Tõsisest vastuseisust hoolimata õpetab Katoliku Kirik kuni tänase päevani, et kunstlike rasestumisvastaste vahendite ehk kontratseptiivide kasutamine on tugevalt vastuolus inimloomuse ja abielu olemusega ning seetõttu raskelt ebamoraalne. Varro Vooglaid selgitab selle õpetuse tausta ja sisu, vaadeldes lähemalt pea täpselt 50 aastat tagasi välja antud paavstlikku ringkirja “Humanae vitae”.

1. Sissejuhatus

Kontratseptiivide ehk kunstlike rasestumisvastaste vahendite kasutamine on saanud nii tavaliseks, et enamik inimesi ei ole ilmselt kunagi mõelnudki sellega seonduvatele moraalsetele küsimustele või probleemidele. Ju ei tea suurem osa kristlasigi, et kuni 1930. aastani pidasid kontratseptiivide kasutamist ebamoraalseks kõik peamised kristlikud konfessioonid.

Õpetuslikul tasandil saabus selles küsimuses murrang 1930. aastal, kui anglikaani kirik kiitis Lambethi konverentsil kontratseptiivide kasutamise teatud tingimustel heaks, olgugi et nii 1908. aasta kui ka 1920. aasta konverentsidel oli see ühemõtteliselt ebamoraalsena hukka mõistetud. 1958. aastal otsustasid aga anglikaani piiskopid selsamal Lambethi konverentsil anda kontratseptiivide kasutamise üle otsustamise vabadus abielupaaridele endile. Sisuliselt tähendas see kontratseptiivide kasutamise täielikku heakskiitmist. Järgnevatel kümnenditel läks ka valdav enamus teisi protestantlikke ühendusi sama teed. Samuti puudub ortodokside seas ühene õpetuslik positsioon, mis peaks kontratseptiivide kasutamist lubamatuks.

Seksuaalrevolutsiooni kõrgajal ehk 1960-ndatel aastatel, mil sajandeid Lääne kultuuri vundamendi olulise osana toiminud kristlik seksuaaleetika sai ennekuulmatu süstemaatilise rünnaku objektiks, levis ühiskondlik ootus ja surve, et ka Katoliku Kirik taganeks kontratseptiivide kasutamise küsimuses oma õpetuslikest positsioonidest. Seetõttu kutsus paavst Johannes XXIII küsimuse arutamiseks kokku komisjoni ja protsess päädis 1968. aasta 25. juulil ehk peaaegu täpselt 50 aastat tagasi järgmise paavsti, Paulus VI entsüklika ehk paavstliku ringkirja “Humanae vitae” väljaandmisega. 

Pidades silmas üldist liberaliseerimise õhkkonda ja suurt muutuste ootust, tuli paljudele liberaalidele isegi kiriku sees suure üllatusena, et paavst keeldus kiriku moraalsetest positsioonidest taganemisest. Vastupidi, ta toonitas, et kiriku õpetus inimelu edasiandmisega seotud küsimustes on lahutamatult seotud inimloomusega ning seetõttu ei saa kirik tõele selga pööramata kunagi sellest õpetusest taganeda, sõltumata ootustest, pingetest ja survest nii Kiriku sees kui sellest väljaspool. Ühtlasi hoiatas paavst tõsiste tagajärgede eest, mis kaasneksid sellest õpetusest lahtiütlemisega ning kutsus seetõttu kogu ühiskonda seisma selle õpetuse kaitsel.

Kahjuks on Kiriku õpetus inimelu edasiandmisega seotud küsimustes vajunud unustuse hõlma – mitte ainult väljaspool Katoliku Kirikut, vaid ka katoliiklaste endi seas. Isegi mitmed liberaalselt meelestatud piiskopid (näiteks Hollandis ja USA-s) asusid praktiliselt kohe pärast “Humanae vitae” väljaandmist selle õpetust eirama. Praegusel ajal ei räägi valdav enamik piiskoppe ja preestreid sellest isegi kirikutes pea mitte kunagi, justkui see poleks oluline või aktuaalne. Seda enam on põhjust nüüd, kui “Humanae vitae” väljaandmisest möödus pool sajandit, uuesti süveneda selle õpetuslikku sõnumisse ja tuua taas esile need põhjused, millele tuginedes on Katoliku Kirik alati õpetanud ja õpetab jätkuvalt, et kunstlike rasestumisvastaste vahendite kasutamine on alati ebamoraalne ja seetõttu lubamatu.

Ilmselgelt ei võta paljud inimesed nii kristlaste kui ka mittekristlaste seas Kiriku õpetust selles küsimuses omaks, vaid tõukavad selle tagasi või lausa naeruvääristavad seda. Ometi ei ole ei kiriku ega kristlaskonna ülesandeks kõneleda vaid seda, mida inimestele meeldib kuulda, vaid kuulutada kristlikku õpetust selle terviklikkuses ka siis, kui see leiab eest kurdid kõrvad või koguni vaenuliku suhtumise. Seejuures on vägagi tõenäoline, et inimesed, kes süvenevad kiriku õpetusse ausameelselt ja ilma isiklikest huvidest lähtuvate eelhoiakuteta, mõistavad selle tõesust ja näevad ühtlasi, kuidas see teenib üksikute inimeste, perekondade ja kogu ühiskonna hüve, luues eeldused sügavama inimliku õnnelikkuse aluseks oleva moraalse korra ülesehitamisele.

Eelnevat silmas pidades püüab alljärgnev artikkel avada “Humanae vitae” keskset sõnumit ning näidata ühtlasi, et pool sajandit pärast nimetatud paavstliku ringkirja väljaandmist on see sama aktuaalne kui seksuaalrevolutsiooni kõrgajal. Kindlasti vajab teema oma erinevates aspektides täiendavaid ja põhjalikumaid kommentaare, mis ei mahu käesoleva artikli raamesse, ent mille juurde tuleks tagasi tulla.

2. Probleemipüstitus: uued ajad ja uued küsimused

“Humanae vitae” algab tõdemusega, et kuigi inimelu edasiandmisega kaasnevad abikaasadele kui Jumal Looja vabadele ja vastutustundlikele kaastöötajatele suured rõõmud, on sellega mõnikord seotud ka mitmed raskused ja mured. Just nende rõõmude ja murede kontekstis vajavad tähelepanu ühiskonnas toimunud muutused, mis tõstatavad uusi küsimusi – küsimusi, mida Kirik ei tohi ignoreerida, sest need puudutavad otseselt inimeste elu ja õnne.

