Markuse 12:28–34
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Vahel võivad kõik asjad kuhjuda ühele ajale ja elu võib muutuda nii kiireks, et sa imestad, kuidas on võimalik eluga hakkama saada. Vastus sellele keerukale elu mõistatusele peitub ehk täna kuuldud püha Markuse evangeeliumi tekstis. Mida sa teed esimesena? Kust alustad ja kuhu edasi lähed? Usun, et Jeesuse vastus kirjatundjatele, võib meilegi olla siin suureks abiks.
Meeldetuletuseks olgu öeldud, et tegevus, millest Markus kõneleb, toimub Jeruusalemmas, Jeesuse maise teekäimise viimasel nädalal. Jeesus on puhastanud templi kaubitsejatest ja rahavahetajatest. Ta on läinud vastuollu kirjatundjatega, ülempreestritega, variseridega ja saduseridega. Ühesõnaga – kogu religioosse ja poliitilise eliidiga. Nende eesmärgiks oli Jeesus küsimustega vahele võtta, nii et nad saaksid Teda rahva ees süüdistada. Ja nüüd, keset neid suuri arutlusi, olles löönud tagasi järjekordse rünnaku, Ta alustab rääkimist asjadest, mis meiegi jaoks väga suurt tähtsust omavad.
Kuulgem veel kord seda lugu.
Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: “Milline on kõige esimene käsk?” Jeesus vastas: “Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast. Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.”
Jeesuse vastuses kirjatundja taiplikule küsimusele kuulsime, millised peaksid olema elu prioriteedid, mida me eelistame ja millises järjekorras asju ajame.
Esimesel kohal on Jumal. Temast tuleb alustada. Kui sa oled mures, kui sa ei tea, millest alustada, kui sa tunned, et sul ei ole piisavalt vahendeid mõne asja korraldamiseks, või oled segaduses või jahmunud, siis alusta Jumalast ja armasta Teda.
Kui me ausalt vaatleme iseennast, siis peame tunnistama, et harva alustame Jumala armastamisega. Peaaegu alati alustame endi vajaduste ja nõudmistega, selle asemel, et vaadata Jumala poole. Tema on valmis juhtima meid läbi arusaamatute olukordade, probleemide ja kitsikuse, millega tuleb meil silmitsi seista. Me oleme niivõrd haaratud endi hädadega, et me ei suuda oma mõtteid neist lahti rebida ega ümber suunata Jumala peale. Aga Jeesus ütleb, et mõtle kõigepealt Jumalale. Tema on see, kes näeb probleemi tervikuna koos tagajärgedega. Meie vaateväli piirdub kahjuks ainult olukorra ühe väikse osaga. Häda on selles, et me ei näe asju õiges perspektiivis, meil ei ole õiget väljavaadet tulevikku. Just sellepärast oleks targem alustada suhtlemisest Taevase Isaga.
Aga Jumal ise ei alusta sellest. Midagi eelneb meie poolsele Jumala armastusele. Mis asi see on? Küllap see tähendab seda, et Jumal pöördub meie poole esimesena. Käsk Moosese viiendast raamatust, millele Jeesus viitab, kohustab inimest armastama Jumalat. Aga see armastus ei ole võimalik enne kui me pole hakanud nägema, et Jumal on meid enne armastanud. Seega on meie armastus eeskätt vastus Jumalale. Kui püüaksime käsku täita ainult käsu pärast, oleks väga raske armastada Jumalat, kui mitte võimatu. Ta tunduks olema meie vaenlane või kohtunik või hoopis surmaotsuse täideviija. Pühakiri ei tõsta kusagil esikohale meie armastust. Kas mäletad kuidas Johannes ütleb oma esimeses kirjas: “Meie armastame, sest Tema on meid enne armastanud.”
Inimese vastutus on reageerida Jumala armastusele. Tema armastust kogeme väga erineval moel. See jõuab meieni läbi looduse, läbi varude, mida päevast päeva meile antakse. Me ei tohiks iial unustada, et asjad, millest rõõmu tunneme: toit, õhk, päikesepaiste, ulualune- kõik need eluks vajalikud materiaalsed asjad tulevad Looja käest. Tema headus kaitseb, katab ja valvab meid. Ta hoiab, et kurjus, mis meie elus oma tööd teeb, ei saaks meid kaasa kiskuda ega hävitada. Jumala varjav käsi kaitseb meid. Muidugi juhul, kui me ei ole ennast teadlikult kurja teenistusse andnud. Nõnda siis, kui sa mõtled Jumala armastusele ja eriti armastusele, mille läbi meid on päästetud, siis ainuke ja tõeline vastus peaks olema kogu südamest, hingest, mõistusest ja jõust tulenev vastuarmastus.
