin on üks “aga”. Moslemid loevad ülimuslikuks islamikultuuri. Islamitsivilisatsioon oli ju kunagi võimas ning haaras enda alla pool maailma. Migrandid islamimaadest ei kavatsegi saada eurooplasteks, kuna nemad loevad ennast kõrgema kultuuri esindajateks. Euroopas paraku seda mentaliteeti ei mõisteta.”

“Edumeelne” sallijaskond näeb praegu moslemites rõhutud vähemust, keda ahistavad populistlikud poliitikud, ksenofoobsed paremäärmuslased, fanaatilised kristlased ja teised “islamofoobiast” kannustatud tegelased. Kuigi islam esindab “patriarhaalset rõhumist” tunduvalt suuremas annuses kui kristlus, ei häbene feministidki liituda moslemite palvehüüuga “Allahu akbar!” – hüüuga, mille saatel plahvatavad Euroopas pommid ja sööstavad autod inimeste sekka.

Meeletu vihkamine kristluse ehk oma kultuuri lätete vastu, revolutsiooniline ind maha lõhkuda kõik Euroopa tsivilisatsiooni kultuurilised ja ühiskondlikud saavutused ning haiglaslik eneseimetlus (me oleme nii edumeelsed ja head!) pimestavad Euroopa islamiseerimisele kaasaaitajaid. Koguni määral, et nad on valmis kasvõi jõuga vaigistama islamikriitikute hääled. Oma põhivaenlase – kristluse – lõpliku hävitamise nimel ollakse valmis moslemitega liitu astuma. Imaamid muigavad habemesse – nad teavad, et Euroopa tulevik on nende päralt.

Lähis-Ida ja Aafrika kristlastel on rohkem kui tuhande aasta pikkune kogemus elust islami võimu all. Dhimmī staatusega on võimalik elada. Vähesed põhimõttekindlad kristlased valivad selle tee. Teistel ei ole pääsu: kui moslemid Euroopa eri riigid ja ühiskonnad üksteise järel üle võtavad, tuleb end tõsiusklike moslemitena šaria-seaduste alla painutada. Euroopat ootab ees kombeline ja religioonist küllastunud tulevik.

Ilmunud esmalt portaalis Objektiiv.ee