Enne konkreetsete küsimuste sõnastamist tõdes paavst probleemi tausta avades esiteks, et rahvastiku kiire kasvu tõttu kardavad paljud maakera elanikkonna kasvu kiiremas tempos kui kasutada olevad ressursid lubavad ja et see omakorda tingib paljude perekondade ja arengumaade suurema viletsuse. Teiseks tingivad mitte ainult töö- ja elutingimused, vaid ka suurenenud majanduslikud ja hariduslikud ootused olukorra, milles on raske tagada suurearvulise perekonna toimetulekut. Kolmandaks juhtis paavst tähelepanu muutusele arusaamises naise väärikusest ja tema kohast ühiskonnas ning abikaasadevahelise armastuse väärtusest abielus ja selle seosest abielu intiimaktidega. Neljandaks ja kõige märkimisväärsemaks aspektiks on paavsti sõnul aga inimese saavutatud niivõrd suur edu loodusjõudude allutamise ja mõistusliku ärakasutamise osas, et ta kaldub laiendama seda ka iseenda kogu olemisele, muuhulgas oma kehale, psüühikale, ühiskondlikule elule ja isegi elu edasiandmist reguleerivatele seadustele.

Kõik need muutused ühiskonnas ja kultuuris on tõstatanud küsimused, mille paavst Paulus VI sõnastas uurimise objektina järgmiselt:

“Kas ei tuleks, arvestades tänapäeva elutingimusi ning abielusuhete tähendust abikaasade harmoonilisele kooselule ja vastastikusele truudusele, vaadata üle kehtivad moraalinormid, eriti kui leitakse, et neist ei ole võimalik kinni pidada ilma suurte raskusteta, mille ületamine nõuab mõnikord tohutut pingutust? Ning veel: rakendades selles valdkonnas niinimetatud “terviku põhimõtet”, siis kas ei võiks nõustuda, et vähema, kuid mõistuspärasema viljakuse taotlemine muudaks tahtlikult steriilsed aktid õigustatud ja targaks sündimuse kontrolli vahendiks? Kas ei võiks tunnistada, et soojätkamise eesmärk puudutab pigem abielu tervikuna, kui selle iga üksikut akti? Veel küsitakse, kas seoses tänapäeva inimese suurema vastutustundega ei ole mitte kätte jõudnud aeg usaldada elu edasiandmise kohus pigem tema mõistuse ja tahte kui tema keha bioloogiliste rütmide hoolde?”

Paavst nentis, et nendele küsimustele vastuse pakkumine nõuab Kiriku õpetusametilt uut ja sügavamat mõtisklemist abielu moraaliõpetuse aluspõhimõtete üle, tehes seda jumaliku ilmutuse poolt rikastatud loomuseaduse valguses. Just seepärast kutsuti juba eelmise paavsti ehk Johannes XXIII poolt 1963. aasta märtsis kokku spetsiaalne komisjon. Olgugi, et komisjon tegeles süvitsi nii sündimuse reguleerimist puudutavate arvamuste kaardistamisega kui ka paavsti entsüklika tarvis asjakohase materjali ettevalmistamisega, ei saavutatud väljapakutavate moraalinormide osas üksmeelt. Selles olukorras võttis paavst isiklikult vastutuse kogu küsimustering põhjalikult läbi töötada, et anda autentsel kujul kiriku õpetust väljendades autoriteetne vastus.

3. Olulised põhimõtted

“Humanae vitae” keskse osa moodustab selle teine peatükk, milles paavst avab need olulised põhimõtted, millele Katoliku Kiriku õpetus inimelu edasiandmisega seonduvalt on alati toetunud. Nagu alltoodud punktidest nähtub, on tegu põhimõtetega, mida ei ole võimalik muuta – see osutab omakorda järeldusele, et võimatu on muuta ka neist põhimõtetest lähtuvat õpetust.

Algatuseks selgitas kirikupea, et sündimuse probleemi, nagu iga teistki inimese elu puudutavat probleemi, tuleb kristlikus käsitluses vaadelda peale spetsiifiliste vaatenurkade – olgu need siis kas bioloogilist või psühholoogilist, demograafilist või sotsioloogilist laadi – ka tervikliku käsitluse valgusel inimesest ja tema kutsumusest, ning mitte üksnes loomulikust ja maisest aspektist, vaid ka üleloomulikust ja igavesest aspektist. Et sündimuse kontrolli kunstlike meetodite õigustamisel apelleeritakse sageli nii abikaasadevahelise armastuse kui ka “vastutustundliku vanemlikkuse” nõuetele, on vaja neid kahte aspekti lähemalt vaadelda, et neid täpselt määratleda ja selgitada.

3.1. Abikaasadevaheline armastus

Paavsti sõnul tuleb abikaasadevahelise armastuse tõelise olemuse ja ülevuse mõistmiseks vaadelda seda lähtuvalt selle ülimast allikast, Jumalast, kes ise on armastus. Selles perspektiivis ei ole abielu juhuse tagajärg ega ka pimedate loodusjõudude evolutsiooni tulemus, vaid Jumal Looja poolt targalt ja ettehooldavalt kehtestatud institutsioon tema armastuse kava teostamiseks inimkonnas. “Kinkides end teineteisele, mis on üksnes ja ainult nende võimuses, püüdlevad abikaasad vastastikku täiustavale ühendusele, et Jumala osalusel luua uut elu ja hoolitseda laste kasvatamise eest,” selgitas paavst abielu sügavamat tähendust.

Selle arusaamise taustal ilmnevad abikaasadevahelise armastuse iseloomulikud jooned ja nõuded, millest on oluline omada täpset ettekujutust. Eriliselt tõi paavst abikaasadevahelise armastuse sügavama tähenduse avamiseks välja neli punkti.

Esiteks on tegu täiel määral inimliku armastusega, see tähendab nii meelelise kui ka vaimse armastusega. See omakorda tähendab, et tegu ei ole pelga loomse tungi või tundepalanguga, vaid ühtlasi ja eelkõige “vaba tahte aktiga, mis peab igapäevase elu rõõmude ja murede kaudu mitte ainult püsima, vaid ka kasvama, nõnda et abikaasad saaksid üheks südames ja hinges ning saavutaksid üheskoos oma inimliku täiuse.”

