Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse. Lk 2:21

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Jeesus oli kõigest kaheksa päevane, kui taevane Isa rakendas Ta juba töösse. See on meie Issanda ümberlõikamise ja nime saamise tähendus. Iga poisslaps Iisraelis tuli kaheksandal  päeval pärast sündi lõigata ümber, lähtudes Moosese Seadusest. Vastavalt juutide hilisemale tavale oli see ka lapsele nimepaneku päevaks.

Nii siis kaheksandal päeval pärast sündi toimus Seaduse kohaselt Jeesuse ümberlõikamine. Ta asetas end Seaduse alla võttes kohustuse kuuletuda sellele. Ta valas oma esimese vere Seaduse pärast, et vabastada Seaduse all olijad patu köidikuist. Ühtlasi Ta sai ingli poolt toodud nime – Jeesus. Nimi “Jeesus”, heebrea keeles kõlab see “Jehosua”, on ülimalt tähendusrikas. See tähendab “Jumal on pääste”. Sellele tähendusele vastab ka Jeesuse eluülesanne, mis seisneb oma rahva päästmises tema pattudest. Jeesuse nimi sisaldab eneses terve evangeeliumi. kes tahab olla tõeline päästja, see peab päästma inimese patu võimusest ja juhtima ta tagasi tema loodupärasele eluosadusele Jumalaga. Selles seisnebki Messia ülesanne. Seda ei suuda ükski inimene, see on täielikult Jumala käes. Seetõttu on ka üksnes Jeesus tõeline “Jumala abi”.

Jeesuse nimega on meil asi lihtne ja selge, kuid eesnaha ümberlõikamine tundub olevat imelik teema jõuluaja aruteluks. Kujuta ette Aabrahami, kes oli üheksakümmend üheksa aastat vana, kui Jumal andis käsu teda ümber lõigata. Kui Aabraham ei oleks uskunud Jumalat, oleks ta arvatavasti end ribadeks naernud arvamuse peale, et ümberlõikamisel on mingi vaimne tähendus või tagajärg. Nii nagu tänapäeval mõned pilkavad meie ristimist vähese vee tõttu või armulaualeiba ja -veini, nagu need vähesed maised asjad suudaksid ühendada meid Jumalaga. Kui Aabraham ei oleks usaldanud Issanda Sõna, oleks ta arvatavasti eiranud seda kentsakat mõtet ümberlõikamisest ja oleks läinud rõõmsalt oma teed.

Ümberlõikamine oli Vana Testamendi rahvale samasuguse tähendusega sakrament, nagu meile ristimine, armulaud ja teised Jumala päästekingitused. See oli Jumala soosingu märk, Tema Sõna nähtav vorm, Tema toimimine üksikisiku juures. Võiksime võrrelda seda ka omaniku märgiga, mis ütleb, et sa oled Issanda sulane, et sina ja sinu pere olete Jumala armuliku hoole ja kaitse all. Sa võisid siis kindlalt öelda koos kogu Iisraeliga: “Issand on meie Jumal ja meie oleme Tema rahvas.” Sa võisid templis palvetada ja ohvrit tuua, võisid tähistada paasapüha, võisid kuuluda väljavalitute hulka. Ümberlõikamine oli just kui Jumala pitser, millega Ta tunnistas sind endale kuuluvaks.

Ümberlõikamise märk oli midagi enamat kui tänapäeva jõuguliikmete tätoveeringud, millega kinnitatakse ühtekuuluvust. Ümberlõikamine ütles, et sa kuulud Jumalale. Seepärast oli juutidel keelatud kanda oma ihul  ükskõik millist muud märki või tätoveeringut. Nad kuulusid üksnes Issandale ja nagu teada, oli Issand väga armukade. Ta ei sallinud enda kõrval teisi jumalaid ega nende märke oma laste juures.

Ümberlõikamine õpetas nii mõndagi Jumala pääste kohta. Et see juhtus kaheksandal päeval pärast lapse sündi, tähendab, et see õnnistus oli nagu uue loomingu esimene päev pärast seitsmepäevast vana maailma loomist. Võiksime nimetada seda isegi uueks sünniks. Taevalik sünd uues loomises. Võime seda mingil määral võrrelda Uue Testamendi ristimisega. Paulus ütleb: “Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu.” Olla ristitud tähendab elada kaheksandas päevas ehk uue loodu esimeses päevas. See on ka üheks põhjus, miks Kristlik Kirik pühitseb laupäeva asemel pühapäeva ehk uue nädala esimest päeva.

Ümberlõikamine heidab valgust ka patu küsimusele. See õpetab, et patt antakse edasi pärimise teel, laste sigitamisega. Patt on nagu geneetiline haigus, mis vältimatult kandub edasi ühelt sugupõlvelt teisele, isalt lastele. Jumal ei jätta märkimata seda tõsiasja. Ta ühendab oma lepingu märgi sigitamise küsimusega, meenutades meile sellega väga ilmekalt, et iga naisest ja mehest sündinud laps on patune ja vajab andeksandmise puhastust.

Ümberlõikamise tähtsaim sõnum on see, et leping Jumalaga kaasab endas nõuet eemalduda patuse ihu ihadest ehk patu surmamist enda ihus. Ümberlõikamine õpetab, et Jumala ja inimese vahelise lepinguga kaasneb kannatus, valu ja vere valamine. Vaevalt, et Jõululaps ümberlõikamise päeval sama vagusi oli kui Petlemma sõimes.

Küllap on meil raske asetada ümberlõikamist jõulusündmuste hulka. Siin ei ole midagi sentimentaalset. Jah, imik, sõim, karjased ja inglid – need kõlbavad, kuid patuta universumi Kuningas alandamas ennast ümberlõikamisele, see ei tahaks nagu sobida meie arusaamadega. Kuid just siin näeme Jeesuse töö tuuma – olla meie Asendajana täielikult kuulekas Jumala käskudele, kannatada ja surra meie eest nagu tõeline ohver, olla Jumala Tall, kes kannab maailma patud. Jumala Poeg ei lahkunud mitte üksnes oma taevasest aust, tulles meie keskele elama, vaid Ta ka alandas ennast meie olemuse sügavuseni, painutades ennast oma enese seaduse alla. Käsukuulekuse ja ustavuse eest oma Taevasele isale tuli Jeesusel maksta oma eluga.

Patuta Jumala Poega koheldi nagu patust orja. Kristuse ihu läbi on maailm ümberlõigatud. Paulus ütleb oma kirjas galaatlastele: “Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime poja seisuse.” Ümberlõikamisel valatud veri oli Jeesuse kuulekuse esimene veri, valatud meie päästmiseks.

Siin on meil põhjust rõõmustamiseks. Meie Issand ja Päästja lubas end kaheksa päeva vanuselt ümber lõigata, et alustada oma lunastustööd, mis meid päästab surmast ja põrgust. Enese pärast ei oleks Ta pidanud seda tegema, Ta ei vajanud ümberlõikamist, nii nagu Ta ei vajanud ka käsu alla kuuletumist. Kuid Ta tegi seda kõike meie pärast, et meie saaksime vabaks patust ja kuuluksime Temale.

Meie, kes me kanname püha ristimärki oma otsaesistel  ja oma südametes, võime uuendada oma jõulurõõmu, mõeldes Jeesuse ümberlõikamisele ja nimepanekule. Jeesus täitis Seaduse kuni viimse täheni. Tema tegi seda, mida meie ei suuda. Võrreldes vana loodu Aadamaga oli uus loodu Jeesus oma Isale kuulekas ja ustav kuni lõpuni.

Me kiidame ja täname sind, püha Jeesus! Aamen.