Matteuse 11:4–5
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
See, millest ma tahan tänast jutlust alustada, ei käi arvatavasti koguduse noorte liikmete kohta. Tundub, et neil on selles valdkonnas erilised võimed. Aga ülejäänute käest ma küsin, kas oled olnud olukorras, kus tuues koju mingi uue elektroonilise masina näiteks videomaki või televiisori ja püüdes seda nõnda häälestada nagu müüja õpetas, pead kahjuks tunnistama, et asi ei õnnestu. Sa loed juhendi läbi ja teed kõik, mis seal öeldud, kuid ikkagi ei näe sa oma lemmikkanalit. Proovid veel kord näpuga juhendist rida ajades sooritada kõik nõutud toimingud, aga tulemus on vähe lohutav. Ja kõige häirivam on asja juures see, kui pere noorem liige tuleb ja teeb plõks, plõks ning masin töötab. Seejuures vaadatakse su peale veel sellise pilguga, et on vast lubjakas, ei saa lihtsat aparaati käima.
Olles lugenud olmetehnika kasutusjuhendit, jäi meil ilmselt mingi oluline informatsioon kahe silma vahele või saime millestki valesti aru. Ristija Johannes ei olnud hajameelne, kui tegu oli pühakirjaga. Ta tundis Vana Testamenti nii hästi, et võis seda peast tsiteerida. Ja kui ta jutlustas Jordani jõe ääres siis ta kõne oli kantud väest, mis oli tüüpiline Vana Testamendi prohvetitele.
“Mina ristin teid veega, aga Tema, kes tuleb ristib teid Püha Vaimu ja tulega,” hoiatab Johannes. “Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge lootke oma esivanemate usule. Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Temal on viskelabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega.” (Lk 3)
Sarnaselt teiste prohvetitega tuli ka Johannes hoiatusega. Issanda päev on lähedal, lähemal kui enamus inimesi arvab. Kui Ta saabub, siis on see kohtumõistmise päev, nii et olge valvel ja ettevalmistatud.
Võime ette kujutada, millised küsimused keerlesid Johannese peas, kui ta kuulis, et Jeesus hüpitab lapsi põlvedel ja ütleb, et jumalariiki sisenemiseks pead saama lapse sarnaseks. Johannes, kes ise jõi piima ja sõi rändtirtse ja mett, pidi olema arvatavasti üllatunud, et Jeesus jõi veini ja sõi, millal tahtis, hoolimata hingamispäeva reeglitest. Küllap oli Johannesele mõistmatu ka see, et Jeesus alustas oma teenimist vee muutmisega veiniks.
Seal, kus Johannes kuulutab karmi kohtumõistmist ja iseloomustab Jumalat kui raudse pilguga rehepeksjat, seal Jeesus kõneleb andestavast armastusest. Kui Johannes ütleb, et inimestel on parem päästa oma nahk enne kui hilja, siis Jeesus kinnitab, et Jumal on see, kes meie naha päästab. Isegi siis, kui sa põletad läbi kõik oma säästud seksi ja alkoholi peale, nagu tegi seda kadunud poeg, ei ole siiski veel hilja pöördumiseks.
Jeesus Naatsaretist, päästja kellest Johannes kuulutas, oli lõpuks areenil. Kuid mitte midagi ei juhtunud. Maailm kõndis oma lõbusat teed. Lapsed mängisid tänavatel, naised tegid turgudel oma sisseoste ja maksukogujad jätkasid petmist. Millestki ei olnud näha, et Messias on saabunud.
Ja Johannes, vaeseke, vajub üha raskematesse mõtteisse. Ennustatud katastroofi ega oodatud lammaste ja sikkude eraldamist ei ole toimunud. Ei ole kusagil näha õigete jõudmist hingamisse ja ülekohtustele igavest karistust. Ainuke hävitav õnnetus, mis juhtus, toimus Johannese endaga. Ta vahistati ja heideti vangikongi. Nõnda seal aheldatuna ootas ta teadet, et ehk Messia ajastu on siiski alanud ja kurjad saavad teenitud karistuse. Ta ootas kannatamatult, millal viimne kohus algab, millal Jeesus ütleb oma viimse sõna. Tuleb tunnistada, et Päästja, keda Johannes ootas, oli täiesti erinev Naatsareti Jeesusest. Johannes oli lugenud juhendit ehk käsiraamatut (ma mõtlen siin Vana Testamenti), kuid asjad ei sujunud nii nagu ta lootis. Piltlikult öeldes – keeras nuppu, aga õiget pilti ei tulnud ette. Nii nagu igaüks meist, olles olukorras, kus asjad ei lähe nii nagu lootsime, seisis ka Johannes silmitsi kahtluse, ebakindluse, kohkumuse ja pettumusega. Nii nagu Ristija Johannes, kes ei suutnud mõista Jumala teid, nõnda meiegi esitame Jumalale küsimusi, mis algavad sõnadega “miks” ja “millal”.
Noor inimene sureb ja me küsime: “Miks?”
Me kannatame pikaajalise haiguse käes ja küsime, “millal” saame tagasi normaalse tervise.
