Matteuse 3:13–17
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Enne ristimist oli Jeesus laiadele hulkadele tundmatu. Ta elas vaikselt ja tähelepandamatult Galilea maakonna väikeses külas Naatsaretis. Teda tunti lihtsalt kui “puusepa poega”. Mõned karjased oli tunnistajaks Tema väljapaistmatule sünnile Petlemma laudas. Vaga mees Siimeon ja prohvet Hanna austasid Jeesust, kui laps toodi Moosese seaduse kohaselt templisse Issandale esitlemiseks. Tähetargad idast austasid Jeesust kuninglike kingitustega. Preestrid ja kirjatundjad olid tugevalt hämmeldunud 12-aastase poisi usulistest teadmistest. Jeesuse elu järgneva 18 aasta kohta ei ole aga midagi erilist teada. Ta ei pidanud ühtegi jutlust ega teinud ühtegi imetegu. Ta kasvas meheks, nagu iga teinegi poiss Naatsaretis.
Kuid siis, ühel päeval, Jeesus ilmus tundmatuse pimedusest valguse kätte. Tema avalik ristimine oli otse kui epifaania ehk ilmutus Iisraeli rahvale. Jeesus tuli Jordani jõe äärde selleks, et Johannes Teda ristiks. Johannese ristimine nagu me teame oli meeleparandusristimine pattude andeksandmiseks. Inimesed tulid Jordani jõkke ennast pattudest puhtaks pesema, tulid vastu võtma Johannese andeksandmise kuulutust. Samas Johannes kuulutas rahvale prohvetlikult, et on tulemas temast vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ta lahti päästma. Too vägev ristib Püha Vaimu ja tulega.
Too vägev tuligi, kuid tegi seda asjasse pühendatutele arusaamatul moel. Ta osales patuste kümbluses. See oli osa Tema alandusest, Tema kuulekusest seadusele. Jeesusel ei olnud pattu, mida tunnistada, ega häbiplekki, mida maha pesta, kuid vaatamata sellele Ta nõuab, et Johannes ristiks Teda. Evangelist jutustab, et Johannes püüdis takistada Jeesust tunnistades, et asjad on peapeale pööratud. Patuta peaks patuse ristima, aga mitte vastupidi. Jeesus jäi aga oma nõudmise juurde, rõhutades, et nõnda on meile kohane täita kõike õigust. Küllap Jeesus viitab siin ülempreestri ametisse seadmisele. Kui Mooses seadis Jumala käsul ülempreestri ametisse Aaroni, siis ta pesi teda veega ja võidis õliga. Sellise püha toiminguga said ka kõik järgnevad preestrid ametisse. Johannes, ise seda teadmata, toimetab Jeesuse rituaalse pesemise (ristimise) enne, kui Jumal oma Poja ülempreestri ametisse seab.
Jeesus tuli, et olla vähim meie seas, et olla kõikide sulane. Jumal tuli oma Pojas meie sekka. Ta andis seda mõista juba oma sünni madaluse ja vaesusega. Jeesuse ristimises näeme Jumala tagasihoidlikust erilises valguses. Ta alandas ennast oma looduga ühele pulgale, patustega ühele tasemele. Süütu seisis koos süüdlastega Jordani jões.
Kujuta ette, et sa pead kellegi teise vannivees ennast pesema. Vastik on seda isegi mõelda, eriti tänapäeval, mil ollakse hirmul nakatuda koledatesse haigustesse. Mõnede jaoks on ühine armulauakarikas juba suureks probleemiks, mis siis veel ühisest vannist rääkida. Aga just seda Jeesus tegi. Tema ristimise hetkel Jordani jõgi kihas meie pattudest, kogu maailma kollektiivsest patust. See kubises kõigest kurjast, mida inimene on võimeline tegema, kõigest, mida meie patune loomus on suuteline esile tooma. Variserid ja teised usujuhid keeldusid sellisesse vette astumast. Nad ei tahtnud, et neid nähakse koos prostituutide ja muu patuse rahvaga ühes ja samas vees. Nad ei tundnud vajadust meeleparanduseks ega pattudest puhastamiseks. Kuid Kristus ei häbenenud minna patuste vannivette. Ta seisis õlg õla kõrval prostituudi ja tölneriga, paganatega ja teiste põlu all olevatega. Ta võttis meie patud enda kanda, et meie saaksime Tema läbi õigeks Jumala ees.