Teiseks on tegu täieliku armastusega, see tähendab isikliku sõpruse erilise vormiga, milles abikaasad jagavad teineteisega suuremeelselt kõike, tegemata ebaõiglasi erandeid ja ajamata taga üksnes iseenese hüve. “See, kes tõeliselt armastab oma abikaasat, armastab teda mitte selle pärast, mis ta temalt saab, vaid tema enese pärast, tundes rõõmu selle üle, et ta võib ennast talle anda,” toonitas paavst.

Kolmandaks on abikaasadevaheline armastus truu ja eksklusiivne kuni elu lõpuni – just sellisena mõistavad mees ja naine seda päeval, mil nad oma vabal tahtel ja täie teadmisega seovad end abielusidemega. Seejuures rõhutas paavst, et kellelgi ei ole õigust pidada abikaasadevahelist truudust, milles mõnikord võib esineda raskusi, võimatuks: “Nagu tõestab väga paljude abikaasade eeskuju läbi aegade, on truudus mitte ainult kooskõlas abielu loomusega, vaid lisaks on see ka sügava ja püsiva õnne allikas.”

Neljandaks on see armastus viljakas, kuna ei piirdu abikaasadevahelise osadusega, vaid pürib selle ületamisele uue elu alustamise kaudu. Paavst rõhutab, et abielu ja abikaasadevaheline armastus on loomu poolest suunatud laste saamisele ja üleskasvatamisele ning et lapsed on abielu ülim and ja aitavad väga oluliselt kaasa oma vanemate hüvele.

3.2. Lapsevanemate vastutus

Eelnevaid punkte silmas pidades nõuab abikaasadevaheline armastus neilt, et nad tunnetaksid oma kohust vastutustundlike vanematena, mida õigustatult rõhutatakse. Selle õigeks mõistmiseks tuleb vanemlikku vastutust vaadelda erinevatest, õigustatud ja omavahel seotud aspektidest, mille kohta kirjutas paavst nõnda:

“Bioloogiliste protsesside osas tähendab vanemlik vastutus kohustust olla neist teadlik ja neid arvesse võtta; sest inimese mõistus avastab elu edasiandmise võimes bioloogilised seadused, mis kuuluvad inimisiku juurde. Kaasasündinud tungide ja emotsioonide suhtes nõuab vanemlik vastutus mõistuse ja tahte hädavajaliku ülimuse tunnistamist. Materiaalsete, majanduslike, psüühiliste ja sotsiaalsete tingimuste osas võib vastutustundlikeks pidada neid vanemaid, kes otsustavad arukalt ja suuremeelselt ilmale tuua veel lapsi, või siis otsustavad tõsistel kaalutlustel ja kohaselt moraaliseadust arvestades vältida juurdekasvu teatud aja jooksul või ka kindlaksmääramata ajaks. Peale selle on vanemlikul vastutusel veel üks ülimalt tähtis olemuslik aspekt, mis puudutab Jumala seatud objektiivset moraalikorda, mille autentseks tõlgendajaks on õiglane südametunnistus. Vanemlike kohustuste vastutustundlik täitmine eeldab seetõttu, et abikaasad tunnistaksid oma kohustusi Jumala, iseendi, oma perekonna ja ühiskonna ees, pidades kinni asjade ja hüvede õigest hierarhiast.”

Eeltoodut arvesse võttes rõhutas paavst, et elu edasiandmise kohustuse täitmisel ei ole abikaasadel vabadust lähtuda üksnes oma suvast, – “vastupidi, nad peavad ühitama oma tegevuse Jumal Looja kavaga, mida väljendab nii abielu enese kui ka sellele omaste aktide loomus ning mida kuulutab Kiriku järjepidev õpetus.” Kokkuvõtlikult öeldes peab inimlik vabadus ja vastutus teostuma loomupäraselt ehk ratsionaalses harmoonias inimese enda loomuse ja sellesse kirjutatud seaduspäradega.

3.3. Austus abieluakti iseloomu ja eesmärgi vastu

Süvenedes küsimusse austusest abielusuhte iseloomu ja eesmärgi vastu, toonitab paavst esmalt, et “need aktid, milles abikaasad intiimselt ja siivsalt ühinevad ja mille kaudu antakse edasi inimelu, on õilsad ja väärikad ning ei lakka olemast õiguspärased ka siis, kui abikaasade tahtest sõltumatutel põhjustel on need ette määratud olema viljatud, kuna nad on sellest hoolimata abikaasade ühenduse väljendus ja kinnitus.” Samuti nendib ta inimlikule kogemusele osutades, et kaugeltki mitte iga abieluaktiga ei tärka uus elu ning et Jumal on seadnud sigivuse loomulikud seadused ja rütmid nii, et need iseenesest põhjustavad vahed sündide järgnevuses. Sellegipoolest on aga kirik alati õpetanud, et järgides loomuseaduse norme peab iga abieluakt olema avatud elu edasiandmisele. 

Ilmselt kogu entsüklika kõige printsipiaalsema osana rõhutab paavst, et kiriku õpetus inimelu edasiandmisest ja abikaasadevahelistest suhetest põhineb Jumala poolt kehtestatud lahutamatul seosel abieluakti kahe – ühteliitva ja elu edasiandva – tähenduse vahel, mida inimene ei tohi omalt poolt lõhkuda:

“Tõepoolest, abieluakt, ühendades mehe ja naise tihedaima sidemega, annab oma olemuselt neile seeläbi võime sigitada uut elu vastavalt mehe ja naise enese loomusesse kirjutatud seadustele. Kui hoitakse alal mõlemad olemuslikud aspektid – nii ühendav kui elu edasiandev – siis säilitab abieluakt täielikult nii vastastikuse armastuse tähenduse kui ka oma suunatuse kõrgeimale vanemlikule teenimisele, milleks inimene on kutsutud. Me usume, et tänapäeva inimesed on võimelised mõistma selle õpetuse mõistuspärast iseloomu.”

(Seejuures on tähelepanuväärne, et Kiriku traditsioonilise õpetuse kohaselt, nagu see on selgelt väljendatud ka 1930. aastal paavst Pius XI poolt välja antud entsüklikas “Casti connubii”, on abieluakti kahest aspektist hierarhiliselt kõrgemalseisev ehk olulisem just inimelu edasiandmise aspekt.)