Pangem nüüd tähele, kuidas Jeesus kirjeldab meie vastuarmastuse kulgu. Armastus ei ole ainult hetkeline tunne. See on tegevus, millel on oma loogika ja eripära. Kui Jumala armastamine on elu võtmeks, meie olemise keskseks tõeks, siis oleks hea teada, kuidas me seda teeme? Eeskujuks võib meile siin olla Mooses, kelle sõnadele ka Jeesus viitab. Moosese järgi algab see protsess meie südames, läbib hinge ja mõistuse ning lõpuks haarab kaasa keha. Selline järjestus tundub olevat vastuolus meie kogemusega, mis tunnistab, et protsess just kui algaks mõistusest. Me näeme, kuuleme, tunnetame ja loeme asju Jumalast. Me jälgime oma elu salvestust, meie ümber toimuvat ja tõde Jumala kohta tabab kõigepealt meie mõistust. Me hakkame mõtlema selle peale, mida Jumal on teinud ja teeb jätkuvalt meie heaks.
Tõde, millest mõistus on aru saanud, puudutab järgnevalt meie hinge ehk teisiti öeldes järgneb meie emotsionaalne vastus poolehoiu või armastuse näol. See omakorda puudutab inimese tahet ja paneb liikvele inimese tervikuna, paneb armastama kogu jõuga.
Aga on olemas ka teine võimalus, teistmoodi järjestus. Küllap oled oma elu jooksul kogenud, et vahel pole armastuse algstaadiumis mõistusel mingit rolli, see tuleb mängu alles hiljem. Kõik algab nii äkki ja nii tugevalt, et sa ei jõua asja peale mõeldagi, kui su süda on armastuse tundest jäägitult haaratud. Usun, et sellist tunnet on mõistuse teel võimatu saavutada. Küllap sellepärast Mooses ja Jeesus on asetanud Jumala armastamisel esikohale südame. Süda ei murra truudust, mõistus aga küll. Mõistus loodab liialt oma tarkusele ja võib olla vahel halb nõuandja. Need inimesed, kes on südamega armastanud Jumalat, ei ole ka kõige raskemates katsumistes taganenud oma Issandast. Ja siiski, kõige tugevam ja püsivam on meie kiindumus Jumalasse, kui me armastame Teda kogu südamega, kogu hingega, kogu mõistusega ja kogu jõuga.
Jumala armastusele vastamisega me läheneme oma probleemide lahendamisele. Alles siis kui oleme alustanud armastusega Jumala vastu, oleme valmis pöörduma küsimuse poole, mis meile muret ja valu valmistab. Olgu selleks siis suhted abikaasaga, lastega, naabritega, sõpradega või vaenlastega. Siis oleme vabad armastama oma ligimest nagu iseennast, oleme valmis ulatama edasi armastust, mida oleme kogenud Jumala käest. Kui aga alustame kaasinimesest, siis oleme peagi haaratud raskustest, solvangutest ja valust ning vastame samaga, millega meid koheldakse. Tavaliselt just nii tehakse, alustatakse ligimese armastusega ja peatselt kogetakse, et seda on teostada väga raske kui mitte võimatu. Tänapäeva ühiskonna humanitaarteadused õpetavad küll, et meil tuleb armastada oma kaasinimest, aga nad ei oska öelda, kuidas on see võimalik. Ka Jeesus käsib meil armastada kaasinimest aga enne kui Ta seda meilt nõuab, teeb Ta meile selgeks, et me suudame seda teha alles siis, kui meis on tugev armastus Jumala vastu.
Me vajame armastust. Armastus on inimese jaoks sama vajalik, nagu õhk ja päike, nagu vesi ja toit. Ilma armastuseta inimese vaim närbub, kuivab ära ja hävib. Tulemuseks on see, et vihastame kergesti, lööme vastu, tegutseme vaenulikult. Jumal teab, et vajame armastust. Selle vajaduse rahuldamiseks asetab ta meid perekonna rüppe, kus me imikuna saame oma esimesed kogemused armastusest. Just lapsepõlves õpime tundma, mis armastus on ja kuivõrd me seda vajame. Esialgu on pereliikmed need, kes lapse armastuse vajaduse rahuldavad. Kuid varem või hiljem avastame, et mahuti on tühjaks voolanud, et inimene ei ole piisav armastuse allikas. Ta ei olegi selleks mõeldud. Kui sa proovid elada teiste armastuse kulul, siis peagi avastad, et nende armastusel on piirid, mis ei luba rahuldada sinu vajadusi.
Elu üheks eesmärgiks on juhtida meid algtõe juurde, et Jumal on see, kes oma armastusega suudab meid täielikult rahuldada. Tema armastus rahuldab meie elu sügavamad vajadused. Tundub, et kristlased ei võta tõsiselt seda tõde. Paljud ei taha seda uskuda. Nad ei taha Jumala käest armastust vastu võtta, sest on veendunud, et see tuleb inimeste käest. Aga kõik, mis inimese käest tuleb, on poolik. Sa võid olla inimeste keskel, kes püüavad armastada sind kogu südamest ja siiski tunned üksildust. Armastuse vajadused rahuldab lõpuni ainult Jumal ja sellepärast tuleb meil alustada Temast. Armastagem siis Issandat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga. Aamen.