Luther on nimetanud seda “õnnelikuks vahetuseks”, meeldivaks vahetuskaubaks. Küllap see nii on, sest Jeesus võttis enda peale meie süü, meie karistuse ja meie surma. Samas meie võtame Temalt vastu Tema õigluse, Tema andeksandmise, Tema kirkuse ja elu. Kui Teda ristiti meie pattudesse ja surma, siis meie oleme ristitud Tema õigeks olemisse ja ülestõusmisesse.
Jeesuse ristimise hetkel kärises taevas lõhki ja Jumala vaim laskus Jeesuse peale. Samasugune sündmus toimub mõned aastad hiljem, kui Jeesuse ristilöömisel käriseb templi eesriie, mis eraldas patuse inimese Jumalast. Meie patt on sulgenud taevavärava väga tihedalt. See eraldab meid Jumalast, teeb meid Tema vaenlasteks. Me ei ole ära teeninud enamat kui põrgu ja Jumal oleks õiglane, kui Ta saadaks meid sinna. Kuid Ta saadab hoopis oma Poja, kes käristab lõhki taevase eesriide ja avab juurdepääsu Jumala kuningriiki. Jeesuse kaudu on Jumal avanud taeva. Nüüd on olemas värav mässu tõstnud Aadama lastele, ristimise uks, millest läbi minnes saame Jumala lasteks. See Kristuse surma ja ülestõusmise värav on väga kitsas, kuid tasub vaeva näha, et sellest sisse astuda ja nautida igavest elu.
Jeesuse ristimisega Jumal näitab meile, et meie ristimise läbi avaneb ka meile taevas. Vahesein on maha kistud. Tänu Jeesusele on meil rahu Loojaga, meil on juurdepääs Tema armusse.
Alates Jeesuse ristimisest on iga ristimine Kolmainu Jumala sooritatud akt. Püha Vaim, kes loomise alguses hõljus üle vette, laskub nüüd koos Kristusega ristimisvette. Ristimine on uue loomise algus. “Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu,” ütleb apostel. Kord andis tuvi Noale teada veeuputuse lõpust ja taas, Jeesuse ristimisel, kuulutab ta meile rahu Jumalaga. Meil tuleb otsida Püha Vaimu sealt, kus on Kristuse ihu, Tema Sõna ja ristimise vesi.
Jumal Isa ilmutas ennast sõna kaudu. Hääl taevast ütles: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” Isa seadis avalikult oma Poja ülempreestri ametisse. Jeesuse ristimine oli Tema ordineerimine, tema pidulik ametisse pühitsemine. Siin Jeesus ütles oma jah sõna ja võttis täita ülesande, mis Isa poolt Talle anti – kannatada ja ohverdada ennast maailma pattude eest. Ta oli kannatav Jumala sulane, kelle kohta Jesaja ütleb: “Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” Jeesuse ristimine viis Ta Kolgata teele. Ristimises enda peale võetud patud viis Ta ristisurma.
Taevast kostev hääl ja allalaskuv tuvi juhatavad meid otsima Jumalat Kristuse juurest. Jeesuses kohtame tasast Jumalat, kes ei purusta rudjutud pilliroogu ega kustuta hõõguvat tahti. Ta ei väljenda ennast kõuehäälel nagu tegi seda kord Siinai mäel. Ta kohtleb meid vaikselt ja viisakalt. Ta ravib meie haavad ja avab meie silmad nägema Jumala headust.
Jeesuse ristimine õpetab meid hindama meie endi ristimist. Olla ristitud Kolmainu Jumala nimesse tähendab näha avatud taevast ja kuulda Isa häält ütlemas: “Sa oled mu armas laps, kellest mul on hea meel.” Ristimises laskub Püha Vaim meie üle ja Jumala Poeg seisab vennana ja Päästjana koos meiega ristimisvees. Me peaksime suhtuma ristimisse kui suurimasse kingitusse ja varasse, mida iial oleme omanud.
Luther on öelnud, et ristimine on midagi, mis võtab kirikus ainult natuke aega, kuid seejärel kulub terve elu selleks, et see lõpuni viia. Ristimise läbi on meil uus elu Kristuses, kuid nagu vastsündinu peab kasvama, peame meiegi jätkuvalt kasvama kuuletumises, usus ja teenimises. Selleks me vajame pidevat armu, armastuse ja väe väljavalamist. Meil on vaja püsivat värskendust sõna ja sakramendi vete läbi. Tänu ja kiitus olgu Issandale, et meile selline võimalus on antud ja me tohime ning tahame Tema armu rikkustest osa saada. Aamen.