Ühelt poolt selgitab paavst, et partnerile pealesunnitud abieluakt, arvestamata tema olukorda ja õigustatud soove, ei ole tõeline armastuse tegu ning on seetõttu vastuolus moraalikorra poolt abikaasade vahel kindlalt kehtestatud suhetega. Ent teiselt poolt on vastastikuse armastuse akt, mis teadlikult ja tahtlikult kahjustab elu edasiandmise võimet samuti vastuolus nii jumaliku plaaniga, mille normide kohaselt abielu on seatud, kui ka inimelu autori algse tahtega. 

Seepärast on kõnealuse jumaliku anni kasutamine, rikkudes kasvõi osaliselt selle tähendust ja eesmärki, vastuolus nii mehe kui naise loomuse ja nende intiimse lähedusega ning astub seepärast vastu nii Jumala kavale kui ka tema tahtele. “Kui aga abieluarmastuse andi kasutada generatiivse protsessi seadusi austades, siis ei sea abikaasad end isandaks elu allikate üle, vaid pigem Looja seatud plaani teenijaks,” selgitab paavst ja lisab: “Nii nagu inimesel ei ole piiramatut võimu oma keha üle üldiselt, nii ei ole tal täiesti erilistel põhjustel sellist võimu ka oma sugulise võime kui sellise üle, kuna see on oma loomu poolest suunatud uue elu eostamisele – elu, mille allikas on Jumal.”

3.4. Sündimuse reguleerimise vahendite lubamatud viisid

Eelnevalt esitatud üldinimliku ja kristliku abieluõpetuse põhimõtetele tuginedes kuulutas paavst entsüklika deklaratiivses osas esiteks ja kiriku ajatut õpetust üle korrates, et sündimuse reguleerimise õiguspärase meetodina on täiesti vastuvõetamatu mitte ainult juba alanud inimese generatiivse protsessi otsene katkestamine ning eelkõige otsene abort, isegi kui see on sooritatud terapeutilistel kaalutlustel, vaid ka nii mehe kui naise otsene steriliseerimine, olgu see püsiv või ajutine. Ent samuti on “vastuvõetamatu mistahes tegu, mis abieluakti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arengul on suunatud eesmärgina või vahendina elu edasiandmise takistamisele.”

Seejuures lükkas paavst otsustavalt tagasi argumendid, mida sageli esitatakse tahtlikult viljatuks muudetud abieluaktide õigustamiseks: nimelt, et tuleb valida see paha, mida nähakse vähemana, ning et see akt liitub mingil moel üheks sellele eelnevate või järgnevate viljakate aktidega ning osaleb seega nendega samas ja võrdväärses moraalses hüves. Paavsti vastus neile argumentidele on konkreetne ning tugineb kiriku moraalifilosoofilisele õpetusele, mille kohaselt ei saa ka iseenesest head eesmärgid õigustada selliste vahendite kasutamist, mis on olemuslikult halvad:

“On tõsi, et mõnikord võib taluda vähemat moraalset paha, et vältida suuremat, või et edendada mingit olulist hüve; ent ometi ei või kunagi, ka mitte kõige mõjuvamatel põhjustel teha kurja, et saavutada head, see tähendab suunata oma tahe millelegi, mis oma loomu poolest vastandub moraalsele korrale ja mida tuleb seega pidada inimisikule väärituks, isegi kui kavatsus on kaitsta või edendada üksikisiku, perekonna või ühiskonna hüve. Järelikult on tõsine viga arvata, nagu saaks tahtlikult viljatuks muudetud ja seega oma olemuselt võltsi abieluakti õigustada selle ühendamise läbi tervikuna viljaka abieluga.”

Oluline järledus on see, et abielu peaks olema oma loomu poolest põhimõtteliselt viljakas – abielu keskne mõte on luua laste vastuvõtmiseks ja üleskasvatamiseks kindel ja loomupärane keskkond. Abielu tähendust peavad austama nii abikaasad ise kui ka kogu ühiskond, millel on just selle abielu keskse funktsiooni tõttu eriline huvi kaitsta ja toetada abielu institutsiooni.

3.5. Loomuliku pereplaneerimise lubatavus

Eelnevast oleks siiski ekslik järeldada – nagu Katoliku Kiriku õpetuse kriitikud seda sageli teevad –, nagu oleks abikaasadel kiriku õpetuse kohaselt absoluutselt lubamatu hoiduda laste saamisest. Nimelt selgitab paavst täpsemalt tingimusi, millistel on selline käitumine moraalselt lubatav.

Esmalt peatub ta terapeutiliste vahendite lubatavusel ja selgitab, et kirik ei pea sugugi vastuvõetamatuks selliste meetmete kasutamist, mis on hädavajalikud haiguste ravimiseks, isegi kui on ette näha, et need võivad kahjustada võimet järelkasvu saada. Samas on selliste vahendite kasutamine moraalne üksnes tingimusel, et järelkasvu saamise tõkestamine ei ole ükskõik millisel motiivil otseseks eesmärgiks.

Veelgi olulisem on paavsti tõdemus, et ka mitteterapeutilistel eesmärkidel on abikaasadel lubatav kasutada ära neid perioode, mil rasestumist ei toimu. Selle olulise õpetusliku seisukoha esitab paavst vastuseks küsimusele, et kuivõrd on mõistuse õigus ja kohus valitseda irratsionaalse looduse poolt inimestele antud energia üle ja suunata neid vastavate eesmärkide saavutamisele, siis kas ei oleks selles olukorras mõistuspärane kasutada paljudel juhtudel kunstlikke sündimuse kontrolli vahendeid, kui nende läbi kindlustatakse rahu ja harmoonia perekonnas ning paremad tingimused juba olemasolevate laste harimiseks.

Paavst vastab, et kirik on esimene ülistama ja soovitama mõistuse kasutamist tegevuses, mis nii lähedaselt seob ratsionaalse olevuse tema Loojaga, kuid ta rõhutab, et seda tehes peab alati austama Jumala poolt seatud korda:

“Niisiis, kui on olemas tõsised motiivid sündide vahele pikemate ajavahemike jätmiseks, mis tulenevad kas abikaasade füüsilisest või psüühilisest seisundist või välistest asjaoludest, siis, õpetab Kirik, on abikaasadel lubatud järgida soojätkamisfunktsioonidele seesmiselt omaseid loomulikke rütme, sooritades abieluakte üksnes neil perioodidel, mil eostumist ei toimu, ning sel viisil reguleerida sündimust, rikkumata kuidagi moraaliprintsiipe, mida me eelpool selgitasime.”

