Johannese 1:1–14
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Armsad õed ja vennad. Me austame ja kummardame üllatuste Jumalat. Täna pühitseme Tema üllatustest ühte kõige võluvamat. Jeesuse Kristuse sündi ehk Jumala tulekut siia maailma tõelise inimesena. Tänane evangeelium sõnastab seda nõnda: “Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.” Seda võib öelda ka nii, et Jumal lõi oma telgi üles meie keskele. Seda suurt sündmust, Jumala sisenemist maailma ajalukku oma Poja Jeesuse läbi nimetatakse inkarnatsiooniks. Piltlikult võiks selle kohta öelda nii, et Jumal tõmbas endale inimihu selga ja tuli kogema maailma sellisena, nagu meie seda näeme.
Üks kristlik müstik Indiast on rääkinud Jumala inimeseks saamisest järgneva loo.
Elas kord kuningas. Tema suurvesiir ehk peaminister oli arukas ja püha mees. Reisides Palestiinas, oli vesiir väga sügavalt puudutatud kui kuulis evangeeliumi Kristusest. Koju tagasi tulles rääkis ta rahvale, et ta on nüüd kristlane, et ta usub Päästjat, kes on tulnud siia maailma päästma patuseid. Peaministri tunnistust oli kuulamas ka kuningas, kes sekkus vestlusse ja ütles: “Kui mina tahan, et midagi saaks tehtud, siis ma annan käsu oma teenritele ja asi saab tehtud. Miks siis kuningate kuningas, kes on suuteline päästma oma rahvast sõnaga, tuli ise siia maailma ja võttis endale teenri rolli? Suurvesiir palus selle küsimuse vastamiseks paar päeva armuaega. Ta kutsus kohale osava puusepa ja käskis tal valmistada nuku. Nukk tuli riietada täpselt kuninga ühe aastase poja sarnaselt ja järgmiseks päevaks pidi see olema vesiiri käes. Järgmisel päeval olid kuningas ja minister üheskoos paadis ja kuningas tahtis nüüd kuulda vastust oma küsimusele. Samal ajal tuli puusepp ja seisis kaldal koos oma nukuga. Kuningas, arvates, et tegu on tema enda lihase pojaga, sirutas käed välja, et puusepa käest last vastu võtta. Vastavalt ministri eelnevale juhisele, lasi puusepp nuku vette kukkuda. Silmapilkselt hüppas kuningas vette last päästma. Vesiir aga ütles selle peale: “Oo, kõrgeauline, sul ei tarvitsenud ju vette hüpata. Kas ei oleks piisanud minule käsu andmisest? Miks sa tegid seda ise? Kuningas vastas: “See oli isa armastus.” Selle peale vesiir kostis, et täpselt samuti oli armastus ka kõigeväelise Jumala jaoks põhjus miks Ta hüppas siia maailma meid päästma.
Inkarnatsioon, Sõna saamine lihaks, Jeesuse kui tõelise inimlapse sünd on Jumala moodus meie päästmiseks patu käest. See on Jumala viis öelda maailmale ja igale ühele meist: “Ma armastan sind.” Need on kolm kõige olulisemat sõna, mille kuulmist iga üks meist ikka ja jälle vajab.
Ükskõik mis põhjusel Jumal meid sellisteks on teinud, nagu me oleme – piiratud, kannatavad ja surelikud –, oli Ta aus ja julge ravimi kasutaja olukorra parandamiseks. Ükskõik millist mängu Ta ka ei mängiks oma loominguga, hoiab Ta kinni oma reeglitest ja mängib õiglaselt. Ta ei nõua inimeselt rohkemat kui seda, mida endaltki. Ta on ise käinud läbi inimkogemuste jada. Ta on kogenud perekonnaelu arusaamatusi, on pidanud tegema rasket tööd ja tundma rahapuudust. On elanud üle kõige tugevamad piina, alanduse, kaotuse, meeleheite ja surma jubedused. Ta sündis vaesuses ja suri põlu all.