Hoolimata meie parimatest jõupingutustest läheb meie ettevõtmine pankrotti ja me küsime: “miks?”
Meie küsimused on suunatud Jumalale. Meile on räägitud, et Tema on Jumal, kes armastab ja kannab hoolt. Kui Piibel kirjeldab Jumalat kui kõigeväelist, kõiketeadvat ja halastavat, siis miks Ta ei tee midagi? Miks Ta laseb ülekohtul tegutseda? Millal Ta sekkub ja muudab olukorra?
Ma usun, et igal ühel meist on kindel ettekujutus, kuidas meie elu peaks sujuma ja milline peaks olema Jumala osa nende plaanide täitumisel. Meil on plaanid enda tuleviku jaoks ja oma laste tuleviku jaoks. Juhul kui nende täitumine on mingil viisil häiritud, kui haigus, töökaotus, surm või ebaõnn tõmbab meie plaanidele kriipsu peale, siis tunneme, et kusagil on Jumal meid hätta jätnud, on meid hüljanud. Ta ei ole sobitanud oma plaane meie omadega. Arvame, et mingil põhjusel on Ta meist loobunud ja ei ole kasutanud oma väge ega tarkust, et kõrvaldada raskused meie elus. Kui me küsime, “Kas oled ikka sina see, kes annab lootust, rahu, rõõmu ja armastust? Miks sa ei hooli meist? Kas sa oled meid unustanud? ”, siis oleme vaid ühe sammu kaugusel kahtlusest, kas Jumal üldse on olemas.
Kas on kedagi, kes üldse ei kahtle? Ristija Johannes oli hämmeldunud sellest tasasest, armastavast ja andestavast mehest, keda ta arvas olevat Messia. Ta hakkas kahtlema, kas Jeesus on tõesti see, keda tema ootas. Aga erinevalt paljudest inimestest, kes taolistel juhtumitel jäävadki oma kahtlustesse ja uskmatusse, öeldes “Ma ei suuda uskuda Jumalasse, kes laseb sellistel asjadel sündida”, otsis Johannes vastust. Vanglasügavusest esitab ta küsimuse: “Kas Sina oled see, või jääme ootama teist?” Hoolimata kahtlustest oli ta valmis kuulama ja uskuma Jeesuse vastust. Tema usk Jeesusesse ei purunenud.
Jeesus ei vasta otseselt jah või ei. Selle asemel juhatab Ta Johannese tagasi õpetuse juurde. Nii nagu meie, häälestades videomaki jätame tähelepanuta olulise osa juhendis, nii ka Ristija Johannes ei märganud olulist Messia kirjeldust Vanas Testamendis. Jeesus juhatab Johannese prohvet Jesaja raamatu juurde. “Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad ja kurdid kuulevad.” Kuuldes neid sõnu pidi Johannesele meenuma lõik prohvet Jesaja raamatust, kus Päästja saabumise kohta öeldakse: “Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otse kui hirv ja keeletu keel hõiskab.” Johannes pidi mõistma, et Jumal ei ole midagi valesti teinud; et Messias ei ole tulnud karistama, vaid päästma. Johannese kahtlused eemaldati, kuna ta söandas otsida vastust. Johannes kuulis läbi sõnumitoojate Jeesuse vastust ja hoolimata niiskest ning pimedast vangikongist täitus ta süda usalduse ja rõõmsa teadmisega, et Jeesus on Messias.
Ka tänapäeval, kui tuleme Jeesuse juurde oma miks- ja millal-küsimustega, juhatab Ta meid märkide juurde, mis tunnistavad, et Ta ei ole meid hüljanud, vaid armastab ja hoolib meist. Kui me sarnaselt Johannesele esitame Jeesusele küsimuse ja vastandame Teda oma kahtlustele, siis juhatab Ta meid vaatama oma risti suunas, mis on tunnistuseks, et miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest.
Johannese küsimusele antud vastus viitab sellele, et Jeesus muretseb nõrkade ja väsinute, vaimust vaeste ja tõrjutute, hämmeldunud ja segaduses olijate pärast ning nende pärast, kes võitlevad usu eest. Kristus ei ole mitte üksnes õnnelike ja naeratavate inimeste jaoks, vaid ka nende jaoks, kes on koormatud ja õnnetud. Jeesus juhib Johannese tähelepanu sellele, et Ta tuli üles tõstma neid, kes murtud ja langenud. Ta ei loobu kahtlejatest, vaid kinnitab neid oma armastuse ja abiga.
Johannes omandas uue arusaama Jeesusest. Ebakindlus ja kahtlus asendusid usaldusega.
Meie pääste Jumal, keda teenime ja kes meie eest risti löödi, on kohal ka siis, kui meid on haaranud kartus, kahtlus ja ebakindlus. Siia maailma sündides Ta tõestab meile, et isegi siis kui meie Temast loobume ja ootame ning otsime kedagi teist, jääb Tema truuks ega loobu meist. Ta on tõeline Immanuel – Jumal on meiega. Aamen.