Paavst toonitab, et kirik ei satu endaga vastuollu, pidades mõjuvatel põhjustel õigustatuks nende perioodide ärakasutamist, mil rasestumist ei toimu, mõistes samal ajal alati lubamatuna hukka nende vahendite kasutamise, mis otseselt välistavad rasestumise, ja seda isegi siis, kui nende kasutamine on tingitud põhjustest, mis võivad näida ausate ja tõsistena:

“Tegelikult on need kaks juhtu kardinaalselt erinevad: esimesel juhul kasutavad abikaasad õigustatult ära asjade seisu, nagu loodus selle on seadnud; teisel juhul takistavad nad loomulike protsesside arengut. Ei saa eitada, et mõlemal juhul püüavad abikaasad ühisel ja kindlal nõul arvestatavatel põhjustel vältida uute laste sündi, taotledes kindlust selles, et järelkasv oleks välistatud; kuid ühtlasi on tõsi see, et ainult esimesel juhul on nad valmis loobuma abielulisest läbikäimisest viljakatel perioodidel, kui juurdekasv ei ole neile õiglastel motiividel soovitav, samal ajal kui nad jätkavad läbikäimist perioodidel, mil rasestumist ei toimu, et väljendada vastastikust armastust ja kindlustada truudust. Nii toimides kinnitavad nad oma siirast ja ausat armastust.”

Neis punktides ongi “Humanae vitae” keskne õpetuslik sõnum kokku võetud. Entsüklika ülejäänud osas sõnastab paavst hoiatusi puhuks, kui kiriku asjakohane õpetus hüljatakse ja kui kontratseptiivide kasutamine saab ühiskondliku heakskiidu ning esitab üleskutsed kaitsta kiriku õpetust seonduvalt inimelu edasiandmisega.

4. Prohvetlik hoiatus: kontratseptiivne mentaliteet hävitab perekonna

Paavstlikku ringkirja “Humanae vitae” on sageli nimetatud prohvetlikuks, kuna paavst hoiatas selles kunstlike sündimuse kontrolli vahendite heakskiitmise ühiskondlike tagajärgede eest. Vaadates neile hoiatustele 50 aastat hiljem, on võimatu eitada, et suures osas on need täide läinud.

Esiteks kutsus paavst mõtlema, kuivõrd avar tee avataks sellega truudusetusele abielus ja üldisele moraali langusele. “Ei ole vaja olla kuigi kogenud teadmaks, et inimene on nõrk, ja mõistmaks, et inimesed – eelkõige just noored, kes on selles osas eriti kergesti haavatavad – vajavad moraaliseadusele truuks jäämiseks julgustamist ning on kuritegelik anda neile lihtne vahend selle järgimisest kõrvalehiilimiseks,” selgitas ta. Siin osutab paavst tõsiasjale, et kontratseptiivid võimaldavad seksuaalsuhted lahti siduda nendega loomulikult kaasnevast vastutusest, avades sedasi tee vastutuse vältimisele ja seksuaalsuhete taandamisele pelgaks naudingute allikaks.

Teiseks hoiatas paavst, et mees, harjudes ära rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, kaotab lõpuks lugupidamise naise vastu, ei hooli enam tema füüsilisest ja hingelisest tasakaalust ning võib hakata naist pidama üksnes isiklike naudingute saamise vahendiks, mitte aga oma austatud ja armastatud kaaslaseks. Mitte miski ei tõesta selle hoiatuse täitumist ilmekamalt kui pornograafia ja selle üha räigemate vormide massiivne levik kaasaegses maailmas; ent samuti tunnistavad selle hoiatuse täitumisest laialt levinud juhuslikud seksuaalsuhted ja sageli normaalseks peetav (enam mitte piisavalt rahuldust pakkuvate) partnerite kõrvaleheitmine.

Kolmandaks ennustas paavst, et kunstlike sündimuse kontrolli vahendite levik annaks väga ohtliku relva nende võimukandjate kätte, kes “vähemalgi määral ei hooli moraalinõuetest”. Ta selgitas, et raske oleks süüdistada valitsusi ühiskonna probleemide lahendamisel meetoditega, mis on tunnistatud õigustatuks abielupaaridele perekondlike probleemide lahendamisel. “Sel moel jõuaksid inimesed selleni, et soovides vältida jumaliku seaduse järgimisega kaasnevaid isiklikke, perekondlikke või sotsiaalseid raskusi, asetaksid nad abielu kõige isiklikuma ja intiimsema külje riigivõimu vahelesekkumise meelevalda,” kirjutas ta. Selle hoiatuse kinnituseks on Hiinas aastakümneid praktiseeritud ühelapsepoliitika, mille osaks oli mitte ainult kontratseptiivide abielupaaridele pealesurumine, vaid ka sundsteriliseerimised ja -abordid.

Lõpetuseks hoiatas paavst, et kontratseptiivide lai levik kujundab ühiskonna hoiaku, mille kohaselt on inimestel oma keha üle piiramatu võim. Täpsemat selgitust paavst selle kohta ei andnud, kuid näiteks steriliseerimise levik Lääne ühiskondades tunnistab paljude inimeste arvamusest, et neil on meelevald kirurgilise sekkumise teel muuta oma keha fundamentaalseid funktsioone ja konstitutsiooni. Samuti ilmneb see oht aina laiemalt levivas transsoolisuse ideoloogias, mille kohaselt inimesed usuvad endal olevat koguni meelevalla oma sugu muuta.

Hoiatuste kokkuvõtteks rõhutas Paulus VI, et kui me ei soovi, et uue elu ilmaletoomise missioon jääks inimeste tujude ja tahtmiste meelevalda, peab paratamatult tunnistama ületamatute piiride olemasolu inimese võimaluses omada võimu oma keha ja selle funktsioonide üle – “piiride, millest mitte ühelgi inimesel, ei eraisikul ega ka võimukandjal, ei ole õigust üle astuda.” Neid piire saab määrata üksnes arvestades inimorganismi ja selle funktsioonide terviklikkust, nagu eelnevalt selgitatud printsiibid seda väljendavad.