Kas Jumalal oleks olnud mõnda paremat võimalust oma sõnumi edastamiseks meile kui see, et Ta asus inimesena meie keskele elama. Kristus ei ole meie jaoks mingi abstraktne mõiste ega idee vaid konkreetne isik. Just selle pärast, et Ta sai üheks meie seas, on Jumal saanud meile lähedaseks, on jõudnud meie südameteni ja on saanud meile Päästjaks.
Jõulude tähenduse võib võtta kokku ühteainsasse sõnasse: “IMMAANUEL” – Jumal on meiega. Universumi kõige võimsamal tegelasel on meiega asju ajada. Enim imetlust tekitab see, et lepituse algatajaks on Jumal, aga mitte meie. Jeesuse sünd on Jumala käegakatsutav igatsuse väljendus inimese tundma õppimiseks. Äärmused, millest Tal tuli läbi minna, on selle tunnistuseks.
Kas ei ole see hämmastav? See on nii erinev sellest, mida enamus inimestest mõtlevad Jumala kohta. Enamus arvab, et Jumal on kusagil kaugel ja ei tunne huvi meie vastu. Või kui tunnebki, siis ainult nii palju, et nõuda meilt religioossest rõngast läbi hüppamist, millega me tõestaksime oma tublidust ja teeniksime ära Tema tähelepanu. Aga see väike lapsuke sõimes on tõestuseks, et asjad ei ole nii. “Immaanuel” tähendab, et Jumal on meiega. See tähendab, et Ta tegutseb, Ta on teinud valiku meie kasuks. Meil ei tarvitse olla enam üksinda.
Hämmastav on ka see, et Jumal tuli meie juurde vaatamata sellele, et me ei ole just kõige parem seltskond Temale. Ennast tundes võiks arvata, et Jumala silmis ei ole me sugugi ihaldatavad. Heitkem pilk oma sisemusse ja me näeme, mis seal on: isekus, ahnus, väiklus, andestamatus, kangekaelsus – ja seda nende vastu, keda armastame. Need suhtumised laienevad koguni Jumala vastu. Igatahes tõde on see, et oleme mässajad. Me teeme ikka ja jälle otsuseid, millega ütleme Jumalale: “Hoia eemale, mul on oma tee.”
Jumal võiks tunda ju suurt rahuldust, kui saaks öelda: “Olgu nii. Mine oma teed. Ma ei taha sinuga tegemist teha. Aga ära tule minu palge ette nutma, kui lõikad, mida oled külvanud.”
Kõik see võiks ka nii olla, aga meie õnneks ei ole. Jumal on meiega, selliste inimestega, nagu me tõeliselt oleme. Ta teadis, et paljud ei võtta Teda vastu. Ja isegi enam, Ta teadis, et sõna “ Immaanuel” läheb talle kalliks maksma, sest seda nime kandev mees lõpetas oma maise rännaku ristipuul. Aga me teame pühakirjast ka seda, et Jeesuse surm oli midagi rohkemat kui naeruväärne kohtumõistmine, midagi rohkemat kui patuste inimeste vihkamisväärne tegu. See oli üks osa Jumala plaanist, et maksta kinni sinu ja minu patuvõlg. Jeesus ei piirdunud meie keskel olemisega, Ta võttis meie koha. Jumal ise kandis karistuse, mis õiguse järgi oleks kuulunud meile.
Selline on meie Jumal. Selline on jõulude tähendus. Armsad õed ja vennad, me tohime olla rõõmsad ja tänulikud, et Jumal on meid leidnud, on enese juurde tõmmanud, nii et me ei pea siin maailmas enam üksi kõndima.
Ma ei tea, millises olukorras on jõulud sind seekord tabanud, kas heas, halvas või ohtlikus, aga sa võid olla kindel selles, et Issand hoolib sinust. Ta tahab tulla igas olukorras sinu ellu just nii, nagu Ta tegi seda esimestel jõuludel. Loomulikult ei kasuta Jumal selleks küünarnukke ega löö jalaga ust lahti. Ta tuleb sinna, kus inimesed on valmis teda vastu võtma.
Sina oled oma Päästja leidnud, oled Kristuse vastu võtnud ja usud Tema nimesse. Sa oled õnnelik inimene, sest sul on meelevald olla Jumala laps. Aamen