5. Kiriku õpetus on teostatav

Paulus VI nägi väga hästi ette, et “Humanae vitaele” ei saa osaks üleüldine heakskiit. Juba entsüklika enda tekstis väljendas ta risti vastupidist ootust, kirjutades: “Võib ette näha, et ilmselt ei võta kõik seda õpetust kuigi kergesti omaks: liiga arvukad on nende hääled – võimendatuna tänapäeva propagandavahendite poolt –, kelle seisukohad erinevad Kiriku omadest. Kirikut ei üllata, et temast, nagu tema jumalikust Loojast, on saanud “tähis, mille vastu räägitakse”, kuid sellegipoolest ei loobu ta alandliku kindlameelsusega kuulutamast terviklikku moraaliseadust, nii loomulikku kui ka evangeelset.”

Samas rõhutas paavst, et kuna kirik ei ole nende seaduste autor, ei saa ta olla ka nende üle kohtunik, vaid üksnes nende hoidja ja tõlgendaja, ega saa kunagi kuulutada lubatuks seda, mis on tegelikult lubamatu, vastandudes oma loomult inimese tõelisele hüvele. Ta toonitas, et kaitstes abielu moraali selle terviklikkuses, annab Kirik teadlikult oma panuse tõeliselt inimliku tsivilisatsiooni loomisele – ta kutsub inimest üles mitte loobuma tehniliste vahendite abil oma vastutusest, kaitstes sellega mõlema abikaasa väärikust, ning väljendades nõnda siirast ja omakasupüüdmatut armastust inimeste vastu.

Nähes ette võitlust, mis kontratseptiivide kasutamise ja heakskiitmise küsimuses nii kirikut kui ühiskonda laiemalt ees ootas, pöördus paavst oma entsüklika kolmandas osas pastoraalsete juhiste vormis terve rea ühiskonnagruppide poole, julgustades neid püsima truuduses kiriku õpetuse vastu ning seda kaitsma. Seejuures toonitas paavst vajadust sügavuti mõista raskusi, millega inimesed ja perekonnad kiriku õpetusega kooskõlaliselt elades kokku puutuvad ning toetada neid nende raskuste ületamisel:

“Kirik ei saa tegelikult käituda inimeste suhtes teisiti, kui seda tegi Lunastaja: ta teab nende nõrkusi, on kaastundlik rahvahulkade suhtes, võtab vastu patuseid; kuid ta ei saa loobuda õpetamast seadust, mis on tegelikult algtõe juurde tagasi viidud ja Jumala vaimus elatud inimelule kohane seadus.”

Eriliselt rõhutas paavst, et kuigi kiriku õpetuse järgimine sündimuse reguleerimise küsimuses võib näida paljudele raske, kui mitte võimatu, ei ole see võimatu ega ka üleinimlikult koormav:

“[T]õesti, nagu kõik ülevad ja kasulikud hüved, nõuab seegi seadus üksikisikutelt, perekondadelt ja tervelt ühiskonnalt kindlat otsust ja palju tööd. Veelgi enam, see ei ole teostatav ilma Jumala armuta, mis hoiab ülal ja tugevdab inimeste head tahet. Ent neile, kes selle üle hoolikalt järele mõtlevad, saab selgeks, et need pingutused toetavad inimese väärikust ja on inimühiskonnale kasulikud.”

Konkreetsete praktiliste juhistena toonitas paavst esmalt enesevalitsemise vooruse väärtust ja vajalikkust, selgitades et sündimuse õige ja aus reguleerimine nõuab abikaasadelt kõigepealt, et nad täielikult tunnistaksid ja väärtustaksid elu ja perekonna tõelisi hüvesid ning püüaksid samas täiuslikult valitseda enese ja oma impulsside üle. Ta selgitas, et loomuse impulsside üle mõistuse ja vaba tahtega valitsemine nõuab kahtlemata pingutust, et abielule omased armastusavaldused oleks kooskõlas õige korraga, eriti sugulisest läbikäimisest perioodilise hoidumise osas:

“Selline kord, milles avaldub abielupuhtus, ei kahjusta nende armastust, vaid vastupidi – annab sellele sügavama inimliku mõtte. See nõuab küll pidevaid jõupingutusi, kuid tänu selle kasulikule mõjule arendavad abikaasad täiel määral välja oma isiksuse, rikastades end hingeliste väärtustega. Selline kord lubab perekonnaelus maitsta muretuse ja rahu vilju ning aitab kaasa teistsuguste probleemide lahendamisele; see soodustab abikaasade vastastikust tähelepanu ja aitab neil lahti saada isekusest, mis on tõelise armastuse vaenlane; samuti süvendab see nende vastutustunnet. Selle kaudu omandavad vanemad sügavama ja tõhusama autoriteedi oma järglaste kasvatamisel, kuna lapsed ja noorukid kasvavad üles tõeliste inimlike hüvede õige tajuga ning õpivad tasakaalukalt ja harmooniliselt kasutama oma vaimseid ja meelelisi võimeid.”

6. Üleskutsed seista kiriku õpetuse kaitsel

Teise praktilise juhisena rõhutas paavst kõlbelise puhtuse vooruse olulisust. Seetõttu pöördus ta eriliselt haridustöötajate ja kõigi nende poole, kelle õigus ja kohus on hoolitseda ühiskonna ühise hüve eest, paludes neid juhtida tähelepanu vajadusele luua soodus atmosfäär kõlbelise puhtuse kultiveerimiseks, et tõeline vabadus võidaks lodevuse, austades täielikult moraalse korra norme:

“Kõik see, mis tänapäeva sotsiaalse kommunikatsiooni vahendites ärritab meeli ja toidab lodevat käitumist, nagu ka mistahes kirjalik kõlvatus ja häbitud vaatemängud, peab esile kutsuma kõigi nende avaliku ja üksmeelse vastureaktsiooni, kes kannavad hoolt tsivilisatsiooni edenemise ja peamiste hingeliste hüvede kaitsmise eest. Vääralt püüavad mõned sellist langust õigustada, otsides põhjendusi kunstidest ja teooriatest, või tuletades oma argumendid avaliku võimu poolt selles vallas lubatud vabadusest.”

Pöördudes valitsejate poole, kellele eelkõige on usaldatud ülesanne hoolitseda üldise hüve eest ja kes võivad tõhusalt kaasa aidata heade kommete levitamisele, manitses Paulus VI mitte lubama seaduste kaudu juurutada perekonda kui ühiskonna fundamentaalsesse rakukesse praktikaid, mis on vastuolus loomuliku ja jumaliku seadusega. Tema sõnul saab riigivõim lahendada ja peab lahendama rahvastikukasvu probleemi teisel moel – nimelt ettenägelikult perekonda toetavate seaduste kehtestamisega ning rahva sedavõrd targa harimisega, et nii moraaliseadus kui kodanike vabadus oleksid täielikult tagatud.

Pöördumises teadlaste poole märkis paavst, et neil on kiriku õpetuse au sees hoidmisel ja kindlustamisel oluline roll, sest nemad “võivad oluliselt kaasa aidata abielu ja perekonna hüve ning südametunnistuse rahu saavutamisele, kui nad ühiste jõupingutustega põhjalikumalt selgitaksid erinevaid tingimusi, mis soodustavad sündimuse õiget reguleerimist.” Konkreetselt oleks paavsti hinnangul eriti tänuväärne, kui “arstiteadusel õnnestuks välja töötada piisavalt kindel alus sündimuse reguleerimiseks, mis põhineks looduslikest rütmidest kinnipidamisel”, sest sel viisil annaks teadlased oma panuse, tõestamaks reaalselt, et “elu edasiandmise kohta kehtivate jumalike seaduste ja tõelise abikaasadevahelise armastuse tugevdamist puudutavate seaduste vahel ei saa olla reaalset vastuolu.”

Pöördumises kristlastest abikaasade poole julgustas paavst neid toetuma sakramentaalsele armule, pidades alati meeles, et abielusakrament annab abikaasadele jõudu ja neid nii-öelda pühitsetakse selleks, et nad truult täidaksid oma kohustusi, täiuslikkuseni pühenduksid oma kutsumusele ning annaksid maailmale neile sobival moel kristliku tunnistuse. Seejuures väljendas paavst oma teadlikkust neist kohati väga tõsistest raskustest, mida kristlaste abielus ette tuleb, ent märkis samas, et need raskused on enese pühitsemise vahendiks ning vundamendiks igavikulisele õnnele. Samuti rõhutas ta vajadust teostada apostolaati kodudes ning õhutas abielupaare jagama oma kogemusi teiste abielupaaridega. Ta selgitas, et olulise teenena kirikule ja ühiskonnale võtavad abielupaarid ise teisi juhendama asudes enese peale teiste abielupaaride apostli ülesande.

Pöördumises arstide ja teiste meditsiinitöötajate poole väljendas paavst oma kõrgeimat austust nende meedikute suhtes, kes püüavad ametikohustuste täitmisel järgida pigem oma kristliku kutsumuse nõudeid kui mistahes inimlikku kasu: “Jäägu nad siis kindlaks oma otsuses toetada alati neid teguviise, mis on kooskõlas usu ja terve mõistusega, ning püüdku nad võita oma töökaaslaste seas sellistele teguviisidele poolehoidjaid ja nende järgijaid. Veelgi enam, pidagu nad oma professionaalseks kohuseks hankida kõik vajalikud teadmised selles keerulises valdkonnas, nii et nad saaks konsulteerima tulevatele abieluinimestele tarka nõu anda ja neid õigele teele suunata, nagu neilt seda õigustatult oodatakse.”

Pöördudes preestrite poole kutsus paavst neid üles olema alati nii üksikisikute kui ka perekondade nõuandjad ja vaimsed juhid ning seda tehes esitada kiriku õpetust abielust terviklikult ja selgelt. Paavst rõhutas, et nii hingerahu kui ka kristlaste ühtsuse jaoks on ülimalt tähtis, et moraali ja ka dogma vallas kuuletuksid kõik Kiriku magisteeriumile ning räägiksid sama keelt, ühelt poolt midagi Kristuse lunastavast õpetusest välja jätmata, ent teiselt poolt olles inimeste suhtes armastav ja kannatlik.

Pöördumises piiskoppide poole esitas paavst just neile eriti “tungiva üleskutse”, et nad töötaksid nii preestreid ja oma piiskopkonna usklikke juhendades “innukalt ning ühtegi pingutust säästmata” abielu kaitsmiseks ja selle pühaduse toetamiseks. Kõnealuse üleskutse tõsidusest annab tunnistust see, et abielu kaitsmise ja selle pühaduse toetamise ülesannet nimetab paavst otsesõnu piiskoppide “kõrgeimaks kohuseks ja koormaks, mis praegusel ajal teile on usaldatud”.

Oma viimases üleskutses, mis on suunatud kõigile hea tahtega inimestele, nendib paavst, et hariduse, progressi ja armastuse edendamise töö, mida kirik kutsub oma õpetusele toetudes tegema, on küll hiiglaslik, ent samas on see hädavajalik nii maailma kui ka Kiriku heaks, “sest inimene ei saa leida tõelist õnne – mille poole ta kogu oma hinge väega pürgib – muidu, kui austuse läbi Jumala poolt tema enda olemusse kirjutatud seaduste vastu, mida ta peab järgima nii mõistuse kui ka armastusega.”

7. Lõpetuseks: kiriku õpetus inimelu edasiandmisest on jätkuvalt aktuaalne ja oluline

Praegusel ajal pole lihtne inimelu edasiandmisega seonduvat Kiriku õpetust selgitada, sest lootus selle sõnumit arusaadavaks teha on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Seksuaalrevolutsiooni järgselt toimunud põhjapanevad kultuurilised ja ühiskondlikud muutused on toonud kaasa ulatusliku nihke mitte ainult inimeste käitumismustrites, vaid ka nende mõttemaailmas, muu hulgas selles, kuidas mõtestatakse armastust, abielu, perekonda, seksuaalsuhteid, vooruslikku elu ja inimeseks olemist üldiselt.

Arvatavasti leiavad paljud inimesed Kiriku kõnealuse õpetusega tutvudes, et tänapäeval ei ole see enam aktuaalne ega ka teostatav, kuna ühiskond on nii palju muutunud. Ometi ei saa kiriku asjakohast õpetust pidada aegunuks, kuna see on tuletatud mitte konkreetsetest ühiskondlikest oludest, vaid muutumatust inimloomusest. Samuti ei saa seda õpetust pidada ebarealistlikuks. Paljud inimesed elavad endiselt selle kohaselt, mille järgimise realistlikkust võin kinnitada nii isiklikust kui ka mitmete nii katoliiklastest kui ka mittekatoliiklastest sõprade kogemusest. Ennekõike eeldab vastav ellusuhtumine, et kristlikku õpetust ei mõtestataks mitte lähtuvalt parasjagu ühiskonnas valitsevatest ideoloogilistest või materiaalsetest oludest ning neist lähtuvast eluviisist, vaid et õiget eluviisi mõtestataks läbi Kiriku õpetuse.

Kindlasti on kontratseptiivsest mentaliteedist lahtiütlemisest palju võita nii üksikisikutel, abielupaaridel kui ka kogu ühiskonnal. Üksikisiku tasandil nõuab see teadvustamist, et seksuaalsuhetega kaasneb suur vastutus, mistõttu ei või neisse suhetesse astuda ilma valmisolekuta seda vastutust kanda. Abielupaaride jaoks peaks see tähendama abielu sügavama tähenduse mõistmist kutsumusena, mille keskmes on laste saamine ja vastuvõtmine – mitte sekundaarse, vaid primaarse aspektina. Ühiskondlikul tasandil aitaks kontratseptiivse mentaliteedi kõrvaleheitmine muu hulgas ületada mitte ainult abielude ja perekondade purunemisest tulenevaid probleeme, vaid ka rahvastikukriisi. Ilmselgelt ei ole madala sündimuse juurpõhjusteks mitte liialt väikesed lastetoetused, lasteaiakohtade nappus või puudulikud töö- ja perekonnaelu ühitamise võimalused, vaid ennekõike lahtiütlemine terve abielu ja perekonnaelu eelduseks olevatest moraalsetest põhimõtetest, mille seas on olulisel kohal ka abielu printsipiaalne viljakus ehk avatus lastele, just nagu ka abielu elukestvus ehk lahutamatus. Igal juhul on mõtlemapanev, et Kiriku moraali- ja sotsiaalõpetuse näol on olemas täiuslik retsept ka Eesti ühiskonda vaevavate probleemide ületamiseks – iseenesest, kas sellest retseptist lähtuvat ravi soovitakse vastu võtta.

Kontratseptiivse mentaliteedi juurdumise mõju abielu- ja perekonnakultuuri lagunemisele ei tohi alahinnata. Paljud asjatundjad on selgitanud, et just kontratseptiivide ühiskondlik levik võimaldas 1960ndatel nn seksuaalrevolutsioonil lahti rulluda, luues eeldused seksuaalsuhete lahutamiseks nende loomulikest viljadest ehk lastest. Sellisena pani kontratseptiivide levik aluse nii juhu- ja abieluväliste seksuaalsuhete epideemiale, tohutule abielulahutuste ja perekondade purunemise lainele, suguhaiguste plahvatuslikule levikule kui ka abordikatku vallandumisele. Mitte asjata ei peeta kontratseptiive ja aborti seksuaalrevolutsiooni “sakramentideks” – kui neist esimene võimaldas astuda seksuaalsuhetesse ilma, et peaks kartma laste eostamist, siis neist teine võimaldas kontratseptiivide mittetoimimise korral eostatud lapsest lahti saada.

Nagu juba artikli sissejuhatuses tõdetud, eiravad paraku ka katoliiklased ise inimelu edasiandmisega seotud Kiriku õpetust ilmselt rohkem kui ühtegi muud õpetuslikku punkti. Samuti on suurem osa vaimulikest loobunud selle ebapopulaarse õpetuse selgitamisest ja selle olulisuse rõhutamisest, olgugi et nagu eelnevalt osutatud, palus paavst  Paulus VI piiskoppidelt tungivalt, et nad teeksid nimetatud õpetuse selgitamisest, edendamisest ja kaitsmisest kõige olulisema prioriteedi. 

Põhjust, miks “Humanae vitae” õpetust pole selle väljaandmisest saati maailma poolt hästi vastu võetud ja miks seda nii ulatuslikult rikutakse, ei ole raske aimata. Ilmselgelt on see õpetus ebamugav, nõudes oma seksuaalsete tungide korrastamist kooskõlaliselt Jumala poolt seatud, mõistuse poolt hoomatavate ja inimese loomusest lähtuvate bioloogiliste rütmidega. Veelgi enam, elamine kooskõlas “Humanae vitae” õpetusega ei ühildu praegusel ajal levinud hedonistliku ellusuhtumisega, mille kohaselt on elu keskseks eesmärgiks naudingute maksimeerimine – ega ka üldlevinud vabadusekäsitlusega, mille keskseks teljeks peetakse võimalust korraldada oma elu vastavalt oma suvale.

Ometi on Kiriku õpetusele ustavate kristlaste ülesanne selgitada seda õpetust hoolimata sellest, kas seda tahetakse kuulda võtta või mitte – mitte ainult seonduvalt inimelu edasiandmisega, vaid ka muudes ebapopulaarstes aspektides, nagu seonduvalt abordi, abielulahutuse, pornograafia, abieluväliste suhete ja homoseksuaalsete suhetega. Kristliku elu ideaal on kahtlemata nõudlik, ent mitte inimeste kiusamiseks, vaid nende hüvanguks – selleks, et inimlik vabadus, teostudes loomuseaduse raames, saaks tõelise õnnelikkuse allikaks ja hingelise õndsuse poole pürgimise vahendiks. Lõpuks on see tõeline armastuse ideaal, sest selle keskmes on inimese hüvang mitte vaid ajalises, vaid ka igavikulises perspektiivis.

Olgu seegi artikkel kantud eesmärgist anda Kiriku õpetusest ülevaade ja seda selgitada, et inimesed, kes pöörduvad Katoliku Kiriku moraaliõpetuse poole, võiksid seda südametunnistuses kaaluda ja võimalusel leida sellest oma isikliku elule ja oma abielule tões juurdunud ja tugevat vundamenti pakkuv alus. Kõigile kristlastele jäägu aga mõtteaineks juba artikli alguses nenditud fakt, et kuni 1930. aastani pidasid kontratseptiivide kasutamist abielus moraalselt lubamatuks kõik suuremad kristlikud konfessioonid. Küsimuseks jääb, miks on seda õpetust muudetud. Kas tõesti selle pärast, et varasem õpetus oli vale? Või on õpetuse muutmise tinginud pigem kohandumine ajavaimuga?

Tsitaadid entsüklikast “Humanae vitae” pärinevad selle paavstliku ringkirja eestikeelsest tõlkest, mille andis välja Elukultuuri Instituut 2009. aastal ning mis on kättesaadav ka portaalist Magisteerium.ee. Samal teemal on “Humanae vitae” 40. juubeliliks kirjutanud omapoolse käsitluse ka Markuse Järvi. Kontratseptiivide ja abortide seoseid on aga lähemalt selgitanud oma artiklis Toomas Vooglaid.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee.